Tervishoiunäitus Moskvas 1974

Nõukogude Liit hakkas end üha enam avama Lääne suunas, kui aastad möödusid, ja nõrk sula märk hakkas taas paistma, pärast seda kui Nikita Hruštšovi aeg oli pisut tagaplaanile vajunud.

1974. aasta kevadel korraldati rahvusvaheline tervishoiunäitus Sokolniki näitusealal Moskva südames. Ka Studsvik oli huvitatud ja seal oli palju näidata: luutihedusmõõtur, Gandalfi skanner, 400-analüsaator, mitmed instrumendid aktiivsuse mõõtmiseks ja mäluostsilloskoop. Müügijuht Bengt Svensson küsis minult, kas ma tahaksin tõlkida brošüüre ja seejärel kolm nädalat Moskvas näitusel töötada. Töötasin kõvasti tõlgete kallal ja sellest sai tõeliselt kena vihik radioaktiivsuse mõõtmise aparaatidest, mida Moskva näitusele kaasa võtta. Evert Norrhäll hoidis korralduslikke asju, infosekretär "Solan" hoidis teisi niite ja pärast mõningast pingutamist asusime Evert ja mina 7-tonnise kaubikuga, mis oli täis varustust, Nõukogude Liidu poole teele. Juba Stockholmis põrkasime peaaegu kokku väikese autoga, sellise putukataolise tüübiga, millel olid antennid ja veidrad silmalaugude kujulised laternad. Õigupoolest oleksime pidanud sellele DDT-d pritsima, aga meil polnud seda hetkel kaasas. See sõitis meist paremale poole, meie kõrvale, kui me pöörama hakkasime, ja see oli rohkem õnne kui osavuse tõttu, et Evert suutis seda mitte muljuda, võib-olla me isegi ei märganud seda.

Sõit läks praamiga Soome, edasi piirijaama Vaalimaa ja esimene peatus ööbimiseks Venemaal oli Leningrad, kus me pidime hotellis "Leningrad" peatuma. Seda saime teada piiril, Nõukogude Liidus ei saanud ette tellida ühtegi nimega hotelli. Mõnes mõttes pole "nõukogudel" fantaasiaga kiita olnud. Leningradi hotellid olid reeglina "Leningradskaja", "Moskovskaja" või midagi muud sama igavat. Moskva hotellid olid samasugused. Veidi hiljem võtsid nad julguse kokku ja nimetasid äsja ehitatud hotelli Viiburis "Družbaks" (sõprus) – samuti pisut kulunud sõna. "Družba" olid hotellid, mootorsaed ja palju muud. Väheüllatava vaheldusena nimetati asju mõnikord "Mir" – rahu (sõna sümboliseerib ka maailma)

Nüüd oli siis hotell "Leningrad" see, mis meid puudutas. See asub Neeva läänekaldal, raudteejaama ja soomusristleja "Aurora" lähedal, mis legendi järgi lasi oma kahurist ühe lasu, et tähistada Talvepalee tormijooksu ja revolutsiooni algust. Hilisemad uuringud näitavad, et suurem osa lugudest oli võltsing, täpselt nagu Eisensteini "kuulus" film. Kõigil neil laevastikukülastustel, millest ma aastatel 1960–1981 osa võtsin, ei õnnestunud kunagi leida ühtegi meremeest, kes oleks olnud "Auroral" teenistusse võetud, kõik lasti maha teise revolutsiooni ajal, Kroonlinna kindluse ees jääl 1922. aastal. Siis olid sõdurid ja madrused aru saanud, mida Nõukogude Liit endast kujutab, ja tegid uue ülestõusu – kuid liiga hilja.

Registreerisime end hotellis, kuid selgus, et me ei pidanud seal sugugi ööbima, see oli vaid koht, kus me pidime end registreerima, et saada edasisi juhiseid öömaja kohta. Seal ei teatud meie saabumisest üldse midagi ja alles pärast mõningast arutelu suunati meid hotelli "Astoria" hotellikeskusesse – see on vana hotell, mille joonistas üks rootsi arhitekt selle sajandi alguses. Toll ja piirikontroll olid võtnud omajagu aega ja oli ammu pärast südaööd, kui me lõpuks voodisse saime, pärast seda kui olime hotellis natuke süüa saanud. Auto jätsime hotelli ette, miilitsajõudude valvatud parkimisplatsile.

