Matk Põhja-Soomes 1971-07-13 kuni 08-03

Erinevalt mägimatkadest Põhja-Rootsis pidid šveitslased sel aastal matkama Põhja-Soomes, lähtepunktiga Saariselkä Retkeilykeskus (Saariselkä Turismikeskus). Minu matkakaaslased saabusid Arlandasse kell 09.00 ja me sõitsime Stockholmi, et valmistuda edasiseks reisiks põhja poole. Meil oli terve päev Stockholmis aega, tegime bussiekskursiooni linna vaatamiseks ja jätkasime kell 17.00 rongiga Bodenisse.

Kolmapäev 07-14

Bodenis ootas meid väiksem turismibuss. Juht oli võtnud kaasa ka oma õemehe, nii et meespool sai korralikult tugevdust. Bussiga sõitsime edasi Soome poole ja umbes 20 km pärast peatusime, et vaadata suurt tammi Kemijokis. Ei olnud just igapäevane rõõm näha ehitist, mis koosnes nii paljudest palkidest. Järgmine etapp viis meid Põhja-Soome pealinna Rovaniemisse, kus tegime veidi pikema peatuse ja külastasime Ounasvaara mäge. Pärastlõunal jätkus sõit ja 2 tunni jooksul olime jõudnud puhkekülla Jumiskosse, kuhu jäime esmaspäevani, 19. juulini, tutvusime Soome oludega, käisime saunas ja tegime väljasõite lähikonnas, muuhulgas Soome kõrgeimale mäele – Pyhätunturile. Ilm oli kuiv ja mul ei olnud saapaid jalas, libisesin oma nahktaldadega kingades ja oleksin peaaegu jalaluu murdnud. See raksatas nii õudselt, kui sääreluu vastu kivi põrkas. Mul oli kaamera käes ega saanud kukkumist vastu võtta. Seekord pääsesin sinika ja paaripäevase valuga.

Saariselkä Turismikeskus pakkus väga head toitu ja ma küsisin hotellipersonalilt, kas neil on alati nii maitsvad road.

- Ei, võib-olla mitte päris sama kõrge tase iga päev, aga hotellijuhataja oli töötanud Šveitsis ja teadis, et šveitslased on üsna nõudlikud, ja siis arvas ta, et pakub midagi eriti head.

Neljapäev 07-15 Jumisko puhkeküla Kemijärvest lõunas.

Saariselkä Turismikeskusest viis tee edasi Jumisko Puhkekülla. Pidime puhkekülas mõneks päevaks peatuma: ühelt poolt selleks, et šveitslased saaksid võimaluse Soomega tutvuda, ja teiselt poolt selleks, et teha mõningaid väiksemaid matku kohapeal. Puhkeküla koosneb mitmest maalilisest suvilast ja meid majutati neisse – härrad omaette ja daamid omaette. Meespoolel ei olnud meid kuigi palju: mina ise, Karl Schaffer ning bussijuht ja tema õemees Eero.

Reede 07-16 Väljasõit

Asusime teele Jumisko järve äärde, 3-4-tunnisele matkale, mis kulges läbi Jumisko kirikuküla ja vaatasime mõningaid vanu hooneid, mis olid sõjast puutumata jäänud, kui sakslased Põhja-Soomest taganesid Teise maailmasõja lõpujärgus. Ülesehitustöö oli läinud üsna kiiresti, sõjaaegseid jälgi ei olnud palju alles, kuid ega soomlased pole tuntud oma usinuse ja visaduse poolest. Soome „sisu“ omab teatud tähendust. Teekond jätkus ühe Soome tundru, Suomuntunturi (408 m üle merepinna) poole. Fennoskandia mäestik langeb ida suunas ja tundrukõrgused vähenevad ida poole liikudes. Tundrule tõusmine läks ilma raskusteta, šveitslastele on selline kõrgus peaaegu mitte midagi, nad vaevu märkavad seda, olles harjunud tõeliste kõrgusvahede ja raskete tõusudega.

