Pakistan 1974

1970. aastate keskel kannatas Kagu-Aasia üleujutuste all ja ka Skandinaavia riigid osalesid abistamises, et leevendada elanike häda. 1974. aastal pidi Pakistanile lennutatama abisaadetis Rootsist ja mind kutsuti kaasa, formaalselt tüürimehena, et aidata keelega piiride ja järelevalvealade läbimisel. Reis algas Brommast õhujõudude Herculesega "Swedish Air Force nr 7". Lastiks oli meil umbes 22 tonni varustust: soomlased olid kinkinud kiirabiauto, rootslased ravimid ja norralased olid ostnud suure hulga vene tekke, mis nüüd pidi saadetama Pakistani. Teekond kulges üle Moskva, Taškendi, Kabuli sihtkohaga Karachis.

Me maandusime vahepeal Moskvas ja niipea kui lennuk oli peatunud ja lennumehaanik ukse avanud, seisis seal vene major ja nõudis dokumentide nägemist. Mina hoolitsesin teatud Venemaal vajalike paberite eest – muuhulgas viisadokumendid, kuhu oli märgitud, et tagasiteel maandume Taškendis. Major tahtis kohe viisa enda kätte võtta ja esimest kolmandikku ära rebida, kuid kuna ka tagasitee pidi toimuma üle Venemaa, ei saanud ma sellega nõustuda. Ta aga nõudis seda viimase hetkeni. Kuidas me peaksime seletama, et meil tagasiteel viisat pole, selle kohta tal mingit mõtet polnud, tema pidi oma osa saama ja kõik!

Kui ükski asjalik argument ei aidanud, võtsin appi "ultima ratio", see toimis nõukogude inimeste puhul peaaegu alati.

- OK, ütlesin ma majorile. Võite viisa võtta, kuid enne seda peate alla kirjutama paberile, et olete seda teinud. Meil peab olema midagi ette näidata teie kolleegidele Taškendis tagasiteel.

See avaldas mõju. Kui nõukogude ametnikel midagi hirmsat oli, siis just mõne paberi allkirjastamine. Järsku näis ta meie varasemast arutelust peaaegu täiesti mittehuvitatud ja lonkis minema, meid rohkem tülitamata.

Moskvas sokutati meile peale lisatüürimees, üks vene lennuohvitser. Minu viibimine lennukis oli ju põhjendatud sellega, et me saaksime rääkida nõukogude lennujärelevalvejaamadega maapinnal, kuid sellest ei piisanud, venelased tahtsid veel täiendavat järelevalvet. Isegi kui oskas vene keelt, oli enamasti peaaegu võimatu pidada mingit vestlust maajaamadega. Seadmed olid väga halvad ja ühest järelevalvepiirkonnast teise üleminek võis toimuda umbes nii.

Navigaator Lasse Mäkitalo teatab, et nüüd oleme sisenemas teise lennujärelevalvepiirkonda ja maapealset vene jaama tuleb kutsuda. Ma võtan mikrofoni ja kutsun venelasi:

Tšornaja Grjaz, Tšornaja Grjaz. (Üks järelevalvejaam marsruudil Moskva - Taškent) - Siin on Rootsi õhujõudude transpordilennuk F7 Hercules teel Karachisse. Palume luba üle lennata teie järelevalvepiirkonnast.

Kõlaritest kostis midagi, mida hea fantaasia korral võis tõlgendada inimhäälena, kuid enamasti polnud võimalik aru saada, kas luba anti või mitte. See polnud ka midagi, mille pärast muretseda – peaasi, et formaalsused olid täidetud.

Tšornaja Grjaz! Tšornaja Grjaz! Me mõistame, et meil on luba. Spasibo! Do svidanja!

Pärast Moskvast lahkumist ja Volga ületamist jõudsime Vene stepile Kesk-Venemaast kagus. Mitu tundi lendasime praktiliselt asustamata alade kohal, nägime vaid mõnda väikest küla ja mõningaid autojälgi maapinnal – miil miili järel.

Hercules-tüüpi transpordilennuk on üsna lärmakas masin ja ainult kabiin on mõnevõrra isoleeritud. Vaikset vestlust pole võimalik pidada, kuid me olime ju sõjaväelased ja harjunud mingisuguse käskiva häälega üsna kõrgel helitasemel ning pidasime venelasega teatud vestlusi ja arutelusid. Ta oli äärmiselt meeldiv tüüp ja meil olid üsna pikad vestlused nende tundide jooksul, mil lend kestis. Vestluste käigus jõudsime venelaste suheteni Aafrika riikidega ja ma küsisin temalt, kuidas ta sellesse suhtub. Algul ei vastanud ta midagi, kuid pärast teatud mõtlemisaega jutustas ta järgmise anekdoodi, pidades silmas, et olime lennureisil.

