Tallinn 1976

Ma tahaksin teada midagi rohkem sellest, kuidas teistega oli, ja mis aastal te Novoseljesse kolisite?

Seda ma ei mäleta, vastas ema Emely, minu vanemad olid Venemaale kolinud juba enne minu sündi. Kui mu vanemad õed-vennad olid väikesed, töötas mu isa mõisas tislerina ja kui kõik teised hakkasid Venemaale kolima, otsustas ka tema kaasa minna. Nad jõudsid Novoseljesse ja asusid elama umbes 10 km külast eemal. Seal sa, Albert, olid oma tädi Anne juures 1939. aastal. Oh Jumal! Nad sattusid soisele maale, kuid tulid üsna hästi toime, puhastasid ümbruse ja oleksid võinud üsna hästi elada. Vanemad rääkisid, et kui nad kanti saabusid, ei saanud nad lehma kuhugi välja lasta, ümberringi oli ainult mets. Minu mehe vanemad saabusid ühte vene külla ja elasid seal kolm aastat ega suutnud isegi kohaliku rahvaga rääkida, nad ise rääkisid ainult eesti keelt. Minu vanemad jõudsid ühe väikese oja äärde, mille teisel kaldal olid juba mõned läti pered end sisse seadnud.

Üks mees, kellel oli koht meie lähedal, oli pisut varastava loomuga ja mõisa omanik ei sallinud seda, nii et ta aeti lõpuks minema. Minu isa sai selle koha üle võtta, sest see oli palju parem kui meie oma.

Meil olid puhtad paberid oma elukommete kohta ja saime end uuele kohale üles vahetada. Siin oli maa hoopis teistsugune, see kasvas väga hästi. Nüüd elasime suurmõisa piiril ja võisime oma karja mõisametsas väljas hoida. Mõisaproual oli tall ja vahel, kui nad külla tulid, võttis ta talle kaasa. Hiljem võttis mõisa üle üks väljarännanud eestlane ja see ei lubanud karja metsa. Olime sunnitud kariloomade arvu vähendama, pere oli suur, õed olid täiskasvanud ja meie ema oli veel elus. Uus maa oli rohkem liivase mulla laadi ja hirss kasvas hästi, külastajad, kes meil olid käinud, kiitsid alati Poltani peret nende hea pudru eest. Hirss nõuab veidi liivasemat mulda, et hästi kasvada.

Ajapikku muutusime nii meie kui ka meie naabrid üsna jõukaks ja kui maad vahetasid omanikku, kui tulid uued suurema kapitaliga, tekkis ümbruskonnas palju kadedust. Kui sõda tuli, saavutas kadedus haripunkti, mõned kaebasid ühe nendest rikkamatest talunikest peale, kes arreteeriti ja kelle naine sunniviisiliselt ümber asustati kuhugi turbasoo tööplatsile. Kas võib mõelda, et meie naabrid kahmasid endale nende vara ja tegid endid isandateks, pidades end vaesteks! Mis vaesus see oli? Nad said oma "rikkused" selle arvelt, et saatsid ära kõik suurtalunikud – "kulakud".

Mis sellest kõigest siis sai? Kui palju nad endale kahmasid? Ma sain ainult kaks villast tekki kaasa, kui meid Khibinogorskisse küüditati, ülejäänu võttis "vaesemate komitee" enda kätte. Nad röövisid meilt peaaegu kõik. Mul oli kaks õmblusmasinat, üks käsitsi aetav ja üks jalaga tallatav, kõik kadus. Meie naabripoiss, kes pidas end meist pisut vaesemaks, tuli meie juurde, et kirja panna kõik, mis meil oli. Jaan ei olnud kodus. Nad läksid meie kirstude juurde ja märkisid üles kõik, mis seal oli1. Ma kahmasin endale mõned riideesemed, kuid ei julgenud liiga pealetükkiv olla. Mida need inimesed siis tasuks said? Meie teisel küüditamisel Uuralisse said ka nemad küüditamisrongile tulla ja tunda samu kannatusi nagu meie – kuidas on olla kodust ja hoonest välja aetud.

Enamik ümberkaudseid olid venelased ja läheduses oli surnuaed. See oli mingi vana matmispaik ja üsna sageli tuli suurlinnadest rahvast seda vaatama. Koht oli 23 hektarit ja 20ndate lõpu poole ostsime veel 15 hektarit juurde. Metsa ei olnud eriti palju, see oli maha võetud paar aastat varem.