Järgmisel päeval oli meil ees 715 km Moskvasse. Vene teid pole kunagi saanud klassifitseerida, nii madalaid numbreid ei ole Euroopa peateede jaoks, ja Leningradi-Moskva lõik polnud erand. Põhimõtteliselt oli see vana külatee, siin-seal veidi asfaldiga tugevdatud ja mõeldud peamiselt "telegade" – vene talupojavankrite – vedudeks. Teedel pole mingit alust, asfalt pandi enamasti otse liivale ja pärast mitme auto möödumist muutus tee vibrolauaks, selliseks, millega ma Nordiska Instrumentil töötasin, kui me õhutõrjesihikute vastupidavust katsetasime. Valdav osa sõidukeid olid riiklikud ja oleks võinud arvata, et riigil oleks teatud huvi hoida teid heas korras, et vähendada transpordivahendite kulumist, kuid nii see polnud. Vähemalt iga 50 kilomeetri tagant seisis lisaks veel miilitsakordon, nad ei kontrollinud liiklust muul kui administratiivsel eesmärgil.

Kui teed olid halvad, siis revolutsiooni ja selle juhtide mälestusmärgid olid seda uhkemad. Leningradi sissesõidul seisab kurvis viis 1x1 m betoonsammast, igal sambal 3 m kõrgune täht: L..E..N..I..N. Sambad seisid kurvis ja mõned paistsid veidi kulunud, arvatavasti on mitu autot talvisel teel teelt välja sõitnud ja seltsimees Lenin on nad postuumselt vastu võtnud. Teelolijate ohutusele ei mõeldud esmajoones. Ühel visiidil Rootsis imestas üks venelane kiirteede laternapostide konstruktsioonide üle (sõrestikud), mis tema arvates olid liiga nõrgad ja puruneksid autoga kokkupõrkel. Kui talle selgitati, et see ongi mõte, et need puruneksid enne autot, nägi ta veidi üllatunud välja. Nõukogude Liidus kehtis alati põhimõte päästa varustus, see käis meeskonna ees. Ma mäletan, et mõne raske õnnetuse puhul räägiti, kuidas piloot oli päästnud väärtusliku lennuki, seades oma elu suurde ohtu.

Suure sahkerdamisega, mis on võimalik ainult totalitaarsetes riikides, toimus palju vedusid enam-vähem ebaseaduslikult.

Kuidas see käis? küsib naiivne läänlane. Väga lihtsalt. Ülemus, suurim sahkerdaja, vajas mõne eraasja ajamist ja pöördus firma autojuhi poole.

- Sobib, ütleb "Ivan" (vene Sven). Kirjuta välja kahekordne läbisõit, vähemalt! Ülemused olid riigi vahenditega helded, see ei tabanud kedagi otseselt, sest raha oli riigi oma, ja nad kirjutasid alla sõidukorraldusele, mis ületas tunduvalt tegelikku sõiduvajadust. Nüüd oli autojuhil hulk kilomeetreid varuks ja ta sai teenida lisakopikaid, vedades kedagi, kel oli vaja kolida või midagi ära tuua. Nõukogude Liidus polnud näiteks mingisuguseid kolimisbüroosid, kui perel oli vaja kolida, võttis ta ühendust mõne autojuhiga ja palus tal vedada kaupa või majakraami. Hind liikus enamasti poole liitri viina ümber. Endises Nõukogude Liidus oli pooleliitrine kõige enam kasutatud kõva valuuta, selle eest sai enamiku teenuseid tehtud. Ühel erareisil oma autoga Tallinna sain poole liitri eest rehvi parandatud linnaliinibusside remonditöökojas; et see ei pidanud kuigi kaua vastu, oli tingitud tavalisest vene lohakusest. Venelane polnud hoolitsenud selle eest, et kõrvaldada torke põhjus, terastraat istus ikka veel sees, kui rehvi pidi teist korda parandatama Soomes. Mõnda aega naljatasid isegi juhtivad venelased, et nõukogude autod olid maailma kõige bensiinisäästlikumad, nad sõitsid poole kütusekogusega, mida müüdi eraisikust autojuhtidele Nõukogude Liidus, teine pool tuli riiklikest varudest.