- Oli üks vene transpordilennuk, mis kukkus alla sügavaimas Aafrikas, ja neljast mehest koosnev meeskond jäi õnnetuses ellu. Mõne aja pärast ilmus kohale kohalik pealik, riietatud vaid niudevöösse, ja tal oli kaasas paar oma sõdalast. Olles venelasi lähemalt uurinud, arenes pealiku ja tema kaaslaste vahel järgmine vestlus

- Kuidas me neid kasutame, küsis üks väiksematest pealikest?

- Paksu me praadime, ütles pealik. Teisest võime suppi keeta ja kolmanda võime külmutada ja varuks hoida.

- Mida me neljandaga teeme?

- Neljas, ütles pealik, jäägu elama, me oleme kursusekaaslased Moskva Lumumba ülikoolist.

Ida poole lennates kaob päev väga kiiresti ja oli hiline pärastlõuna, kui me Taškenti saabusime. Enne kui läks täiesti pimedaks, tahtsime linna näha ja kasutasime väikebussi ning giidi, kes olid meie käsutuses. Palusime giidil sõita meid linna vanimasse ossa, kuid vaatamata korduvatele pealekäimistele me sinna ei jõudnud, selle asemel näitas ta meile hulga tüüpiliselt inetuid nõukogude betoonkolosse ja mitmesuguseid muid täiesti ebahuvitavaid ehitisi. Küsisime temalt kolmandat korda, kas me ei saaks sõita vanalinna, ja siis oli ta sunnitud tunnistama, et tal pole luba seda välismaalastele näidata. Ta vabandas, et linnaosa sai tugevalt kannatada maavärinas mõni aasta varem.

Ta rääkis siiski üsna palju vanast "Kashbanist" – uzbeki linnast Taškendis. Tema jutust selgus, et mõnes suhtes polnud palju muutunud. Mõned vanad naised käisid suletud alal ikka veel looridega ega tulnud sealt välja muidu kui jalad ees – see tähendab, kui neid maeti.

Ööbimine toimus hotellis "Taškent", üsna allakäinud hotellis, aga toit oli hea. Söögisaali naaberlauda istus hulk usbekke, kes nägid välja nagu illustratsioon mongoli pealikust Džingis-khaanist – pikkade, pisut hõredate rippuvate vuntside ja kitsaste silmapiludega. Lars Mäkitalo, kes oli innukas fotograaf, küsis minult, kas ta julgeb seltskonnast pilti teha. Mina alustasin usbekkidega vestlust ja avaldasin Larsi soovi. Jaa, see sobis suurepäraselt. Muide, kas me ei tahaks nende lauda ümber istuda, siis tähistaksime koos kolhoosi "Punane usbekk" juhatusega, et riisisaak oli õnnelikult koristatud ja kasvatusnorm ületatud 25% võrra.

Me ei lasknud end kaks korda paluda, peagi olid kõik laua ümber kokku surutud ja ülejäänud õhtu kadus väga sõbralikus olemises koos suurte koguste kohaliku veiniga. Ei mingit viina siin!

- Ainult venelased joovad siin viina!, ütles Džingis-khaani koopia.

oli hea ja kuum. Alustasime supiga väikestes üsna kõrgetes savikruusides, need olid ahjus seisnud ja meid hoiatati otsesõnu, et me end ei kõrvetaks. Pärast suppi sõime üht traditsioonilist usbeki (ja ka teiste lõunavene rahvuste pearooga) "šašlõkki" – vardas küpsetatud lambaliha tükke.

Järgmisel päeval pidime läbima vahemaa Taškent–Karachi. Teekond kulges üle Himaalaja eelmäestiku – Pamiiri mägede.

- Loodame, et midagi ei juhtu, ütles navigaator Lasse Mäkitalo, lähim maandumispaik on umbes kahe tunni kaugusel.

Herculesel on neli mootorit ja ta suudab õhus püsida kahega, kuid siin lendasime 5500 meetri kõrgusel ja lähimad sakilised tipud olid meist vaevalt mõnesaja meetri kaugusel allpool. Afganistani revolutsioon oli juba mõnda aega kestnud ja me ei tohtinud seal maanduda, tuli lihtsalt Pakistani poole edasi minna.