Ma palusin emal rääkida meie päritolust ja sellest, kuidas kõik Venemaal algas, kust meie esivanemad tulid ja mil viisil ning kuidas juhtus, et nad just Pustaperžasse elama asusid. Siin järgneb tema jutustus.

Elu Eestis oli üsna vaene, enamik teenis elatist tööliste ja sulastena, samal ajal kui minu isa oli mõisas tisler. Elu oli raske saksa mõisahärrade all ja üsna suur osa rahvastikust hakkas Venemaale kolima, kus nad võisid saada iseseisvateks talunikeks, kui piiriala Eestimaa suurvürstiriigi ja Venemaa vahel vabastati koloniseerimiseks. Minu mehe vanemad olid veel elus, tema vanem vend oli abielus ja tal olid juba lapsed. Nad teenisid elatist viina vedamisega Riiga Lõuna-Eesti viinavabrikutest. Minu mees rääkis, et ta oli koos oma isaga teel kahe hobusega nädal aega viinakoormaga. Unest oli väga puudus ja sageli mõtles ta, et oleks olnud mõnus saada veidi lebada, kui mitte mujal, siis kas või laual. Toiduks oli neil sink, natuke leiba ja rohkesti viina. Nad puurisid tünni väikese augu ja said läbi õlekõrre juua. Minu mees ei olnud siiski eriti huvitatud kangetest jookidest: "Isegi kui viin voolaks nagu oja, ei jooks ma eriti palju," tavatses ta öelda.

Ajapikku kasvas ta suureks ja küsis endalt, kui kaua see nii peab kestma. Eestis oli üks rikas talunik, kes rentis maad välja ja tulu jagati võrdselt, kuid mõne aja pärast hakkas isa arvama, et ka see on koerapõli. Raske töö vilja peksmisel talvel võttis tuju ja käed.

Paljud olid juba Venemaale kolinud ja minu mehe vanemad arvasid, et ka nemad peaksid midagi uut ette võtma, aga mida ja kuidas? Tuttavate kaudu said nad teada, kuidas olud Venemaal on, ja mõnekuulise kaalumisaja järel otsustasid nad kolida. Väike vara, mis neil oli, jagati ja vanaisa Karl sai kaasa hobuse ja lehma, tünni sealiha ja väiksema hulga muid tarvilikke asju. Kui kaasavõetud toidumoon otsa sai, oldi pikka aega peamiselt piimatoitude peal.

Ma ei tea päris täpselt, kui halvasti neil alguses tegelikult läks. Ta rääkis, et kui ta Venemaale pidi minema, polnud tal ainsatki kopikat, aga nad ju kolisid vabatahtlikult. Üks peretuttav oli neid teel kohanud ja andnud talle 20 kopikat, öeldes: Võta naps, siis julged rohkem!

Vanaisa pere jõudis Venemaale ja asus elama ühe vene küla lähedale jõe äärde (Paartna. Vesikova küla?). Nad ei rääkinud vene keelt. Isa Jaan oli siis 12-aastane. Läheduses elas üks eesti mölder ja tema pidi tõlgiks olema, kuni Jaan oli nii palju vene keelt selgeks saanud, et ise hakkama sai. Vanaisa töötas möldri juures sulasena ja sai pojaga Jaaniga hästi läbi. Hiljem, kui talu üles töötati, kirjutati kõik tema nimele. Jaan oli ju alati väga rahulik ja tasakaalukas inimene, tema ja vanaisa ei riielnud kunagi, niipalju kui mina mäletan, ütles ema.

Meie läheduses elas üks eesti pere ja mõne aja pärast kolisid minu mees ja tema vanemad sinna. Ma ei mäleta, kui kaua nad seal elasid, enne kui nad hakkasid ehitama sinna kohta, kus sina (Albert) sündisid. Kaugus sinna oli umbes 2 kilomeetrit, palju rohkem see ei saanud olla. Algul ehitati ühe väikese jõe kaldale saun ja seal nad elasid mõned aastad, aga vihmavaestel suvedel kuivas jõgi ära ja siis oli neil lähima veekohani 1,5 km.

