Gorsjkov 1978

1978. aastal külastas Rootsit suuramiral Sergei G. Gorškov. Ta tuli koos oma „väikese admirali“ Putintsevi, ihuarst Kotikovi ja abikaasa Natašaga. Et ta saaks „väärilise“ tõlgi, ülendati mind komandörkapteniks. Meid oli kolm kindralstaabi auastmega tõlki: Antti Nordberg, Alex Potocki ja mina. Arvati vist, et olime teeninud nii kaua, et oli aeg meile mõned triibud juurde anda. Liiga vanade kaptenitega ei näinud see hea välja, võis kergesti mõelda, et need polnud eriti võimekad ja seetõttu ei saanud edutatud. Ühel elaval õhtul Karlskronas maavanem Camilla Odnoffi juures tegi ta ettepaneku, pidades silmas lähenevat olümpiat ja Karlskrona linna asutamise 300. aastapäeva, et visiite tuleks laiendada mõlemale sõjasadamalinnale, Karlskronale Rootsis (olümpia ajal) ja Kaliningradile (Königsberg) Nõukogude Liidus. Kõik Rootsi mereväevisiidid seni olid suundunud Leningradi, Tallinna ja Riiga ning vastavad Vene visiidid Stockholmi ja Göteborgi. Algul nägi admiral Gorškov veidi sünge välja, nüüd pidid kõik tema saladused vanadest „vanarauahunnikutest“ (ristlejad Suvorovi ja Kašini klassist jne) Kaliningradis läänemaailmale paljastatama. Ei, ta ei paistnud selleks visiidiks valmis olevat, siin oli selgelt näha entusiasmi puudumine sellist tüüpi sõprusvisiitide suhtes. Kuidas nüüd ka ei olnud, pehmenes ta mõne aja pärast ja härrad admiralid jõudsid üksmeelele „sõbralike sidemete“ edasises laiendamises, surusid kätt ja lubasid töötada selle nimel, et need uued eesmärgid teoks saaksid. Kahjuks ei tulnud kumbagi visiiti, igatahes mitte ametlikult. Admiral Gorškov oli kirjutanud raamatu – „Mereline võim“, asjatundlike lugejate sõnul väga põhjalik raamat, kuid põhjakaardid jne (kuid mitte ühtegi kaarti Murmanski piirkonnast) ja paljud ohvitserid olid selle ostnud ja tahtsid admirali pühendust. Ma pidin aeg-ajalt palvega ette astuma ja raamatu talle ette panema. Vene allveelaeva U-137 „mitteametlik“ visiit 1981. aasta sügisel tegi tõhusa lõpu igasugusele edasisele suhtlemisele sõjalisel poolel. Need vähesed Vene ametlike isikute visiidid, mis on sellest ajast peale olnud, on reeglina suundunud välisministeeriumisse. Nende hulgas oli Nõukogude ülemjuhataja Jazov, kes osales ebaõnnestunud sõjaväelises riigipöördes 1991. aasta augustis.

Nõukogude Liidu admiral S. Gorškovil oli uhke kogu kulinat rinna vasakul poolel. Ainult tänu sellele, et tal oli suur rind, mis jätkus allapoole sinna, kus tal pidi vanasti vöökoht olema (väga ammu), mahtus kogu see ehe ära. Vahel mõtlesin, kas Nõukogude ohvitseride „paksukõhulisus“ koos rohkete autasumärkidega ei kuulunud „teenistuskohustuste“ hulka, muidu poleks nad kõiki autasusid ära mahutanud. Admirali autasulindid võtsid enda alla A4-formaadi suuruse ala ja katsid kogu vasaku rinna- ja kõhupoole. Käed polnud aga kasvuga kaasa tulnud, need olid kõhu suhtes liiga lühikeseks jäänud ja tal oli teatud raskusi toidu suhu saamisega ilma maha pillamata. Kui „pillatu“ sattus rinna vasakule poolele, kus kõik lindid asusid, ei teinud see suurt midagi. Seal oli juba nii palju värvi, et üks või teine värviplekk mõnest värvikast kastmest või pohlamoosist ei muutnud värviskaalal midagi. Probleem oli kõige märgatavam paremal poolel, see nägi vasaku poolega võrreldes veidi alasti välja ja kõik, mis sinna sattus, määris mundrikuue riiet. Rootsi visiidi ajal olid venelased majutatud hotelli Stockholm, selle parimasse ja kalleimasse sviiti, ometi tuli tema adjutant kaptenleitnant Kotikov ühel hommikul ja tahtis kuuma vett – termoses.