750 km sõitmine võtab oma aja ja me ei jõudnud kohale enne hilisõhtut. Moskvas pidime ööbima hotellis "Rossija", mis asus Punasest väljakust ja Kremlist mitte kaugel. Hotelli leidmine ei osutunud sugugi probleemivabaks. Nõukogude Liit oli üle külvatud mitmesuguste siltidega: "Elagu sotsialistlik revolutsioon", "Lenin elab igavesti", "Rahu maailmas", "Kommunistlik Partei – töölisklassi aju" jms loosungid, kuid mingeid kasulikke silte, mis oleks näidanud teed hotelli – neid ei leidnud. Ei olnud ka mingeid kaarte, mis oleks nime väärt. Need armetud visandid, mis nõukogude linnade kohta olid, olid sageli teadlikult valesti joonistatud – kõik selleks, et teha elu raskeks oletatavale vallutajale. Et see võttis lõputult kaua aega ka oma kodanikel selle leidmiseks, sellest ei hoolitud. "Ajavargus" on midagi, milles diktatuuririigid on meistrid, kui palju kasulikku tööd oleks saanud teha selle aja jooksul, mille nõukogude kodanikud pidid veetma järjekordades. Me sattusime Sadovoje Koltsole (Aiarõngas) arvates, et seda teed mööda jõuame hotellini, kuid eksisime. Korralikke teekaarte polnud samuti nagu teeviitasid ja me hulkusime mõnda aega ringi. Lõpuks peatusime ühe miilitsa juures ja küsisime temalt hotelli kohta. Ta oli sõbralik mees, ta rääkis, et me sõidame vales suunas ja selleks, et me saaksime Sadovoe Koltsol ümber pöörata (U-pööre oli keelatud), peatas ta liikluse ja me tegime täispöörde peateel. Mingil seletamatul põhjusel sõitsime ikkagi eksiteele ja läbisime sama tänavaristmiku veel ühe korra, ja nüüdki vales suunas, kuid tundus pisut ülbe paluda tal liiklust veel kord peatada. Lõpuks leidsime hotelli, mastodonehitise 6000 toaga, mis hõlmas tervet kvartalit, kuid kulus mitu järelpärimist, enne kui jõudsime sihile.

Järgmised päevad kulusid näituseboksi kordategemisele ja meil ei olnud palju aega muuks. Raskemate seadmete mahalaadimiseks pidime palkama vene brigaadi, kes oli varustatud kahveltõstukiga. Formaalselt olid nende teenused osalejatasu sees, kuid Venemaal pole see kunagi nii lihtne. Mehed tahtsid "suveniire". Meil oli kaasas hulk väikseid asju ja ma pakkusin neile Studsviki embleemiga taskunuge, tuhatoose ja muud, kuid ei, see polnud seda sorti suveniirid, millest jutt käis. Nüüd hakkasin mõistma, milles asi seisnes, ja ütlesin, et siis saavad nad pool liitrit viina.

- Njet, mitte viina, viskit!

Võtsin välja 75-cl Johnny Walkeri ja ütlesin, et siin on teile midagi, millega täna õhtul pidutseda. Venelased võtsid pudeli ja üks neist küsis:

- Njet, kas me saame boksi laenata?

Boksis oli väike ruum eesriide taga ja neli meest läksid sinna sisse. Oli kuulda, kuidas kork maha kruviti ja seejärel järgnesid neli luristavat häält ja matsutamist. Viies, juht, suutis seekord joomisest hoiduda. Mehed tulid välja, pühkisid suud ja kui ma boksi sisse läksin, seisis seal vaid tühi viskipudel.

Tervishoiunäitusel osales palju erinevaid rahvusi ja Rootsil oli oma osakond Ekspordiühingu järelevalve all, kokku panid välja 11 Rootsi firmat, teiste seas LKB, KEBO, Elektrolux jt. Huvi näituse vastu oli väga suur ja külastajaid vooris ühtlase vooluna läbi erinevate boksid. Enamik külastajaid olid eriala inimesed, kuid ka tavalised venelased näitasid üles suurt huvi seadmete vastu: gammaskanner, luutiheduse mõõtja, analüsaatorid ja erinevat tüüpi ostsilloskoobid meditsiiniliseks kasutamiseks.