Minu küsimusele, miks nad ei püüdnud kaevu kaevata, vastas Karl, et maa oli savine ja veega oli raske. Mõne aja pärast muutus olukord väljakannatamatuks, saun süttis sinkide suitsutamisel põlema ja jões ei olnud piisavalt vett, et tuld kustutada. Nad otsisid välja paremate veetingimustega koha ja hakkasid uuesti ehitama. Seal oli vesi nii lähedal, et see juhiti renni kaudu kööki. Jaani isa ütles, et nüüd polnud justkui midagi teha, nii lihtsalt kõik veega toimis. Varem pidid nad hobuse rakendama ja vee järele minema, kui tavaline tööpäev läbi sai. Eelmises kohas oli maa nii savine, et kui kaevata auk ja valada sinna vett, jäi vesi sinna seisma. Ei saanud ju mingit põlluharimist ega karjakasvatust sellistel tingimustel pidada, pealegi olid veetranspordiks kasutatavad teed kirjeldamatult halvad! Oi, oi, kui palju vaeva ja raskusi inimesed pidid üle elama!

Seal elas Jaan umbes 20-aastaselt. 1911. aastal me abiellusime ja 1930. aastal tuli konfiskeerimine. Selleks ajaks olime põllumajanduse päris hästi käima saanud, põllud olid puhastatud ja andsid head saaki. Olime ühelt jõukalt tuttavalt laenanud 300 rubla ja lasknud mõne ümberkaudse venelase abiga põllud kändudest puhastada. Need olid hiiglasuured kännud, suured nagu majad, ja neist jätkus kütet 4-5 aastaks. Ka rehes köeti kändudega. Maa oli puhastatud, 23 hektarit põldu nii puhas, et võisime osta niidumasina ja seda kasutada heina ja vilja niitmiseks, aga kasutada saime seda ainult umbes 2 aastat. Kõik sattus nende kerjuste kätte.

Mis puutub koduloomadesse, siis oli nii ja naa, suurem osa oli põld, aga pidime väetise pärast teatud hulga loomi pidama, samal ajal rentisime mõned heinamaad, mida niitsime ja omanikuga jagasime. Tihti ostsime kaugetest küladest pikka põhku, et loomadele alla panna. Enne kui oma maale jõudsime, oli meil 3 lüpsilehma ja 2 mullikat ning 2-3 vasikat.

Ühel meie tuttaval, Karl Sackil, oli meie lähedal väike koht üsna kehvade elatusvõimalustega. Kui tal tekkis võimalus üle võtta märksa parem koht, võttis ta oma vana maja lahti ja kolis selle uude kohta, kuid ei saanud oma töö viljadest kaua nautida, enne kui konfiskeerimine tuli.

Kui sina, Albert, 1939. aastal meie endises kohas käisid, siis mäletad, et ainus, mis vanemate kohast järele jäänud, oli suur kivivundament laudast ja veidi lagunenud maakelder, mille katusel kasvas suur kask. Saunast, kus sa sündisid, polnud midagi järel.

Ema jutustab: Perekond Post (kelle juures ma ühe suve elasin) olid meie lähimad naabrid. Emely Post, kes sind Kirovskisse tagasi viis, elab nüüd Põltsamaal, tema poeg langes sõjas ja mees saadeti Koola poolsaarele, kus ta suri. Minu tädi Anna üüris Postide juures tuba.

Kõik, kes Eestist tulnud, on nüüd läinud, ainult üks lesknaine on siia jäänud. Tal olid väikesed lapsed ja ta põgenes metsa, kui sakslased tulid. Tema on ainus, kes kolhoosi jäänud. Seal on nüüd piimakolhoos. Ei, nüüd pole seal muud kui mullikad. 1958. aastal oli kolhoos veel alles, ütleb Karl. Aga karjamaad on üsna kehvad ja põldudel ei kasva peaaegu midagi, sest pole inimesi, kes neid hariks. Nad kamandavad Novosele jaama-asulast inimesi heina koristama, kõik on kinni kasvanud ja ainult kuskil tee ääres olevat mõned väikesed põllulapid säilinud. Karjamaad on lastud hooletusse, kraave pole enam, need on kasvanud täis kase- ja pajuvõsa ning maa on peaaegu alati vee all.