Ma esitasin palve admiral Bengt Rasinile, Rootsi võõrustajale, ja ta palus mul küsida, kas nad pole hotelli teenindusega rahul. Sel juhul peaksid nad seda talle ütlema, et ta saaks selle hotelli juhtkonnale edasi anda.

- Ei, ei, vastas Kotikov, kui ma olin sõnumi edastanud, ja ma nägin temast, et ta ei tahtnud edasistesse aruteludesse laskuda. Ma siiski surusin peale ja mõne aja pärast tuli välja, et vett oli vaja admirali mundrikuue puhastamiseks.

Orreforsi ja Svängsta külastus oli nn „kultuurivisiit“ ja osalejad paistsid väga huvitatud olevat, admiral proovis klaasi puhuda ja avastas, et see oli palju raskem, kui tundus, kui ta elukutselisi jälgis. Meister viskas temaga nalja ja ütles, et nüüd on tal võimalus oma kristallvaas puhuda, kuid sellest sai „midagi“ määratlematut, ülespuhutud klaasiklimp. Orrefors kinkis aga nii talle kui ka teistele venelastele igaühele korraliku kausi, nii et nad ei pidanud koju minema „oma kätega“ valmistatud toodetega.

Svängsta-visiidi ajal pidi Mörrumi jões lõhet püütama. Eelmisel õhtul oli merevägi Karlskronas peo korraldanud ja meie teel peosaali oli hulgaliselt meeleavaldusi, plakatitega nagu „Ei mingit balli sõjaadmiralile“ ja muud taolist. Svängstas oli politsei rakendanud rangeid meetmeid, et meeleavaldajad ei saaks püügikoha lähedale tulla, ja kõik teed sinna olid suletud. See ei takistanud aga seda, et vahetult enne kaldale jõudmist tormasid kaks inimest teele, lehvimas põlevat Nõukogude lippu. Meeleavaldajad olid pidanud tegema pika ringi läbi metsade, et politsei tõkkeahelatest mööda pääseda. Istusin esimeses autos koos admiralide Gorškovi, tema saatjaadmiral Putintsevi ja Rootsi saatjaohvitseri admiral B. Rasiniga.

- Kuidas võidakse lubada meie vastu meelt avaldada, meid on ju Rootsi merevägi siia ametlikult kutsunud?, kõlas küsimus Vene saatjaadmiralilt.

On hämmastav, kui halvasti isegi väga kõrges ühiskondlikus positsioonis olevad inimesed olid kursis lääne demokraatia ja siinsete oludega. Gorškov oli demokraatia mängureeglitega rohkem kursis ja hakkas, pisut piinlikkust tundes, oma lähimale mehele selgitama, kuidas olukord on ja et ametlik kutse ei takista kapitalistlikes riikides meeleavaldust.

Admiral oli eelmisel õhtul mereväelt kingiks saanud „Diplomat“-õngerulli, tal oli spordikostüüm seljas, kuid suuremat kalaõnne ei olnud, Nõukogude peakonsul sai kätte väiksema lõhe, teised jäid ilma.

Tagasisõit Stockholmi pidi toimuma Vertol-helikopteriga ja me tulime Sturupisse, et sealt oma teekonda alustada. Peale proua Gorškova oli veel mitmeid, kes kartsid lennata. Toonane Nõukogude suursaadik Mihhail Jakovlev ütles, et sõidab autoga tagasi Stockholmi.