Lennukist välja astuda Karachi lennuväljal oli nagu ahjuluugi avamine, niiske ja kuum. Väli nägi ka täiesti kõrbenud välja ja kuskil ei näinud me midagi rohelist. Meie harjumatud kehad reageerisid silmapilkselt ja tundsime, kuidas higi hakkas kõigist nahapooridest välja voolama. Pärast lennuki tühjakslaadimist, selle lukustamist ja passiformaalsuste läbimist panime selga "väljaminekuvormid" (tumedad lennuväevormid kuninglikus sinises...) ja suundusime "Luxury Beach Hotelli" kuskil linnas. Tänavatel oli tunglev rahvamass, lõhnas praeõli, tolmu ja Idamaa järele. "Luxory Beach Hotell" ei teinud ehk läänlase vaatepunktist oma nimele au, aga see oleneb muidugi sellest, millega võrrelda. Karachi paljude kerjuste jaoks, kel oli bambusvoodi ühes käes ja ülejäänud vara kompsus teises, tunduks hotell kindlasti ülima luksusena. Teisalt ei pidanud nad üldse hotelli minema, kui nad tundsid, et on aeg lõunauinakut teha, panid nad voodi kahe jalaga kõnnitee äärele maha ja toestasid ülejäänud kaks paari kiviga, et voodi oleks tasane, heitsid pikali ja unustasid oma mured.

Konditsioneer töötas enam-vähem, mida ei saanud öelda vannitoa kohta. Dušikraanist tuli pisut roostepruuni vett ja inimene sai võib-olla märjaks, aga mitte puhtaks. Päev oli kaugele edenenud ja pimedus langes nagu ruloo alla tõmmates, vaid mõne minutiga muutus täiesti mustaks. Kuna tänavalaternaid polnud eriti palju, ei saanud me niisama ringi käia. Punase Risti esindaja kutsus kogu lennukimeeskonna tervitusõhtusöögile, ta väitis, et see ei maksnud rohkem kui umbes 7 krooni inimese kohta, ja ühekordsetes pudelites pilsner (valmistatud Lidköpingis) maksis sama palju, selle pidime ise maksma. Menüüvalik oli vaba ja koosnes suurel määral mereandidest. Homaarid roomasid ringi suures basseinis ja iga osaleja pidi ise oma ohvri valima, oma homaari välja näitama, mille teenindus siis praadis.

Hommikusöök kujunes pidulikuks tseremooniaks. Istusime neljakohaliste laudade taga ja meil oli praktiliselt igaühel oma teener. Ülemkelner – väike mees väga suure väärikusega – juhatas teenindajaid mõne vähese, väga mõõdetud käeliigutusega. Ta tuli laua juurde, võttis tellimisploki ja näis, nagu teeks ta meile armust teenet. Pärast meie soovide üleskirjutamist pöördus ta aeglaselt köögiukse poole (kus kelnerid seisid) ja kohe sööstis üks mees meie laua juurde. Tellimus täideti 30 sekundit hiljem. Alati on risk süüa köögivilju (eriti lõunamaades), kuid me ei suutnud kõigile neile headele salatitele vastu panna. Et teatud määral maohaigusi ennetada, olime igaks juhuks võtnud paar napsu Moskvas ostetud viinavarudest, tulemusega, et kogu meeskond pääses ilma suuremate vaevusteta.

Kahe vaba päeva jooksul Karachis pidime linnaga tutvuma. Koos navigaator Lasse Mäkitaloga läksin linna turuhalli. See oli suur hoone, millel olid korralikud avaused katuseääre all õhuvahetuse tarbeks. Et seda vaja oli, saime aru, kui hallile lähenesime. Päris halli sisse ei julgenud meist keegi minna, poolmädanenud liha hais oli nii tugev, et jõudsime vaid halli lähedusse – siis panid meie läänelikud ninad piiri. Turuhalli ees oli ka rida müügilette, need seisid seal päikesepaistes ja müüjad pakkusid oma kaupa: puuvilju, liha ja köögivilju. Ma tahtsin datleid osta ja lähenesime ühele letile. Müüja oli kiiresti platsis ja hakkas, nagu me hääletoonist aru saime, oma tooteid kiitma. Et näidata, kui head need olid, viipas ta käega üle tumeda kuhja ja armaad kärbseid tõusis "datliväljalt" – minu ostuisu kadus kiiresti ja sellest ajast peale pole ma eriti datlitest ega viigimarjadest ka Rootsis vaimustuses olnud.