Ema jätkab: Minu enda vanemad tulid enne minu sündi Venemaale, mul oli siis kolm õde, nad käisid koolis ja olid väga tublid. Nad olid varem käinud eesti koolis, samas kui mina ja mu vend Karl ning õde Alma oleme sündinud Venemaal. Minu vanemad sattusid siin Venemaal väga halba kohta, maa koosnes peamiselt valgest savist. See oli jõe ääres ja teisel pool jõge elasid lätlased, need olid head inimesed. Kui see veidi varastava loomuga mees minema aeti, küsis naaber minu vanematelt, kas nad tahaksid sinna tulla ja talu üle võtta. Põllumaa asus mäe kõrval ja seal oli kaks vana matmispaika mõne kiviristiga, mis seisid seal veel 30ndatel aastatel. Sellel matmispaigal käis üsna palju külastajaid, inimesi tuli isegi Leningradist, sest see pidi olema midagi väga imelikku.

Mul oli naabrinaine ja temal oli kolm õde-venda, kõik tulid Venemaale. Üks vend abiellus ja naine oli kasvatatud nii, et ta ei töötanud. Üks minu õdedest-vendadest sattus samasse suguvõssa. Ema oli selline, et naised ei töötanud. Naised jäid majja ja tegid süüa, peamiselt endale, kuulujutu järgi.

Naabrinaine ütles mulle:

- Sina, Emely! Ära abiellu vene suguvõssa, seal saad sa ainult majateenijaks. Mul oli oma elu korras ja mõni kosilane mul ka oli, aga ma ei tundnud soovi abielluda, kuni Jaani isa tuli mulle Jaani nimel kosja. Jaani isa Karl nägi ilmselt, kuidas me elasime, me elasime kolmekesi minu isa Karl Poltani talus: minu isa, minu vend ja mina. Minu ema oli surnud ja viimane õde abielus.

Jaani isa oli meil käinud kartuleid ostmas, samal ajal oli ta ilmselt lähemalt vaadanud, kuidas meil läheb.

Jaani isa tuleb meie poole kevadel kartuleid ostma. Jaani isa läks koju ja siis oli nii paar kuud ja Jaan kadunud tuli minu õe poole. Jaan oli tulnud minu õe poole ja küsinud, kas ma olin valmis mehele minema. Ise ta minu poole ei tulnud. Mina ei teadnud temast midagi, ainult et ta on niisugune poiss, et temale oleks iga tüdruk läinud.

Jaani isa tuli meie juurde kevadel kartuleid ostma. Ta läks koju ja paari kuu pärast tuli Jaan minu õe juurde ja küsis temalt, kas ma olen valmis abielluma. Ise ta minu juurde ei tulnud. Ma ei teadnud temast midagi, ainult et ta oli selline mees, et iga tüdruk oleks temaga abiellunud.

Kui ta koju sõitis, rääkis ta pojaga Jaaniga ja asi sai selgeks. Jaan nägi hea välja, oli kuulduste järgi hea ja kaine mees ning tal oli ka maine, et ta on väga lahke ja järeleandlik. Kunagi ma ju pidin niikuinii abielluma, kuigi ma polnud mõelnud, et see nii kiiresti läheb. Me vaevu tundsime teineteist. Möödus vist kuu aega, siis olid pulmad. Preester tuli, meid laulatati ühendatud koolimajas ja kirikus ning ma kolisin Jaani tallu. Ma ei mäleta, mis aasta see oli, ütles ema. Minu vanimal õel oli hea mälu ja ta mäletas kõike, aga minu mälu on nüüd halb.

Noh, ma olin oma eluga rahul ja nii olid ka Jaan ja tema isa. Õnnis Jaan oli hea töömees, aga tal oli omapära, et ta ei osanud äri ajada. Ta andis ühe lehma kaupmehele võlgu ja see oleks peaaegu lõppenud raha kaotusega. Kaupmees lubas kogu aeg maksta, aga sellest ei tulnud midagi. Mina võtsin asja käsile ja varsti pärast seda, kui mu ema oli surnud, oli meil veel üks lehm, mis tuli müüa. Jaan oli valmis minema ja lehma ära andma, aga ma ütlesin: Ei, sina! Nüüd ma ei lase sind üksi sinna lehmaga. See oli sama kaupmees ja ta ütles:

- Kui tahate lehma müüa, peate ta siia praegu jätma. Praegu pole mul raha, et maksta ei eelmise ega uue lehma eest.

