Matused Tapal, detsember 1979, 1989, 1999.

Detsembri alguses 1979, kui viibisin Skövdes ratsaväekapten Stig Åby-Erikssoni juures Luurekoolis, et pidada loengut Nõukogude Liidust reservohvitseridele kordusõppustel S3 juures, tuli Tapalt telegramm, milles teatati, et minu ema Emely on surnud ja et ma peaksin tulema matustele. Helistasin Nõukogude saatkonda, rääkisin konsulaadiga ja sain vastuseks, et viisa saamiseks kulub ilmselt nädal. Lisaks oli veel üks konks – nad ei saanud väljastada viisat Tapale. Tapa oli välismaalastele keelatud piirkond, seal oli nii lennuväli kui ka raketibaas, seda olid Karl ja Lida mulle rääkinud.

Lida oli eriti pahane lennuvälja ja raketibaasi peale, seal oli ta varem saanud korjata marju ja seeni, kuid nüüd oli piirkond rikutud ja ligipääsmatu isegi neile, kes Tapal elasid. See oleks liiga kaua aega võtnud ja laevaühendused olid sel ajal veel üsna kehvad.

Viisaasja viibimise ja muude administratiivsete raskuste tõttu oleks see liiga kaua aega võtnud – ja laevaühendused olid sel aastaajal üsna kehvad. Mingit parvlaevaliiklust Rootsi ja Eesti vahel ei olnud, vaid kui taheti Tapale saada, tuli esmalt sõita Soome ja sealt võtta laev Tallinna.

Pagan võtaks! mõtlesin ma, kas venelased tõesti takistavad mind minu ema matustele tulemast? Helistasin ühele oma sõjaväelasest tuttavale Vene saatkonnas – sõjaväeatašeele, komandör Konovalovile. Erinevalt paljudest teistest Vene atašeedest, keda olin aastate jooksul kohanud, oli Konovalov tõeline meremees, sündinud Siberis ja muidu hea mees võrreldes mõnede teiste nõukogude s...-saabastega, kes olid enamasti poliitohvitserid ja mitte tõelised sõdurid. Lennuväe kolonel Jan-Åke Berg ja mina oleksime pidanud tähistama tema lahkumist Rootsist 1980. aasta sügisel, kuid meie kolleegi Arthur Haarsi matused tulid vahele. Konovalovile meeldisin mina ja minu laul, kuid ta kartis minu väikseid provokatsioone ja kordas sageli: Ära ainult kritiseeri!

Konovalov tõmbas mõnda niiti saatkonnas, mille tulemusel sain viisa kohe kätte, niipea kui passiga saatkonda jõudsin, kuid Tapa viisa osas ei saanud saatkond midagi teha. Stockholmi saatkonnal ei olnud luba väljastada viisat keelatud piirkondadesse, seda viisat saaksin võib-olla Tallinnas, öeldi.

Konsul helistas ja teatas, et passi ja viisataotluse võib sisse saata, kuid teades venelasi ja nende dokumentide käsitlemist, ei tahtnud ma pabereid postiga saata, vaid veensin oma kolleegi Dahlmani Studsvikist (kes elas Stockholmis) viima viisadokumendid Nõukogude saatkonda. Dahlman võttis dokumendid kaasa ja suundus Stockholmi, kuid üleandmist ei toimunud, saatkond oli suletud. Helistasin Mariale ja palusin tal dokumendid üle võtta, ta tegi seda ja järgmisel päeval poole üheksa paiku helistas Maria ja ütles, et ta ei saa pabereid enne kella kümmet sisse anda. Helistasin konsulile ja õnnestus teda veenda pabereid vastu võtma. See oli teisipäeval ja reedel tuli vaid viisa ära tuua, piletid kätte saada sõjaväetõlgi kolleegi Alex Potocki juurest agentuurist Scansow, mis oli üle võtnud Nyman & Schultz'i reisibüroo ülesanded. Alex aitas mul Värtahamni jõuda ja nii olingi pardal kajutis 232 teel Soome. Käisin saunas ja sõin 36.50 eest – garanteeritult iga sendi eest. Päev oli olnud mõnevõrra kiirustav ja mingit sööki polnud ma saanud.