Näitus kestis kolm nädalat ja erinevad Studsviki müügimehed figureerisid pildil: Bengt Svensson, Sven Hedlund, Per-Gunnar Sjölin ja mõned teised, samal ajal kui Ewert ja mina olime seal kogu näituse aja. Mõne päeva pärast, kui olime rohkem kodunenud, hakkasime ümbruse vastu huvi tundma. Näitus avati kell 10.00 ja kuna nii Ewert kui mina oleme hommikuinimesed, ei saanud me voodisse jääda, vaid läksime uitama. Tahtsime oma hotelli lähemalt vaadata ja mõtlesime käia läbi terve hotelli sellel korrusel, kus elasime, kuid see ei õnnestunud. Seal, kus koridor tegi 90-kraadise pöörde, olid klaasuksed lukus. Lähemal uurimisel selgus, et selles riigis, mis tegi nii palju kära ja propagandat kõigi inimeste võrdsuse üle, valitses äärmiselt tugev eraldatus erinevate rasside vahel. Meie, nagu kõik teised eurooplased ja skandinaavlased, elasime põhja- ja lääneosas, aasialased idaosas ja aafriklased lõunaosas. Nende vahel olid veekindlad vaheseinad. Sama lugu oli restoranidega erinevates tiibades, sind ei lastud sisse restorani, mis asus aasia tiivas.

- Kõik on kinni, ütles uksehoidja, aga oli näha, et lauad seisid üsna hõredalt ja sama lugu oli restoranikülalistega. Enamasti sai siiski altkäemaksuga sisse. Teesklesid, et lähed ära, surusid uksehoidjale hüvastijätuks kätt (kus sul oli üks või paar rubla kokku volditult) ja kohe hakkas uksehoidja huvitatud välja nägema. Parimal juhul läks ta uksest sisse, pööras esikus ümber ja tuli rõõmsalt särades tagasi ning ütles:

- Täiesti juhuslikult on üks laud vabanenud. Olge lahke, härrased!

Põhjatiiva menüü võttis enda alla paar lehekülge kõikvõimalike roogadega, kuid enamik olid läbi kriipsutatud märkusega – „päevaks otsas”, kuigi päev oli vaevalt alanud.

Ühel päeval otsustasime Evertiga, et nüüd sööme korralikult vene moodi. Hotellirestoranide menüüs olid üsna läänepäraselt kohandatud toidud. Otsustasime, et nüüd sõidame Ostankino teletorni ja proovime vene suppe ja musta leiba, seda reklaamiti mõnedes brošüürides.

Saabusime okastraadi ja valvuritega hästi kaitstud torni juurde, maksime sissepääsutasu 4 rubla ja võtsime lifti tippu – koos saatva miilitsaga. 4 rubla oli 70ndatel venelase jaoks arvestatav summa. Küsisin mõnelt venelaselt, miks see nii kallis on, ja vastus oli:

- Selle ehitamine läks liiga palju maksma ja ükski venelane ei külasta torni niikuinii rohkem kui korra elus!

„Kullasaalis” ei olnud ühtegi kohta, nii et pidime leppima sellega, et meile näidati laud „hõbesaalis” – üks korrus allpool. Tahtsime tellida ja olime mõelnud alustada tõeliselt vene moodi, mõne hea vene supi ja musta leivaga.

- „Khleba net, sopa net” (ei leiba ega suppi), vastas ettekandja. Selleks ajaks olime üsna näljased ja Evertil oli sellistel puhkudel väga lühike süütenöör, ta oli vihast plahvatamas, kuid fakte ei saanud muuta.

- Siis võtame mingi liharoa ja viina sinna juurde, ütles Effekt.

- „Vodki net” (ei viina), kõlas vastus, ainult konjakit ja „taevajooki”, mis osutus mingiks vene stiilis vaarikajoogiks.

Häda ajab härja kaevu, olime näljased ja pidime leppima sellega, mis oli, ning meie arusaam sotsialistlikust süsteemist sai veel mõned kõrvaahud.