Ma jäin endale kindlaks ja küsisin temalt, kuidas meil siis saab. Ilma rahata ei kavatsenud ma lehma jätta, ega olnud ka hea mõte lehma tagasi viia. Lõpuks leppisime kokku, et ta jätab oma kalli kasuka pandiks. Mul oli kasukas paar aastat käes. Lõpuks läksin kaupmehe juurde ja ütlesin:

- Kas sa lunastad kasuka minu käest või müün ma selle maha? Alles siis sain ma lehma eest tasutud. Saime 50 rubla kullas, need on mündid, mille ma olen jaganud sinu, Karli ja Alida vahel. Kui ma oleksin lasknud Jaanil üksi sinna minna, oleks ta ilmselt jälle lehma talle võlgu andnud ja me poleks ehk kunagi makset näinud.

Meie naaber siin Uus tänav 18 vastas on midagi sarnast. Tal peab alati naine kaasas olema. Hiljuti olid nad kuskil väljas ja naine saatis ta rahaga koju, et süüa osta. Ta sai kolm rubla kaasa ja kulutas need viina peale, jõi end täis ja visati töölt välja. Nüüd on ta saanud uue töö vagunidepoos. Karl peaks ka omale naise võtma, kes tema järele vaataks, aga ei. Tal on naisi olnud, aga need on joonud sama palju kui ta ise ja see pole pereelu edendanud.

Õnnis Jaanil ei olnud selliseid jooni. Me elasime Pustaperzhas 19 aastat. Ta sõitis sageli Pihkvasse meie põllumajandussaadusi müüma ja sinna oli 50 km. Enamasti sõitis ta õhtul, aga ta ei joonud kunagi suuremaid koguseid. Mõni aasta pärast abiellumist tekkis mul pöidlaga mingi viga, sellele kasvas väljakasv ja ükski rohi ei aidanud, nii et pidime Pihkvasse operatsioonile sõitma. Ma kartsin operatsiooni, ütles ema ja naeris veidi pingutatult. See valutas väga ja lõpuks ei pidanud ma enam vastu, töötada ka ei saanud korralikult, operatsioon muutus hädavajalikuks. See läks hästi ja pärast operatsiooni pidin jääma haiglasse terveks nädalaks.

Pärast operatsiooni tuli Jaan mulle järele. Sain mõned ravimid kaasa ja olin pärast haiglasolekut üsna nõrk, jalad värisesid all. Mõtlesin, et pigem suren kui lasen end veel ühele operatsioonile panna.

Oli õhtu ja enne tagasisõitu külastasime Jaani õde Anned, kes elas Pihkvas. Õde ja ta mees tahtsid, et jääksime nende juurde ööseks. Nad olid aga linlased ja neil ei olnud talli, isa ei saanud hobust kuhugi talli panna ja ta oli loomade suhtes väga hoolikas. Jaan hoolitses alati selle eest, et hobused oleksid heas vormis. Sõitsime Pihkvast välja ja kell oli umbes kümme õhtul. Jaan oli selle reisi mitu korda ilma igasuguste vahejuhtumiteta teinud, ma tegelikult ei tahtnud öösel sõita, aga tema võis vahel üsna kangekaelne olla ja ma ise igatsesin ka talu ja loomade järele.

Umbes tunni aja pärast jõudsime halva kuulsusega paika, seal oli olnud röövimisi ja mõrvu. Sõidu ajal näeme, kuidas kaks meest metsast välja tulevad. Jumal, kui hirmul ma olin! Jaan nägi neid samuti ja lasi hobusel tavaliselt edasi minna. Kui jõudsime lähemale – umbes saja sammu kaugusele või vähem – andis Jaan hobusele korraliku vopsu ja siis läks lahti. Hobune oli heas vormis ja pani täie galopiga minema ning me pääsesime meestest mööda. Ela nagu tahad, aga vaata, et hobustel sööt sees oleks!, nagu venelased ise ütlevad. Nii me pääsesime. Kui hobune oleks olnud halvas vormis, poleks me ilmselt pääsenud. Hiljem kuulsime, et selles paigas oli olnud mitu mõrva.

Meil oli kandis üks imeline arst. Kui te väikesed olite, põdesin mingit rinnahaigust. Läksin arsti juurde ja ta pani mulle mingi sinise paberi rinnale ja joonistas sellele kriidiga midagi. Kui ta seda tegi, läksin koju tagasi ja pärast seda ei vajanud ma ei rohtu ega midagi muud. Milline arst! Seegi arst langes konfiskeerimise ohvriks, aga enne seda pidi ta Pihkvas mõned sead müüma ja sellel reisil ta mõrvati samas paigas, kus meid ähvardati. Mõne kuu pärast leiti koht, kuhu ta oli maha maetud, ja sugulased tõid surnukehad ära, et need tavalisel kalmistul maha matta. Nii ta kaotas elu. Jaanil ilmselt selliseid juhtumeid ei olnud või ta ei rääkinud koju tulles kunagi mingitest sarnastest juhtumistest.