Hästi väljasõidult naasnuna kasutasime võimalust saunas käia, see kuulub peaaegu kohustuslikult Soome matkade juurde. Soomlased ise ei saa absoluutselt ilma saunata elada, suvel käiakse usinalt mitu korda nädalas. Soome saunad asuvad peaaegu eranditult mõne järve või muu veekogu ääres ja nii oli ka Jumiskos. Juht ja Eero olid korralikud saunalised, nad viskasid korralikult vett saunakerisele ja see läks minu jaoks peaaegu liiga kuumaks, kuid Soomes tuleb välja kannatada, isegi kui aur hakkaks kõrvadest välja tulema. Pärast kuuma leili saunas oli mõnus end järve jahedasse vette visata ja ülekuumenenud keha maha jahutada. Kui oli aeg magama minna, ei olnud mingit raskust uinuda.

Laupäev, 18. juuli.

Pärast hommikusööki asusime bussiga teele läbi Jumisko – Karhujärvi – Hautajärvi tuntud matkaraja „Karhunpolku“ (Karutee) poole. Sellest sai mõnevõrra pingutavam matk kui eelmisel päeval, teekond pidi kestma 5–6 tundi, kuid juhtus vahejuhtum, mis plaane tublisti paigast nihutas.

Matka käigus pidime nägema sügaval maa all asuvat elektrijaama. Maastik on üsna tasane, kuid leidub mõningaid kõrgendikke ja neilt kogutakse suvel vett ülalpool asuvatesse järvedesse. Elektrijaam asus mõnikümmend meetrit maa all ja me läksime generaatoriruumi läbi üsna järsu kaldega töötunneli. Õhk seal all oli veidi umbne, jaam ei olnud mitu kuud töös olnud ja ventilatsioon oli välja lülitatud. Juhi õemees Eero ei tundnud end päris hästi ja nii tema kui juht läksid enne meid bussi juurde üles. Mõne minuti pärast tuli juht joostes ja teatas, et Eeroga on midagi viga, tal oli olnud raskusi mööda järsku tunnelit üles tulla ja bussi juurde jõudes oli ta end täiesti kurnatuna istmele visanud ja hingas suure vaevaga.

Me tormasime üles ja saime tunda, kui raske on joosta üles nii järsust tunnelist. Tõus on tavaliselt 1:7 ja see andis korralikult tunda nii kopsudes kui jalgades, enne kui olime need 75–100 m maapinnani joosnud. Kui me lõpuks hingeldades ja piimhapet täis jalgadega bussi juurde jõudsime, lamas Eero ühel istmel ja nägu oli tal veidi sinine. Nüüd olid head nõuanded kallid.

Läheduses polnud ühtegi meditsiinitundjat, ainus, mida ma arstiteadusest teadsin, oli kunstliku hingamise andmine, meenusid pildid elupäästeharjutustest "õde" Torega Sõjaväetõlkide Källvikeni laagris. Üritasin Eerot aidata suust-suhu meetodil, kuid see ei paistnud mõjuvat. Kuna olime ebakindlad, kuidas olukorda käsitleda, otsustasime alustada sõitu Kemijärvi haiglasse. Sinna oli aga ligi 3 miili – üsna halval ja auklikul teel. Selleks ajaks olid ka ülejäänud reisiseltsilised jõujaamatunnelist üles tulnud ja alustasime sõitu. Sõidu ajal kasutasin nii suust-suhu meetodit kui ka üritasin Eero südant ühtlaste löökidega taguda, kuid hingamist käima ei saanud. Me ei tundnud pulssi.

Kui jõudsime Kemijärvi haiglasse, võtsid arstid meie patsiendi üle ja andsid talle elektrilööke, kuid elu ei õnnestunud päästa. Aeg südameinfarkti ja haiglasse jõudmise vahel oli liiga pikk.