Kui näitus avati, tulid Bengt Svensson ja Sven Hedlund ning PG Sjölin ja meid oli viis meest, kes sõitsid Mercedes-pakibussi kolmekohalisel istmel. Jalgu sai natuke liiga palju, nii palju, et juhi kohalt ei ulatanud käigukangini. Hea koostööga saab aga kõik korda ja me lahendasime probleemi omal moel. Mina sõitsin enamasti ja käigukang oli kaks põlve kaugemal. Koostöö seisnes selles, et ma juhatasin kolmandat meest minust paremal, tema pidi olema käiguvahetaja. Kui olin siduri alla vajutanud, kõlas käsklus:

- Esimene sisse,..... nüüd!

Pärast järgmist allavajutust:

- Teine sisse, .....nüüd!

Sel moel ronisime käikudest üles ja alla ning pärast mõningast harjutamist läks sõitmine päris hästi.

Moskva kuulus „kangelaslinnade” hulka ja autojuhtidele kehtisid mõned lisanõuded; muuhulgas ei tohtinud ringi sõita pesemata autoga, muidu said miilitsad kaela. Ühel sõidul hotelli ja näituse vahel peatas meie auto miilits ja ta juhtis meie tähelepanu sellele, et auto tuleb pesta. Kui küsisin, kus ma seda teha saaksin, sest ma polnud näinud ühtegi autopesulat, jäi ta mõtlikuks, ta ei osanud öelda, kus saaks teha seda läänemaailmas iseenesestmõistetavat toimingut. Pärast mõningast mõtlemist meenus talle, et kuskil Varssavi maanteel pidi siiski olema võimalus autot pesta. Küsimusele, kui kaugel see võiks olla, vastas ta, et see on umbes 10–15 km, kindlasti mitte üle 30 km. Järgmisel sobival võimalusel asusin siis teele pesukohta. Pärast pikka otsimist jõudsin paika, kus pesemine pidi võimalik olema. Mind juhatati seina juurde, kus oli veekraan ja umbes 4 m pikk voolik. Pesuharjaks oli vana, peaaegu täiesti kulunud luud. Panin selga valge Studsviki tunkede ja kohe kogunes mõned vanades ülikondades inimesed, kes imestasid, kas ma ei karda, et tunked määrduvad. Kui vastasin, et tunkesid saab pesta, raputasid nad vaid imestunult pead.

Vaevalt 4 meetri pikkuse voolikuga ei saa tervet autot korraga pesta, nii et pärast esiosa pesemist tuli auto lihtsalt ümber pöörata ja jätkata tagaosaga. Kui oli aeg maksta, tekkis järgmine, tüüpiliselt nõukogude olukord. Minu küsimusele, mis pesu maksab, vastati:

- 2 rubla. Aga me võime kirjutada arve 4 rubla peale, siis jagame kumbki ühe rubla.

- Ei, ütlesin mina. Mul pole arvet vaja, minu firma usub mind, kui ütlen, et pesu maksis kaks rubla. Nad nägid veidi kohmetunud välja, nad polnud harjunud midagi sellist kuulma ja pidasid mind ilmselt rumalaks läänlaseks.

Meil oli hommikupoolikuti suhteliselt palju aega ja muude lõbustuste puudumisel külastasime aeg-ajalt suurt vabaõhujärve otse Kremli all. Järv on vaatamisväärsus ja külastamist väärt, seal sai ujuda nii suvel kui talvel. Talvel ei näe peaaegu midagi, aur seisab veepinna kohal ja tuleb ette vaadata, et kellegagi kokku ei põrkaks, kui ujud. Meie kamp tuli sisse ja ujusime natuke, tagasi tulekuga kaasnesid teatud komplikatsioonid. Kui olime läbi lüüsi meesteosakonda tagasi ujunud, võtsime ujumispüksid ära ja jalutasime riietusruumi, kus resideeris vanem matroon riietuskappide võtmetega. Kui jõudsime daamini ja ta nägi, et meil pole ujumispükse seljas, hakkas ta metsikult karjuma:

- Milline jultumus, häbematus! (bezobrazie) karjus ta meile, te ei tohi siin alasti käia!