Tallinn 1976, osa D

Ta uskus oma Jumalasse ja lootis oma hobustele. Olen sellele sageli mõelnud, see oli Jumala ettenägelikkus, et me mehi õigel ajal märkasime, muidu oleks see ilmselt ka meie surm olnud. Halbade hobustega poleks meil sama õnne olnud.

Meie elu oli vist nagu enamikul talupoegadel sel ajal. Hommikuti, kui ma läksin lauta lehmi lüpsma, läks Jaan välja, tõi hobused ja hakkas kündma. Ta kündis ja laulis ühtelugu järgmist laulu:

Ma oodan sind, ma oodan Issand (Ma ootan sind, mu Jumal...)

Jumala käsi on siiski meie kohal olnud, arvestades kõike seda viletsust, mida oleme kogenud, üle elanud ja hakkama saanud. Sain hakkama ka hiljuti, kui siin Tapal välja läksin. Naabri ülesanne oli liivatamise eest hoolitseda, aga ta ei teinud seda. Meie trepp on kaitsmata ja kui sajab, tekib trepiastmetele jää. Läksin hommikul välja ja astusin libedale kohale ning hakkasin libisema, aga minu Jumal oli minuga. Mul ei õnnestunud tasakaalu hoida, kuid libisesin alla ja sattusin neljakäpakile. Puus tegi veidi haiget. Kui ma oleksin trepist alla kukkunud, poleks see kindlasti nii hästi läinud. Sain jalule, panin käed kokku ja mõtlesin: Jumal taevas! Tänan, et pääsesin ilma suuremate kriimudeta. Mul on naabriga palju tüli olnud. Tal on koer ja see elab esikus. Naaber on ka varas ja ma pean valvama nii oma kartulipõldu kui ka aiamaad. Magan kergelt ja kuulen, kui ta esiku ust avab ja välja läheb, et minult varastada. Üks naine oli ka näinud, kuidas ta minu aias tuhnis, ja me tegime miilitsale avalduse. Miilits tegi läbiotsimise, sain kartulid tagasi, samal ajal kui miilits manitses meest, et too vanadelt inimestelt ei varastaks, mille peale varas vastas:

- Ta elab peaaegu üksi korteris, samal ajal kui elamispindadest on suur puudus.

Karl oli ju minu juurde sisse kirjutatud, aga ta oli sõitnud Kaukaasiasse end ravima ja ei elanud kogu aeg minu juures.

Vargused on Venemaa nuhtlus. Kõik varastavad kõigilt, keegi ei taha ise tööd teha, kuni on mingi võimalus kelleltki teiselt varastada.

Lev Tolstoil ei olnud venelastest kuigi head arvamust. „Anna Kareninas“ kirjutab ta Levini ja ühe teise mõisniku vahelisest arutelust järgmist:

”Töölised ei taha korralikult ja hea varustusega töötada. Tööline teab ainult üht – end seaks täis juua ja kõik ära rikkuda, mis ta kätte on saanud. Hobused jätab ta jootmata, rakmed lõhub katki, rautatud ratta vahetab välja ja joob maha, rehepeksumasinasse ajab midagi sisse, nii et see läheb katki. Tal hakkab paha kõike nähes, mis ei ole tema oma. Sel põhjusel on kogu põllumajanduse tase langenud. Maad on maha jäetud, seal kasvab koirohi või on need talupoegadele üle antud ja seal, kus varem toodeti miljonite eest, toodetakse täna vaid mõnesaja tuhande eest: ühine rikkus on vähenenud.

(Karjala väljaanne, Petrozavodsk 1965, lk 375)

PS. Siin tuli mulle jälle meelde mu isa, kes ütles, et Jumal karistab venelasi selle eest, et nad on rumalad. Nüüd aastal 2000 hakkab peaaegu uskuma, et tal oli õigus. Mida muud saab öelda riigi kohta, kus vargused legaliseeritakse ja seda mitte ainult konfiskeerimise tasandil? Välismaal varastatud ja Venemaale smugeldatud autot ei saadeta tagasi. Ametivõimud teevad vaid ääremärkuse, et auto on varastatud, kuid ei tunne huvi õigluse jaluleseadmise vastu ega hoolitse selle eest, et auto tagastataks selle algsele omanikule. Kas sellisel riigil on mingit tulevikku?