„Me lendame, kõik!“ oli Gorškovi vastus ja suursaadik pidi otsusega leppima.

Proua Gorškova oli lennu pärast mures ja et talle kergendust tuua, rääkisin nalja daamist, kes samuti kartis lennata, kuid oli sunnitud seda tegema.

„Ma ei taha tiibade kõrval istuda,“ oli daam öelnud, „seal lehvib liiga palju, ma tahan hoopis kaugel taga istet.“

Kui olime helikopterisse astunud ja kuulmiskaitsed pähe saanud (Vertol müristab üsna tugevasti), nägi proua Gorškova üsna kurnatud välja. Tõmbasin ta tähelepanu ja kuna me ei saanud rääkida, siis lihtsalt vehkisin kätega, imiteerides tiivaliigutust, ja ta nägi varsti pisut kergendatud välja.

Stockholmis toimus mitmeid nii ametialaseid kui ka kultuurilisi visiite. Ühel õhtul pakkus SAAB suurepärase ürituse Drottningholmi teatris „Così fan tutte“ ja unustamatu tagasisõidu tellitud paadiga Stockholmi ning maabumise kail Hotell Stockholmi ees. Järgmisel päeval pidime külastama viimaseid veel teenistuses olevaid suuremaid Rootsi sõjalaevu – hävitajat „Södermanland“. Enamik teisi olid juba kaduvikku vajunud, „Halland“ oli vanarauaks minemas.

Muskö juures oli üsna tuuline, kus me pidime mereväebaasi vaatama. Panime tähele, et admirali saatjaskonda oli lisandunud uus „element“, tõenäoliselt sõjaliste kindlustusrajatiste asjatundja. Kui Rootsi ohvitseride ja rajatise töötajate seas sai teatavaks, et venelased lubatakse Musköle sisse ja meie kaitseanlitisi vaatama, tekkisid tugevad protestid, kuid valitsus sõitis protestidest üle ja venelased lubati sisse.

Käisime läbi enamiku mäeruumidest koos nende remonditöökodade, kuivdokkidega ja vaatasime allveelaeva, mis asus ühes dokkidest. Muskö on muljetavaldav rajatis ja venelaste huvi oli väga suur. Neil pole ju kodus midagi sarnast. Pärast ekskursiooni suunduti barkassiga hävitaja „Södermanland“ juurde, mis seisis ankrus Hårsfjärdenil. Ilm oli hall ja pilves tugevate tuuleiilidega ning saateohvitser Bengt Rasin oli mures, kuidas me sellise ilmaga saame üsna korpulentse Vene admirali barkassist üles laevale.

Meri oli rahutu, tugeva tõusuga. Paadijuht oli instrueeritud võtma väga ettevaatlikult ja mitte randuma muidu kui täiesti kindlalt. Vene mereatašee Konovalov oli kaasas ja me otsustasime, et nad ise abistavad admirali pardale minekut. Kolmas katse tulla lainel ratsutades samal hetkel, kui redel oli haardeulatuses ja seda sai haarata, õnnestus, Gorškov haaras sellest ja näitas, et ta on tõesti vana meremees. Vaatamata oma korpulentsusele ja teatud haigusele (tal oli arst saatjaskonnas) ronis ta nobe nagu kass „Södermanlandi“ peatekile, mõnele meist teistest ei läinud see sugugi nii elegantselt. Et mitte riskida veel mitme ümberpaigutusega rasketes oludes, sõitis hävitaja sisse ja sildus kai äärde, kui pidime laevalt lahkuma.

Hävitaja inspekteerimise ajal sai Gorškov au siseneda kõige pühamasse – lahingujuhtimisruumi. Seal istus hulk ajateenijaid radari- ja sihtmärkide ekraanide taga. Admiral vaatas neid ja pöördus seejärel saateohvitseri, admiral Bengt Rasini poole:

„Kui kaua nad on teenistuses olnud?“

„Midagi kolme kuu ja poole aasta vahel,“ vastas Rasin.