Tegime veel ühe katse pääseda turuhalli, aga kui lähenesime letile, kus üksik lambapea sarvede ja kõigega lebas laual, jäi pidama – hais oli meie harjumata haistmisorganitele lihtsalt liiga tugev. Meie arusaam, miks lõunamaalased oma roogi vürtsitavad, sai uue mõõtme.

Lasse Mäkitalo ja mina olime kõige usinamad vaatamisväärsuste turistid, otsustasime näha rohkem linna ja selle vaatamisväärsusi ning selleks otstarbeks olime muretsenud mõned turismibrošüürid. Kui hotellist välja tulime, istus hotelli ukse ees maotaltsutaja kobramao ees ja puhus oma kahe toruga flööti. Madu polnud eriti nõus muusiku taktis õõtsuma ja maotaltsutaja pidi talle aeg-ajalt kõrvakiilu andma, et ta liiguks.

Väljasõit linna keskusesse oli elamus, eriti äritänavad ja turg. See oli tõeline basaar ehtsal idamaisel moel. Kaubavalik oli väga suur, aga ehk pisut üksluine. Paljudes kohtades oli nii kitsas, et käsitöölistel olid vaid minimaalsed ruumid, ja oli paeluv näha, kuidas rätsep istus laual ja õmbles käsivändaga õmblusmasinaga. Elektrit polnud, vaid ta andis masinale aeg-ajalt hoobi rattale käepidemega, nii et õmblusmasin tegi oma pisted.

Üks puusepp seisis seal oma höövli pingi juures ja hööveldas lauda keset (nagu paistis) rahvamöllu. Seal oli palju vaipu, vasest ja messingist kausse ning mitmesuguseid puunõusid. Ostsin messingist lillevaasi ja tiikpuust salatikausi.

Taksohinnad varieerusid väga märkimisväärselt, sõltudes osalt sellest, kui lähedal hotellile sõidukid seisid, ja osalt sellest, mis tüüpi need olid. Valik oli lai – tavalistest Londoni takodest, kolmerattalistest motorolleritakodest kuni rikšadeni. Võtsime kolmerattalise (kogemuse pärast, sest hinnad olid tühised isegi päris takodel), näitasime juhile oma brošüüri ja tahtsime, et meid sinna sõidutataks. Ta vajutas gaasi nii et me peaaegu kukkusime maha (motorolleritakos ei istu eriti mugavalt, põlved peaaegu silmade kõrgusel) ja sõitis minema. Navigaator Lars’i järgi sõitsime liiga palju kirde suunas, aga kuna juht ei osanud peale mõne ingliskeelse sõna midagi, ei jäänud muud üle kui kaasa minna ja aega oodata. Umbes veerand tunni pärast jõudsime millegi juurde, mis nägi välja nagu mošee. Meie juurde astus paar nooremat meest läänelikes ülikondades ja pakkusid oma teenuseid. Sellest sai tõeline pidžininglise harjutus, nõustusime nende ettepanekuga lasta end mošeest läbi giidida.

See asus kõrgel künkal ja trepi juures all pidime oma kingad ära andma (kviitungi vastu, siin ei usaldatud täielikult Allahi valvavat silma). Paljajalu sokkides ronisime trepist üles, mis oli kaetud peene tolmuga ja lillelehtedega. Seal seisis mitu lillemüüjat ja tahtsid meile niidile aetud roosi kroonlehti müüa. Me ei uskunud Allahisse rohkem kui oma Issandasse ja loobusime ostust. Mošees sees oli rahvast täis, meile anti kumbagile väike õlgkübar pähe panna ja mošee teenrid varustasid meid mingite valgete, kleepuvate maiustustega (need tundusid olevat „venivate kummimehikeste“ stiilis). Mul polnud mingit isu neid proovida ja kui need tunglemises kuumuse tõttu kleepuvaks muutusid, lasksin nad põrandale kukkuda. Valitsevas tunglemises polnud avastamisohtu, muidu oleks seda võidud pidada prohvetite solvamiseks. Seisime tükk aega tunglemas ja kui tegime oma giididele selgeks, et tahame välja, pidime tagurdama – prohvetitele (kes olid sinna maetud) ei pöörata selga. Meie innukad giidid tirisid meid läbi mitme ruumi ja pärast tundus, nagu oleksime kogu tee tagurpidi käinud.

Ühes ruumis näitasid nad meile oma püha raamatut – Koraani – ja kui ma tahtsin seda puudutada, tõmbas üks giididest raamatu kähku enda poole. Kristlasest koer (seda ta muidugi otseselt ei öelnud) ei tohtinud püha kirja oma räpaste kätega puudutada, see oleks võtnud umbes 7 päeva ja hulga palveid ning kummardusi Meka poole, et puhastada Koraan sellest „kontaminatsioonist“ (mustamisest, et rääkida tuumaenergia keeles).