Mõnevõrra summutatud meeleoluga pöördusime tagasi Jumisko puhkekeskusesse, sellised vahejuhtumid on alati kurvad. Seni olin kõigist sellistest intsidentidest oma giidireisidel šveitslastega pääsenud.

Et juhtunust tingitud kurbusest üle saada, otsustasime sauna minna. Saunal on erakordne tervendav võime madala vaimse veetaseme korral. Leotasime end leilis, kuid mitte nii ägedalt kui eelmisel päeval, ujusime järves ja viskasime õllepudeli vette – Eero mälestuseks. Järgmisel päeval teatas haigla, et Eerol oli nõrk süda ja eelmise päeva ujumine polnud talle kindlasti kasulik.

Autojuht ja buss pidid meid ootama meie 5-6-päevase rännaku ajal Põhja-Soomes. Seejärel pidi ta meid Kuopiosse viima, kust jätkaksime reisi paadiga Savonlinna suunas, et sealt bussiga Helsingisse edasi sõita, kuid nüüd tuli plaane muuta. Kuna minu juhiluba kehtis kõikidele sõidukitele, leppisime kokku, et buss jäetakse Põhja-Soomes maha ja autojuht sõidab surnuautoga Tamperesse, kust lahkunu pärit oli. Mina pidin rändajad bussiga Saariselkässe viima ja meie rännaku esialgsete plaanide kohaselt läbi viima. Seejärel pidin bussiga Kuopiosse sõitma, reisiseltskonnal lasta paadiga Savonlinna minna ja nendega seal kohtuda.

Kiilonpää – Suomunruoktu, 15 km

Nii oligi aeg mugavast olukorrast lahkuda, marssisaapad jalga ja seljakotid selga panna. Järgmine ööbimine pidi olema kusagil mujal ja teadsin, et see ei saa olema nii mugav kui Rootsi mägedes. Start toimus Kiilonpääst ja päeva etapp pidi ulatuma Suomunruoktu üksikmajani kagusuunas 15 km kaugusel. Selgus, et maastik oli üsna kergesti läbitav, kuid puudusid teeviidad ja tähistatud rajad nagu Rootsis. Rännak käis kaardi ja kompassi järgi ja vahel tundus veidi kõhe, oleks olnud piinlik majast mööda minna ja olla sunnitud kogu seltskonnaga looduses ööbima. Meil polnud sellisteks seiklusteks varustust kaasas. Kui Saariselkä personal teada sai, millist marsruuti kavatseme võtta, hoiatasid nad meid naerdes:

- Vaadake, et õigesti orienteerute, piir on lähedal ja kui eksite, võib tagasitee minna üle Moskva. Varem on seda juhtunud.

Sõit läks hästi ja kompass näitas õigesti, igatahes nii õigesti, et leidsime maja suuremate raskusteta ja seadsime end sinna öömajale. Mingit kasu oli ikka nendest orienteerumisvõistlustest, milles olin Källvikeni laagris sõjaväetõlkide suvekursustel osalenud. Soome majadest puuduvad kõik mugavused, see on tavaliselt vaid üksainus tuba 12–15 magamisasemega, mis on tekkide asemel kaetud põhjapõdranahkadega. Toiduvalmistamine toimus vabas õhus müüritud kolde peal, nii et me ei pidanud oma piirituskeedukat kasutama.

Suomenruoktu – Tuiskuru, 12 km

Päeva etapp ulatus Tuiskuru majani ja see möödus suuremate seiklusteta, tuli lihtsalt kompassikursi võimalikult õigesti hoida. Ka siin tuli toitu valmistada vabas õhus ja pärast oli palju vaeva, et toidukarpide küljest tahma maha saada.