- Ärge kartke, me ei ole ohtlikud. Ta ei olnud just nooruke ja ma püüdsin teda "lohutada".

- Kui sa pole varem alasti mehi näinud, siis on tõesti aeg nüüd.

See ei aidanud. Ta ei avanud meie kappide uksi enne, kui olime pisut taganenud ja oma ujumispüksid uuesti jalga pannud. "Nõukogudel" on vanamoodne bigott suhtumine alastusse, peaaegu nagu mõnedel usugruppidel. Sel ajal kui me daamiga palaverdasime, nägin üht venelast duši all seismas ja aeg-ajalt ujumispükste vöökohta kergitamas, et saada veidi vett olulistele detailidele kubemes.

Kahjuks on bassein lammutatud ja samale kohale ehitatakse nüüd hiiglaslikku kirikut, just nagu poleks Moskvas piisavalt kirikuid. See pidavat maksma 3 miljardit dollarit, seda võib ju panustada, selle asemel et ehitada eluasemeid ja muud vajalikku. Taas kord kinnitub vana kõnekäänd, et kirikud ehitatakse mitmele patusambale: kõrkus, halb südametunnistus, palve pattude andeksandmiseks jne.

Lõpu poole muutus näitusel üsna üksluiseks, kuigi peaaegu kogu aeg oli boksides palju rahvast. Kahjuks polnud kõik Studsviki instrumendid täiesti valmis ja ka emafirma toetus oli kehv, mistõttu ei tulnud mingeid erilisi ärisid. 400-analüsaatorile oli ostjaid. Üks väike kuiv venelane oli sellest väga huvitatud ja temaga vesteldes sain teada, kuhu seade võimaliku ostu korral läheks. Algul ta ei tahtnud seda öelda, kuid vähehaaval tuli välja, et ta on ühe hormooninstituudi juhataja ja et maksmisega poleks raskusi. Teine huviline oli armeenlasest arst, tema seadme eest pidi maksma kogu maailma hõlmav Armeenia toetusfond. See, et instrument jääks Nõukogude Liitu, ei omanud tähtsust.

Omamoodi identifitseerimismärkidena olid meil Ekspordiühingu plastkaardid kolme kuldse krooniga sinisel põhjal, ümbritsetud valge äärisega. Kui meil oleks olnud võimalus neid suveniiridena jagada, oleksime vajanud märkimisväärset kogust. Venelased olid hullud "znachki" (märkide) järele ja võis näha täiskasvanud mehi, kelle pintsaku reväärid olid täis igasuguseid taolisi variante. Neid märke toodeti enamasti mingi sündmuse tähistamiseks: kino, elektrijaama avamine jne, ja enamik neist oli väga halva ja määriva plastkvaliteediga. Isegi "Tähelinnas", kus venelased koolitasid oma kosmonaute, polnud muud kui odavad, mõttetud plastkaardid Juri Gagarini reljeefiga.

Lennuohutuse delegatsioon, kus ma olin tõlgiks 1981. aastal, tegi visiidi "Tähelinna" ja me tahtsime väga näha, kuidas venelased treenivad oma kosmonaute ujumisbasseinis. Aega oli napilt ja me pakkusime giidist ooberstile, et tahaksime pigem näha treeningbasseini, selle asemel et minna kosmonautide muuseumi, kuid tema jaoks oli visiit väikesesse mälestushalli Gagarini, Titovi ja teiste kosmonautide piltidega tähtsam kui külastus treeningbasseini. Seal jagas ta meile ka väikese plastmärgi Gagarini reljeefiga.

Üks ukrainlannast naisarst oli väga vaimustuses Ekspordiühingu identifitseerimismärkidest ja see ei aidanud, kui ma talle selgitasin, et see on meie identifitseerimismärk ja "propusk", läbipääsuluba. Ta tahtis tingimata märki, ei aidanud see, et pakkusin talle palju väärtuslikumaid suveniire ilusate nugade, Studsviki märkide näol ja olin isegi valmis talle andma naiste kaelaräti Studsviki embleemiga. Ei, ta tahtis ainult märki ja ma pidin minema Ekspordiühingu esindaja juurde, et sellist märki paluda. Ma usun, et daam oleks teinud peaaegu mida iganes, et saada märgi omanikuks.