Hiljuti surnud kindral Aleksandr Lebed kirjutab: „Juubeldavad jõhkardid, needsamad „kokalapse lapsed“ ja seejärel tema lapsed ja lapselapsed, mõistsid väga kiiresti, et rahvas koosneb tolgustest, ja neid võib lõputult taga ajada, ning et oma võimu kasutasid nad omaenda huvides, pidades seda mingilgi moel häbiväärseks“.

Hiljuti nägin üht soome reportaaži V. Putinist. Seal olid mõned vanad eided, kes käisid Putini piltide näitusel. Nad peatusid tema portree ees, kummardasid ja lõid risti ette ning mulle tuli meelde vana kreeka ütlus: „Ei saa eemaldada mõnda jumalat, ilma et paneks mõne uue asemele“.

Vene kirjanik Ivan Turgenev laseb „Aadlipesas“ kammerjunkur Panšinil ühes arutelus öelda:

- „Venemaa on Euroopast maha jäänud“, ja tsiteerib üht panslavistliku liikumise juhti Homjakovi, kes möönab, et: „me pole leiutanud isegi mitte rotilõksu“.

Üleskirjutus lindilt, mille ema Emely rääkis sisse vanamoelises eesti keeles.

Vaata, mida ma olen oma elus näinud. Olen ma kannatada saanud…….. Sinu pärast põgenesin ma kaks korda. Vaata, kuidas siin lapsed kasvavad, aga kui sina kasvad….. Kui viidi sinna Uuralisse – kannu kõrval teed asja. Aga näed, kas see ei olnud Jumala hoidmine ………… vot kui on üks kopikas taskus ja kui sa nii paljas oled. Kui minul ei oleks seda rahakopikat olnud, et ma sealt välja ei oleks jõudnud, siis oleks pidanud surema.

Jah, seal on kaks vana – mees naisega mõlemad, ja neil oli kaks last, nagu sinagi. No süüa ei anta, palka ka ei saa, metsatööd tema ei jõua – mis teha?

Siis ………… oleks jumalast õnn. Üks tuttav mees, kadunud Jaan teadis teda Pihkvas. Tema ütles, et võtta lootsik ja sõita sinna, kusagile, kus saad rongi peale istuda. Aga Jaanil nii palju pead ei olnud otsas, nii kaugele sõita.

No siis tuleb õnneks, et ühel perekonnal sai lehm otsa, oli kodumaalt lehm ühes võetud, tuli sai lehm otsa ja selle lubati liha linna viia, kus rongid käivad. Aga Jaanil, temal olid käed …… ……….. Ma siis läksin selle mehe juurde ja ütlesin talle. Noh, hakkas tegema seda parve, kulla, et ta saaks linna sõita, ma ütlen, et vot, ma tahaksin väga, et minu mees tuleb ka sulle appi, kui sa saad sinna, nii võta meid ka sinna. Aga oli ta väga valmis

Vaata, mida ma olen oma elu jooksul pidanud läbi elama! Eks ma olen pidanud kannatama…… Sinu pärast põgenesin kaks korda. Vaata, kuidas lapsed siin kasvavad, aga kuidas see oli? Kui meid küüditati Uuralisse – seal sa istusid kännu kõrval ja mängisid. Aga kõik on Jumala käes….. kui sul on mõni kopikas taskus, siis pole sa päris paljas. Kui mul poleks neid kopikaid olnud, siis me poleks sealt välja pääsenud, siis oleksime sinna surnud.

Seal oli kaks vanakest – mees ja naine ja neil oli kaks last, sinuvanused. Aga süüa ei olnud, palka ei olnud, su isa ei jaksanud metsatööd teha – mis seal ikka teha?

Niisiis – Jumala õnnistusel. Üks tuttav mees, kadunud Jaan kohtas teda Pihkvas ja ütles, et peaks võtma paadi ja sõitma sinna, kust saaks rongile. Aga Jaanil ei olnud piisavalt pead, et nii kaugele sõita.