Tuiskuru – Luirojärvi, 10 km

Kolmas rännakupäev algas pika tõusuga Ampupää suunas ja seejärel jätkus rännak Luirojärvi järve lõunakaldale. Selle lõunatipus asus mitu turistimaja teatud teeninduse ja saunavõimalustega, selleks ajaks tundsime, et vajame puhastusprotseduuri. Päevaetapp oli suhteliselt lühike ja vilunud rändajatele, nagu šveitslased on, ei võtnud päeva eesmärgini jõudmine palju tunde. Kuna päeva oli palju jäänud, tegime veel ühe rännaku. Lähedal asub Sokosti mäetipp (717 m üle merepinna) ja me ronisime sellele, et ümbrust vaadata. Meile öeldi, et hea ilma korral võiksime binokliga ehk Venemaale näha või vähemalt nende vahitorne teisel pool piiri. Nüüd polnud ilm selline, et oleksime kedagi näinud, kuid see polnud ka peamine.

Üks minu "ustavatest" rändajatest oli Hildegard Höhl, juba aastaid Šveitsis elav sakslanna ja väga innukas rändaja. Ta oli väga heas vormis ja jooksis enamasti teistest ees. See ärritas mõnda teist osalejat ja nad otsustasid temaga nalja teha ning kasutasid võimalust panna tema seljakotti hulk kive, et ohjeldada tema liigset innukust. Kuna tegemist oli väiksema väljasõiduga, jäeti suurem osa tavalisest sisust majadesse ja võtsime kaasa vaid kõige hädavajalikuma ja vihmariided.

Lisaraskus ei paistnud Hildegardile mingit pidurdavat mõju avaldavat, ta jooksis peaaegu kogu tee üles ja kui oldi mäe otsas, ootasid kõik suure põnevusega, et Hildegard avaks seljakoti. Ta oli veidi üllatunud ja tunnistas, et arvas küll, et tema konditsiooniga on midagi valesti, tema seljakott ei oleks pidanud nii raske olema. Edaspidi kontrollis ta alati seljakotti hoolikalt, et näha, et keegi pole temaga nalja teinud.

Luirojärvis oli mitu hütti ja üsna palju rahvast. Istusime samas lauas ühe soome meditsiiniõega. Tal olid põlved haigeks jäänud ja ta ei kavatsenud jätkata, ta oli pidanud kaks päeva valuga kõndima ega tahtnud riskida end tsivilisatsioonini piineldes. Ta oli saatnud sõna lennuki järele ja pidi järgmisel päeval Saariselkä turismikeskusesse tagasi lendama. Seal oli ka kaks sakslast ja üks neist oli söögilauas endale haava tekitanud. Soomlanna tahtis, et ka tema lendaks, et haav siduda lasta, kuid sakslane jonnakalt jäi paigale. Rääkisin temaga ja sain teada, kuidas see „enesevigastamine“ oli juhtunud.

Ta oli istunud söögilauas oma toidumoonaga ja tahtnud leivale võid määrida. Kuidagi läks nii, et nuga, kaheteraline pistoda, kukkus maha, ja nagu kõik meessoost isikud, tegi ta refleksliigutuse ja lõi põlved kokku, et nuga kinni püüda. See ei läinud paremini, kui et ta torkas end sellega reide ja tekkis, soomlanna sõnul, erakordselt sügav haav. Soomlanna juhtis sakslase tähelepanu, et nuga ei olnud puhas ja et oli teatud oht haava põletikuks, ta oli haava puhastanud nii palju kui võimalik ja soovitas sakslasel järgmisel päeval temaga lennukis arsti juurde tulla. Kulu silmas pidades ei paistnud sakslane siiski kalduvat tagasi lendama, vaid kavatses oma rännakut jätkata.

Luirojärvis oli saun ja tundus loomulik sauna minna, ka Karl hakkas harjuma ja tuli meelsasti kaasa. Ei olnud raske šveitslasi harjutada soome sauna kasutamisega. Alguses toimus see vähendatud kuumusega, kuid juba paari saunakorra järel istusid nad peaaegu sama kaua kui suplevad soomlased.