Kui näitus kolme nädala pärast lõppes ja me polnud suutnud eriti palju müüa, pidime kõik oma aparaadid autosse tagasi laadima, et Rootsi tagasi sõita. Arvestades vene laadurite seisundit pärast "suveniiride" manustamist, olin varakult kohal ja leppisin kokku, et nad aitaksid meid kohe hommikul enne ärasõidupäeva. Veoauto meeskonnaga tuli ja meie jaoks läks pealelaadimine päris hästi, mehed said veel ühe "suveniiri" ja manustasid seda põhimõtteliselt samamoodi nagu varem. Mõnevõrra halvemini läks Elektroluxil. Suure tööstusliku pesumasina pealelaadimine pidi toimuma üsna hilja pärastlõunal ja arvestades, kui palju "suveniire" vene laadurite brigaad selleks ajaks oli manustanud, läks nii nagu läks. Kui pesumasinat kahveltõstukiga üles tõsteti, polnud juht ka enam kaine, ta ei valitsenud enam masinat, mille tulemusena kukkus pesumasin instrumendipoolega vastu kahveltõstuki piilarit, kuuldus krahisev heli ja seejärel oli kogu maa pesumasina all täis purunenud nuppe, bakeliitnuppe ja klaasikilde. Selle juhtumi tõttu rääkisin näituse juhtkonnaga ja väljendasin oma imestust, et nad ei vallandanud kogu kamp.

- Kui me nad vallandame, siis võib-olla pole meil üldse kedagi, oli nende vastus.

Tagasiteel oli meil veidi rohkem aega. Alustasime väga vara Moskvast ja võisime tee ääres väikseid peatusi teha. Sõitsime mööda väikestest, idüllilistest vene küladest, mis nägid välja nagu mõnest vene romaanist võetud, ainus, mis viitas 20. sajandile, olid raadio- ja telemastid katuste kohal. Mõned viivitused olid tingitud nõukogude GAI-st, riiklikust autoinspektsioonist. Iga 50 km järel pidime peatuma ja meid vaadati üle. Vene inspektsiooni ülesanne pole kontrollida auto tehnilist seisukorda, see käib peamiselt sõidudokumentide ja võimaliku veose kontrollimise kohta.

Kuna me peatusime palju kordi, tekkis meil lõpu poole kiirustamine ja Leningradi sissesõidul oli kiirus tunduvalt suurem kui lubatud. Evert juhtis. Oli hakanud hämarduma, kui üks militsionäär vahetult enne Leningradi üritas meid peatada, kuid kuna olime üsna linna lähedal, siis me ei peatunud, vaid pigem suurendasime kiirust. Militsionääril polnud raadiot ja me nägime, kuidas ta jooksis putkasse, et helistada järgmisse posti, kuid selleks ajaks olime juba peaaegu hoonestuses ja keerasime ühele kõrvaltänavale. Seejärel jätkasime paralleelteed mööda linna keskuse poole. Me pääsesime.

Pärast ööbimist Leningradis suundusime Soome-Vaalimaa poole.

Vahetult enne Viiburit oli kütusenõel väga põhja lähedal ja hakkasime bensiinijaama otsima. Siiski võttis aega, enne kui ühe juurde jõudsime, ja järsku seisime seal ilma kütuseta. Möödusime küll paarist jaamast, aga need müüsid ainult bensiini ja meie väike veoauto sõitis diisliga. Venemaal sõideti kuni 12-tonniste autodega bensiiniga ja kõigis jaamades ei olnud diislit. Mul õnnestus peatada üks veoauto ja sõitsin sellega need vähesed kilomeetrid, mis Viiburini jäid. Kõigil vene autodel on väga kõva vedrustus, nii ka sellel veoautol, ja kuna ka istmed on kõvad, tundus nagu istuks puulaual. Tulin tagasi diislikannuga ja pärast tankimist saime jätkata Viiburi keskjaama bensiinijaama juurde. Nõukogude Liidus polnud kunagi lihtne tankida. Vahel kehtisid ainult kupongid ja vahel sularaha. Astusin daami juurde väikese luugi taga, tellisin tankimise ja maksin (ettemaksult) teatud arvu liitreid. Ta lõi lülitit küljel asuval paneelil ja kohe pärast seda oli kuulda:

- Kinni! Kinni! hüüdis keegi.