Meie õnn tuli, kui ühe pere lehm jäi haigeks ja tapeti. Nad olid kodukandist lehma kaasa võtnud, aga too jäi haigeks ja saadi luba viia liha raudteejaama, Jaan ei olnud eriti innukas

Ma läksin ja rääkisin mehega. Ta hakkas tegema parve ja tulema linna (tänapäeval Jekaterinburg – toona Sverdlovsk) ja ma ütlesin, et vaata, me tahaksime väga, et mu mees tuleks sulle appi. Kui sa lähed, võta meid kaasa

Ema räägib Uuralist, Lint Tallinn 1977-08-24

Vaata, mida ma olen oma elus näinud. Olen ma kannatada saanud…….. Sinu pärast põgenesin ma kaks korda. Vaata, kuidas siin lapsed kasvavad, aga kui sina kasvad….. Kui viidi sinna Uuralisse – kannu kõrval teed asja. Aga näed, kas see ei olnud Jumala hoidmine ………… vot kui on üks kopikas taskus ja kui sa nii

paljas oled. Kui minul ei oleks seda rahakopikat olnud, et ma sealt välja ei oleks jõudnud, siis oleks pidanud surema.

Jah, seal on kaks vana – mees naisega mõlemad ja neil oli kaks last, nagu sinagi. No süüa ei anta, palka ka ei saa, metsatööd tema ei jõua – mis teha?

Siis …………oli jumalast õnn. Üks tuttav mees, kadunud Jaan tundis teda Pihkvas. Tema ütles, et võta lootsik ja sõida sinna, kusagil seal, kus sa rongi peale istuda. Aga Jaanil nii palju pead ei olnud otsas, nii kaugele sõita.

No siis tuleb õnneks, et ühel perekonnal sai lehm otsa, oli kodumaalt lehm kätte võetud, tuli sai lehm otsa ja sellele lubati liha linna viia, kus rongid käivad. Aga Jaanil, temal olid käed …… ………..Ma siis läksin selle mehe manu ja ütlesin talle. Nüüd hakkas tegema seda parve, küllalt ta sai linna sõita, ma ütlesin, et vot, ma tahaksin väga, et minu mees tuleks ka sulle appi, et kui sa saad sinna, nii võta meid ka vii sinna. Aga too oli ka väga valmis. Siis kadunud Jaan läks ka appi parve tegema ja ……………..ja muidu oleks surnud.

Komandant ……………ja mehele ka, kellel need kaks last olid, ütles:

- Me paneme teid vanadekodusse ja lapsed viime lasteaeda. Aga mina ütlesin siis temale nii: - Surra siis sureme üheskoos, aga last ma ei anna.

- Palju oleme pidanud kannatama. Palju oleme pidanud taluma.- Sinu pärast pidin kaks korda põgenema. Vaata, kuidas lapsed siin kasvavad, aga kuidas sinul oli lapsepõlves? Uuralis said sa mängida suure kännu kõrval ja olla üksi majas, kui meie olime väljas tööl, aga Jumal on armuline. Kui sul veel mõni kopikas taskus on, siis saad hakkama. Kui mul poleks olnud raha, et sealt ära tulla, siis oleksime sinna surnud.

- Oli veel üks vanem paar kahe lapsega, umbes samas vanuses nagu sina, Albert, jätkab Emely poole. See oli Hillerite pere ja neil oli lehm, mille nad olid saanud kaasa võtta asumisele. Kui lehm hakkas kiduma, pidid nad ta tapma. Mingit luba eraviisiliseks müügiks ei olnud, lehm tuli viia jaamaasulasse ja anda üle riigi toidupoodi seal, ja nad said loa viia lehm raudteejaama. Kui ma seda kuulsin, läksin Hillerite juurde, kes pidid valmistama parve, et lehm jaama viia, ja küsisin, kas poleks võimalik, et minu mees tuleks ja aitaks teda parvega ning seejärel sõidaks jaama, nii et ka meie saaksime kaasa tulla, ilma et meil oleks luba lahkuda. Hiller oli selleks valmis, sest ka neil endil olid mõtted minna pikemale teekonnale kui ainult jaama. Minu kadunud mees läks temaga ja pidi aitama teda parvega, millega Hiller pidi lehma jaama viima täiesti üksi. Kohalik komandant ütles nii meile kui ka teisele paarile:

- Te olete nii vanad, et paigutame teid vanadekodusse ja lapse lastekodusse, mille peale ma vastasin:

- Kui sureme, siis sureme koos, last ma käest ei anna!

Ema 78 aug 21 Ema räägib Siberist (eesti keeles)