Luirojärvi - Sudenpesä, 15 km

Lahkusime Luirojärvi laagriplatsilt ja suunasime oma tee otse põhja, laagripaika Sudenpesä (Hundipesa). Maastik on künklik, kuid kergesti läbitav, ja meie teekond edenes üsna kiiresti. Veelahkme juurest tegime ringi ümber Vaulopää kõrgendiku ja leidsime oma ööbimishüti Solvusoja oja lähtete juurest, väike oja, mis suubub suuremasse nimega Harrijoki.

Sudenpesä – Lankojärvi

Mööda Kaarnepää kõrgendiku lõunanõlva jõudsime pühapäeval Sotanvaaranjoki äärde ja kolasime sellest üle selle läänekaldale. Rännutee pöördus tasapisi läände ja jõudsime Suomujoki alamjooksule, seal asus meie ööbimiskoht võimalusega sauna võtta, mida enamik muidugi kasutas, ka need, kes varem polnud põhjamaade viisil suplenud.

Lankojärvi - Taajostupa, 15 km

Päev algas Kulasjoki oja ülemjooksu ületamisega ja järgisime lühemat maad mööda seda jõge üles selle lähteni, kus pidasime puhkust väikeses hütis, Rumakuru, siit pöördus tee põhja poole orgu. Taimenlampist algab tõus Lankopää suunas. Ületame selle kõrgendiku lääne-ida suunas ja jõutakse Kulasjokile aeglase ülesminekuga. Seal on meie hütt Taajostupa.

Taajostupa - Saariselkä, 11 km

See on meie viimane rännupäev ja pealegi üsna lühike maa. Nüüd olime üsna heas harjutuses ja teekond möödus ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Olime väga heal ajal tagasi, võtsime sauna ja saime taas nautida Saariselkä head kööki.

Saariselkä - Uleåborg - Kajaani - Iisalmi - Kuopio.

Pärast varajast hommikusööki asusime bussiga teele tagasi Lõuna-Soome ja juba lõunaks olime jõudnud Kajaani. Teekond kulges üle Soome kõrgustiku läbi suurte metsade kõrgtasandikul. Šveitslased imestasid järvede ja vooluveekogude hulga üle, mida nad Soomes nägid, „tuhande järve maa“. Samuti imestasid nad, et kõigist järvedest ja vooluveekogudest võis juua. Alpides ei saa seda teha, isegi mitte kõrgematel kõrgustel. Põhjamaades võib juua igast kraanist, Šveitsis olen näinud mitmeid kraane, ka mägedes, sildiga „Mitte joogikõlblik vesi“. Asustus selles Soome osas ei ole eriti tihe ja suurem osa teest lookles läbi metsade. Pärastlõunal jõudsime Ida-Soome pealinna Kuopiosse, linna, mis asub Kallavesi järvesüsteemi sees. Meil oli paar tundi õhtusöögini ja kasutasime võimalust külastada Puijo kõrgendikku. Pärast sõda, kui olime paigutatud rügemendi alalistesse kasarmutesse Niirala linnaosas, käisime sageli Puijol suusatamas. See asus peaaegu vahetult kasarmute juures ja oli kergesti ligipääsetav. Üleval kõrgendikul oli serveerimiskoht ja seal sai nii sooja kui külma mahla. Vana tellistest vaatetorn oli kadunud, selle asemel oli teletorn koos pöörleva restoraniga kõige ülemisel korrusel.

Kasutasin ka võimalust külastada kasarmuala ja vaadata maja, kus muusikakorpus oli oma majutus. Tundus, nagu oleks kõik kokku tõmbunud, mäletasin, et näiteks arsenalihoone õppeväljaku ääres oli väga suur hoone, nüüd ei jätnud see sugugi sama muljet. Hooned olid võtnud täiesti normaalsed proportsioonid.

Reede, 30. juuli.