Tagasiteel sõitsime mööda millestki, millel võis olla ähmane sarnasus tivoliga. Rajatiste varjus lebas mitu kerjust, kõhnad raiped, roided naha all näha nagu pesulaud.

Juhtusime olema Pakistanis rahvuspühal, kuid üleujutuse ja rahvusliku katastroofi tõttu paraadi ei toimunud. Prominentsed pakistanlased kõndisid selle asemel mausoleumi juurde, mis oli ehitatud Itaalia marmorist esimese presidendi auks. Kaunis ja õhuline hoone oli telgi kujuga, neli nurka maas ja kuppel taeva poole kaardumas. Külastasime seda kohta, võtsime ära nii kingad kui sokid, aga sokid panime üsna ruttu tagasi, sest marmor oli lõõmavalt kuum seal, kus päike peale praadis. Kupli all seevastu oli jahe ja mõnus, seal kõndis Pakistani auvaht ja sooritas inglise eksertsiiži nr 1 (Lasse sõnul). See nägi naljakas välja, kui ta oma paljaste jalgadega vastu marmorpõrandat trampis, see kõlas nagu aplaus.

Täiesti ilma pühademeeluta linn siiski polnud. Kõrgema seltskonnakihi isikud tegid jalutuskäike monumendi juurde, mis moodustas mingisuguse pargiala, kui just liiga kõrgeid nõudmisi ei esita. Mausoleum asub kõrgendikul ja sealt lähtub veeväljak mitme lävepakuga, millest vesi alla voolab. Veeväljaku ääres seisis hulk tolmuseid palmipuid, pärast üleujutust polnud tükk aega sadanud. Teel üles mausoleumi poole voolas pühaderiietes pakistanlaste voog. Seal on endiselt lubatud mitu naist ja siin saime näha perekonna auastmejärjestust. Kõige ees kõndis pereisa lemmikpojaga oma kõrval, seejärel järgnes lemmiknaine ja tema sugulased, siis teised lapsed ja ülejäänud naised auastme ja korra järgi koos oma vastavate laste ja sugulastega. Nii mees- kui naissoost osalejad selles rongkäigus olid hästi toidetud, et mitte öelda paksud. Nendes maades on paksus heaolu tõend ja mõni elas ilmselt rohkem kui hästi. Kerjused seevastu olid nii kõhnad, et ei julgenud nende läheduses aevastada. Niipea kui nad välismaalast nägid, heitsid nad end tema poole ja sirutasid käe. Mõned kerjusnaised istusid tänavanurkadel moonutatud lastega (kas moonutus võis olla tahtlik väärkohtlemine?) – moonutused seisnesid enamasti väärastunud kätes ja jalgades, kõndimisvõimetuses, tugevas karvakasvus üle kogu keha jne.

Pakistan on moslemimaa ja mingit alkoholi serveerimist ei esine, kuid see kehtis ainult teoorias. Muhammed keelas moslemitel veini juua (ta pidi olema avastanud alkoholi hävitava mõju), kuid viskit võis sisse võtta ravimina ja paljud tegid seda ka üsna tublisti hotellibaarides. Mõju oli täpselt sama nagu meil ülejäänutel – nad muutusid valjuhäälseks ja pealetükkivaks

Tagasiteel maandusime Taškendis, ööbisime seal ja läksime turule lõunamaa puuvilju ostma. Seal polnud midagi näha sellest puu- ja köögiviljapuudusest, mille all Leningrad, Moskva ja teised põhjapoolsemad Vene linnad kannatavad. Turg oli üle külvatud igasuguste puu- ja köögiviljadega; mäed arbuuse, viigimarju, datleid ja tomateid igat liiki, millest paljud olid meile täiesti tundmatud. Hügieen oli ka teistsugune, kuigi see ei küündinud läänemaailma tasemele. Ostsin kaks kilo suuri mahlaseid tomateid ja panin need kilekotti (mis oli hea). Nyköpingisse jõudes olid tomatid muutunud tomatipüreeks. Kojuteel oli lennuk tühi, ainult üks Punase Risti medõde järgnes tagasi Rootsi. Ta oli kõvasti tööd teinud ja magas peaaegu kogu tagasitee. Alustasime tagasiteed Karachist kell 0200 (Rootsi aja järgi) ja umbes 12-14 tunni pärast olime õnnelikult jälle kodus Rootsis ja maandusime Bromma lennuväljal.