„Ja te juba julgete lasta neil kõiki neid instrumente käsitseda?“

„Jah,“ vastas admiral Rasin, „enamikul neist on tehniline haridus tsiviilelust ja nad oskavad oma teenistust täita, ilma et me peaksime muretsema.“

Gorškov raputas pisut pead ja lahkus imestunult. Mõelda vaid! Ajateenijaid sisse lasta, täiesti tavalisi inimesi, tsiviilvõrukaid kutseharidusega.

Stockholmi naastes olime kutsutud Nõukogude saatkonda peole. See pidi toimuma pärast visiiti SAAB-Data'sse Järfällas, kus admiral tahtis vaadata elektroonilist navigatsiooni- ja lasketreeningu varustust. Aeg oli reede pärastlõuna ja oli soe. Jäime autokolonni kinni vahetult enne Tranebergi silda ja ootamine venis pikaks. Päike paistis selgest taevast ja hakkas minema higiseks, otseses mõttes. Admiral hakkas pobisema midagi sellest, et sellistel juhtudel oleksime pidanud kasutama helikopterit, ta oli juba varem pisut pettunud, et meil polnud massiivset politseieskorti transportimisel ühest kohast teise. Nõukogude Liidus oli ta harjunud, et korteež sõitis ees „mahlasegajaga“ ja valjuhääldisüsteemiga, mille kaudu aeg-ajalt hüüti:

„Kodanikud, andke teed!“ Autokolonnid Tranebergi silla juures olid pikad ja võttis oma aja, enne kui saime alustada sõitu Nõukogude saatkonna poole Görwellsgatan 31, Västerbron lähedal. Kõik olid selleks ajaks näljased ja rõõmustasid, et saavad saatkonda ja söövad mõned korralikud võileivad ja soojad lihapirukad. Kujutage ette meie pettumust, kui selgus, et venelased olid üle läinud lääne kommetele ja pakkusid ainult kokteilivõileibu, väikseid armetuid juustu- ja lihatükke hambatiku otsas. See ei olnud kuigi toitev, selle asemel jõime seda rohkem viina ja otsustasime jätkata koosviibimist mõnes restoranis tõelise toiduga.

Vene admirale võib olla päris naljakas. Mõnda silmapaistvat härrat võib siin nimetada. Oktoobris 1972 külastas Rootsit Balti tuukri- ja allveepäästeteenistuse delegatsioon kontradmiral P.P. Eromenko juhtimisel. Ta oli suurepärane jutuvestja ja me naersime südamest külastuse ajal. Tegime reisi Karlskrona tuukrikeskusesse ja sõitsime allveepäästelaevaga "Belos". Külastus toimus oktoobris ja "Belose" väljasõidu ajal arvasime, et saun sobiks. Laeval on selline olemas ja küte pandi sisse. Korraga ei mahtunud sauna palju inimesi – umbes 5-6 ja mina olin kaasas tõlgina kaptenleitnant Jan Sundlöfile, toonasele allveepäästelaeva ülemale. Alastiolekus tekib väga vaba meeleolu, auastmeid pole ja kõik on lihtsalt inimesed ning hakatakse rääkima mõnda julget lugu. Vene ohvitseride anekdoodivaru võib tõesti olla üsna mahukas, kuid üheülbaline. Enamasti toimub tegevus naba ja põlvede vahel – sellest ja muust, nagu Ola koolis ütles. Üks admirali lugudest, mida mäletan, oli järgmine:

Ta oli sisenenud kadettide ühiselamusse, kus mehed võistlesid, kellel on kõige tugevam riist. Võitja kiitles, et suudab oma riistaga kanda veega täidetud ämbri teisele korrusele.

- See pole ju midagi kiidelda, ütles admiral, seda suudan ka mina, hoolimata oma vanusest.

Mehed hakkasid naerma, kuid ma näitasin neile, et see on tõsi, ütles admiral.

- Kuidas admiral seda tegi?

- Väga lihtne. Sidusin noku ämbri sanga külge ja läksin teisele korrusele, pärast seda ei julgenud keegi naerda.