Mingit parvlaevaliiklust Rootsi ja Eesti vahel ei olnud, vaid reis Eestisse tuli ette võtta üle Helsingi Soomes ja sealt edasi Vene laevaga Tallinna, kust reis Tapale pidi jätkuma rongi või autoga. Oli vaid üks kord nädalas vana logu "Tallinn", mis tähendas, et ma ei saaks mitu päeva tagasi sõita ja peaksin veetma 1979. aasta jõulud Tallinnas, kus ma ööbiksin hotellis "Viru".

Helsingist jätkus reis järgmisel päeval Tallinna. Vene laev "Tallinn" saabus Tallinna sadamasse üsna täpselt kell 15.30 kohaliku aja järgi, kuid sama tegi ka kruiisilaev "Viking", mis saabus kaks tundi hilinenult ja nende reisijad lasti maale enne meid. Nagu alati Nõukogude Liidus, ei saanud midagi kiiresti teha. "Viking" sildus meist ahtri poole ja me jäime vaatama turistide lossimist. Soomlased olid selleks ajaks ehitanud ilusa terminali automaatsete uste ja mõnede teiste läänelike peensustega.

Enamik kruiisireisijaid olid üsna purjus ja kuna ka "Tallinn" tuli Helsingist, tekkis mõningaid pikantseid "diskussioone" meie reisijate ja nende vahel, kes tulid "Vikingiga". Vahetati mõningaid sõbralikkusi, aga ka palju õelaid märkusi. Kõndis üks mees, tüüpiline Soome metsatööline, veidi põlvitava kõnnakuga, kõrvaklappidega müts peas ja nokaga saapad jalas, ning kohe kostis "Tallinna" pardalolijatelt:

Pekka, sa unustasid sae ja kirve metsa!

Tallinna kai oli libe, mingit liivatamist polnud tehtud ja paljudel vanematel inimestel oli raskusi edasiliikumisega. Ühel Vene kandjal oli taskutes liiva ja ta puistas paar peotäit kõige hullematesse kohtadesse. Üks erakordselt purjus soomlane oli leidnud teise meetodi, ta oli jalgadel nii ebakindel, et oleks olnud saavutus, kui ta oleks hakkama saanud libedal kail. Ta lihtsalt istus kandja käru peale ja teda transporditi terminali – teiste reisijate rõõmsate hüüete saatel. Tehti märkus, et siin kõnnivad võitjad ja mängivad statistide rolli võidetutele. Tolliformaalsused olid kiiresti lõpetatud, valmistuti olümpiamängudeks. Teenindaja avas kiiruga kohvri, vaatas minu deklaratsiooni ja seejärel suundusime vastuvõtukomitee juurde, kuhu kuulusid Vera, Bella ja Valdemar koos väikese Jaaniga. Valdemar oli saanud laenata auto ja me sõitsime Sveta juurde, minu ristiema Minna ühe tütre juurde.

Tallinnas oldi täiesti tõrjuvad, mingit viisat ma ei saavat, Tapa oli välismaalastele keelatud piirkond jne....

Ma vihastasin ja ütlesin:

- Ma sõidan rongiga, te võite mind arreteerida, aga siis tuleb lääne ajalehtedes kirjutisi, et Nõukogude Liidus ei saa oma ema matustele sõita. See hakkas mõjuma ja OVIR-is (passiametis) tekkis väike segadus. Tulemuseks oli, et oma luba ma ei saavat, kuid auto rentimine - koos juhiga - ja matusel osalemine oli võimalik.