Kõigi pilgud pöördusid sinnapoole, kust karje tuli, ja nägime, kuidas juga purskas välja ühest lähedal asuvast voolikust, kus meie auto seisis pargitud ühe tankuri kõrval. Nõukogude Liidus ei otsustanud ise, millal tankimine algab, seda tegi daam luugi taga pärast seda, kui bensiin oli tellitud ja makstud. Tavaline protseduur oli, et tankimisotsik pandi auto paagi avasse ja kütus hakkas voolama pärast seda, kui daam pumba käivitas. Nüüd lülitas ta kiiresti pumba välja ja hakkas minuga riidlema, et ma polnud järginud nõukogude protseduuri ja et nüüd kaotas ta mitu liitrit kütust.

- Te võite saada kompensatsiooniks kena pastapliiatsi, ütlesin talle ja ulatasin ühe allesjäänud Studsviki reklaampliiatsi. Nüüd muutus ta kohe rõõmsamaks ja ütles, et tegelikult ei olnud see nii suur asi, me olime ju välismaalased ega võinud teada kõike vene protseduuridest. Evert seisis auto lähedal ja palusin tal panna tankimisotsik auto paagi avasse, daam lülitas pumba sisse ja täitsime paagi ääreni.

Kui tahtsin daami luugi taga lahkuse eest tänada, küsis ta:

- Kui teil on mõni varukanister, siis täitke! Mina pakun.

Meil ei olnud selliseid. Lastiruum oli plommitud ja eespool juhikabiinis polnud ka ruumi, muidu oleksime vist saanud mõned kanistrid täita ilma liiga suure kuluta.

Oline Moskvas transiidiks tollivormistanud ja arvasime, et piiriületus toimub suhteliselt kiiresti, kuid nagu Venemaal alati, on ruumi komplikatsioonideks. Olime autoga üle kohustusliku auku sõitnud, kus paar meest kontrollivad auto alusraami, et näha, kas seal on midagi ebatavalist, ja seisime nüüd tollimaja ees. Tuleb noorem mees külglõikuriga ja hakkab plommimistrossi läbi lõikama. Ütlen talle, et meil on transiiditollivormistus ja tal pole luba plommi murda. Ta vaatab mind veidi üleolevalt, umbes nagu: siin pole sul midagi otsustada, sa neetud kapitalist, ja lõikab traadi läbi. Möödus paar ohvitseri ja ma hõikasin, kutsusin neid tunnistama, et tolliametnik oli plommi murdnud, ja nõudsin, et tema ülemus tuleks kohale. Tuli üks kuiv, väike ebameeldiv mees ja hakkas lollile "Ivanile" selgitama, et on olemas midagi, mida nimetatakse transiidiks, ja saatis ta otsima plommimistange koos vastava traadiga. Nüüd oli asja juures see, et autot oli raske plommida, uste kinnituspunktide vahe oli pikk ja Moskvas pidid nad hankima eriti pikad plommimistraadid, et plommid peale panna. Kuidas "Ivan" ka ei pingutanud, ei ulatunud traadid kokku ja nad pidid selle jätkama vahepealse plommiga. Nüüd olin mina see, kes seisis ja kommenteeris Nõukogude Liitu üldiselt ja teatud tolliametnikke eriti.

Ülejäänud tagasiteest pole palju rääkida. Kui olime end väristanud Soome piirini, jõudsime "päris" teele ja Evert ütles:

- Proovi nüüd autot teel hoida, kraavides sõita on väsitav! Rahvamassi asemel oli Soome piiripunktis ainult 3-4 inimest, aga kohvik töötas ja inimesed polnud nii pahurdatud kui nõukogude poolel. Tee piirist on erakordselt hea, peaaegu võiks arvata, et soomlased on natuke rohkem pingutanud, et märkida üleminekut Nõukogude Liidust Läänemaailma.

Jõudsime Helsingis praamile heal ajal ja pöördusime tagasi Rootsi mõne kogemuse võrra rikkamana ja paljudest illusioonidest kollektivistliku nõukogude süsteemi õnnistuste suhtes vaesemana.