See riista hindamise ja kaalumisega tegelemine olevat väga vana. Pompei väljakaevamistel on väljakaevatud majadest leitud selleks otstarbeks kaalusid. Fallosekultus on möödunud sajanditel tugevamalt õitsenud, nüüd on selle asemel pornograafia. Kaasaegne elu stressi ja uute raskustega on tugevalt kaasa aidanud seksuaalelu valedele rööbastele juhtimisele. Venelastel on katastroofilise eluasemeolukorra tõttu olnud seksieluga vist halvem kui enamikul. Halvasti isoleeritud ja kitsastes korterites ei saa selles vallas suuri elamusi olla.

Kui juba admiralidest rääkida, siis meenub mulle üks Tallinna-reis kolme hävitajaga: Halland, Södermanland ja Uppland. Bill Belaeff oli tõlgina hävitajal "Södermanland" ja ühel üritusel hävitaja "Hallandi" tekil vaimustus admiraliproua Smirnova (tema abikaasa oli intendantuuriväe admiral) Billist. Bill oli ju elegants ise, mõõdukalt viisakas ja osav vestleja. Admiraliproua tundis vist hõngu peenest maailmast ja peo ning alkoholi soodsal kaasabil vabanemisele tahtis ta Billiga sinatades skooli juua. Venemaal suheldakse "teie"-vormis, "sina" on võõraste inimestega suhtlemisel täiesti mõeldamatu. Nad täitsid oma klaasid, põimisid

käed teineteise ümber ja jõid tühjaks, misjärel Bill viskas vana vene kombe kohaselt oma klaasi üle parda ja admiraliproua järgnes oma klaasiga. Seda poleks Bill pidanud tegema. Nende seas, kes olid sündmust pealt näinud, oli ka laeva intendant ja ta oli varsti Billi juures. Seisin üsna lähedal "sinaskoolijatele" ja kuulsin, mida intendant Billile öelda tahtis.

- Tahan vaid märkida kapten Belaeffile, et klaaside kaotus kantakse teie messiarvele …… krooniga.

Need ei olnud tavalised siledad napsiklaasid, mereväe ankur ja mõned muud embleemid olid klaasi sisse graveeritud ja uut toodangut peaaegu ei olnud.

CM sekretär 1978-09-07

Esialgne plaan autotranspordiks Nõukogude Liidu mereväe ülemjuhataja visiidil Rootsi 12. - 16. september 1978

Laevastikuadmiral Gorškov Proua Gorškova Kontradmiral Putintsev Kommodoor Fedunkin Polkovnik Malõgin Kaptenleitnant Koškin. Kommodoor Konovalov Proua Konovalova

Kapten AstahhoN,

Gor Proua G Pu

Fe ,

Mal

Adj Kon

Proua Kon Ast

V

CM

Proua L Rhe Hell Åk Kron CM adj viitseadmiral Lundvall

Proua Lundvall

Kontradmiral-Rheborg

Kommodoor-Hellström Kaptenmajor Åkerhielm

Kaptenmajor Kronberg Proua Ginsburg

Kapten Fischerström

Kasutatud autod

1

Fo 44/KörC-st ajateenija Sjöstedt

Fo 44/KörC-st Fo 44/KörC-st ajateenija Spång

Fo 44/KörC-st Fo 44/Körc-st Fo 44/KörC-st

Mercedes (7-kohaline)

2 Mercedes nr 17600

3 Mercedes(7-kohaline)

4

5 Volvo nr 40330

6 x)

7

8 Buss (10 inimest)

Juhised autojuhtidele

Auto peab olema kohale sõidetud hiljemalt 10 minutit enne plaanis märgitud väljumisaega.

Kahtluse, intsidendi, ajast kinnipidamise raskuste jms korral – võtke ühendust

CM sekr (Proua Nelson)

CM adj (Kapten Fischerström)

Saatjaohvitser (Kapten Rheborg)

tel 67 95 60kodu 62 72 96

tel 6795 60 kodu 773 31 18

tel 2210 20 (Grand Hotell)