Pärast hommikusööki hotellis sõidutasin oma reisijad sadamasse, kust nad pidid laevaga Savonlinna sõitma. Algne mõte oli, et oleksin nendega kaasa reisinud, nüüd pidime juhtunud surmajuhtumi tõttu programmis muudatuse tegema ja saatma šveitslased üksi Savonlinna, samal ajal kui mina pidin bussiga sinna sõitma.

Laupäev, 31. juuli

Enne kui asusime teele Helsingi poole, kasutasime võimalust külastada rootslaste poolt 18. sajandil ehitatud Olavinlinna (Nyslott) kindlust. See on võimas kindlus, mis seisab mõnel väikesel saarel ja oli varem ligipääsetav ainult paadiga. Pärast kindluse külastust jätkasime sõitu mööda peaaegu 7 km pikkust maasäärt – Punkaharju, tõeline turistielamus. Sõidetakse mitu kilomeetrit, järved mõne meetri kaugusel teest.

Ülejäänud päev kulus edasi Helsingi poole sõitmisele, kuid tegime lühema peatuse Imatras, kus vaatasime Soome suurimat juga. Soome on üsna tasane ja seal pole palju veejõudu. Ühest kohast tee ääres võis näha vene vaatlustorne ja räägiti, et turistid pildistasid neid meelsasti. Venelastele see ei meeldinud ja nad olid nõudnud soomlastelt, et need konfiskeeriksid pildistajate filmid. Soome jõudes oli aeg võtta hotell Academica toad oma valdusse.

Pühapäev, 1. august 1971

Meil oli terve päev vaba ja sellest sai nii bussiga linnatuur kui ka külastus vene õigeusu kirikusse – Uspenski katedraali – Skatuddenil. Ma ei pidanud tegutsema nii reisijuhi kui autojuhina, bussifirma andis meile uue juhi kohe, kui olime Helsingisse tagasi jõudnud.

Jumisko Turistikeskuses seisis auto diplomaatiliste numbrimärkidega ja kui me seda vaatasime, tuli üks paar välja ja alustas meiega vestlust. Selgus, et see oli Šveitsi konsul koos oma naisega ja kuna me pidime olema Helsingis 1. augustil, Šveitsi rahvuspühal, kutsus ta meid kokteilipeole Sveaborgi (Suomenlinna) kindlusesse Helsingis. Pärast kõiki rännakuid ja vaatamisväärsuste tuure oli aeg paar tundi puhata ning hotellis natuke süüa, seejärel suundusime Sveaborgi ja kutsele. Kogu Šveitsi koloonia oli Sveaborgis koos ja siin said šveitslased vaadata oma maa lippu ning joodeldada südamest. Rahvuspüha puhul pakuti nii kirschi jooki kui ka teisi Šveitsi eripärasid.

Esmaspäev, 2. august 1971

Nüüd ei jäänud reisist palju järele. Kell 11.00 seisis buss valmis, et viia meid Turusse, et astuda parvlaevale sihtkohaga Rootsi. Pärastlõuna veetsime Turu lossi ja Käsitöömuuseumi vaadates. Kell 19.30 oli aeg võtta kajutid parvlaeval ja külastada mõnda baari pardal.

Teisipäev, 3. august.

Reisiseltskond tegi ringkäigu Stockholmis ja siis oli aeg süüa ühine lõuna Keskrestoranis. Ann-Marie ja tüdrukud olid Stockholmi tulnud ja Katarina oli väga huvitatud osalevatest šveitslannadest. Hiljem võisime tõdeda, et ta suutis tuvastada iga üksiku tüdruku: osa nende riiete järgi, osa ehete järgi jne. Lastel on hea mälu enne kooli minekut, pärast kaob see tunne ja on palju raskem öelda, kes on kes. Kell 12.00 oli aeg hüvasti jätta ja hoolitseda, et reisijad jõuaksid Arlanda bussile edasiseks transpordiks Zürich-Kloteni lennule.