Ma viskasin OVIR-i mehega nalja, et mul on professionaalne juhiluba ja ma oskan juhtida kõike alates mopeedist kuni tankini ja seega pole mul mingit vajadust juhi järele, kuid see nali ei langenud heale pinnasele. Tuli auto koos juhiga. Ma saaksin autot kasutada 12 tundi kogumaksumusega 290 SKR. Kuna paremaid pakkumisi polnud, olin sunnitud ettepaneku vastu võtma. Minu vend Karl viskas küll nalja ja ütles, et nad võiksid mind riietada vene riietesse ja me sõidaksime rongiga Tapale, kuid kuna venelased teadsid minu viibimisest Tallinnas, oleks see võinud põhjustada ebameeldivusi, kui ma oleksin vahele jäänud.

Auto pidi tulema kell 11.00, kuid nagu alati Venemaal, ei peeta aegadest kinni ja alles kella 12.00 paiku saabus Volga noorema juhiga roolis. Kuna autos oli niikuinii ruumi, tulid kaasa mõned tallinlased ja sugulased. Need olid Elvira Leningradist ning Svetlana, Bella ja Anatoli - ristiema Minna lapsed ja Elvira õelapsed.

Me suundusime Tapa poole, umbes 80 kilomeetri pikkune teekond. Umbes 60 km kulges mööda Tallinn-Narva maanteed ja seejärel pöörasime väiksemale teele lõuna suunas. Paari kilomeetri pärast sellel väiksemal teel seisis kõrge radarimast ja ma viskasin KGB mehega nalja:

- Ahah, see on huvitav, siin seisab radarimast suunaga läände, järelikult on raketibaas kuskil läheduses. Ta naeris veidi pingutatult, mida ta pidi vastama?

Tapale jõudes olid teised sugulased kogunenud Lida juurde; Jürgensonid, Topperid, Postid jt.

Kui me kirikusse saabusime, käis seal jumalateenistus, ema kirst seisis sissepääsust vasakul. Kirikus oli väga külm. Pärast jumalateenistust tervitasin teisi sugulasi ja tuttavaid: teiste seas Maria I, Karli abikaasa ja tema tütar Maja, kes elab kuskil Leningradi suunas. Matusetalitus toimus kirikus ja oli pidulik.

Eestis praktiseeritakse endiselt vanamoelisemat matuse- ja jumalateenistuse korda. Näiteks ei kruvita kirstu kaant kinni, vaid lahkunu lamab seal oma parimates riietes, et sugulased ja sõbrad saaksid viimast korda hüvasti jätta. 1964. aastal, kui me taas üksteist leidsime, oli esimene asi, mida ta tahtis, et ma saadaksin talle teatud koguse valget riiet surilina jaoks. Karl rääkis, et ema oli olnud täie teadvuse juures kuni viimaste minutiteni, kuid palavik tõusis üsna kiiresti ja mõne tunniga oli kõik läbi. Nüüd lamas ta oma kirstus ja nägi peaaegu elus välja. Kortsud olid teatud määral silutud, kuna kirikus oli külm, kogudusel polnud raha kütmiseks ja Nõukogude riik ei eraldanud raha ei kütteks ega kiriku hoolduseks.

Preester pidas pika kõne. Ema ei olnud mingi fanaatiline usklik, kuid 19. sajandil sündinud inimestel oli loomulikult teistsugune suhtumine religiooni, ilma et nad oleksid otseselt usklikud. Kõne venis pikaks ja vahepeal laulsime ema lemmikpsalmi „Tugevad och Jesu käed…..”, (Jeesuse käed on tugevad), ja väljahingatavast õhust tekkiv härmatis ladestus kraedele ja mütsidele. Kui kõne oli lõppenud, luges preester „Mullast oled sa võetud……..” ja asetas kolm labidatäit mulda spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud valgele riidele kirstus koos lahkunuga, alles seejärel kruviti kirstu kaas kinni. Kirst kanti kirikust välja ja asetati väiksemale veoautole, matuseautosid Eestis ei olnud. Nõukogude valitsus ei pidanud vajalikuks, et tavakodanikule võimaldataks väärikamaid tseremooniaid tema lahkumisel. Oli kesktalv ja suuremaid lillekoguseid polnud, nõukogude ajal olid lilled kättesaamatu luksus, lillepoode polnud üldse. Lillekaunistused koosnesid peamiselt pelargoonidest, pelargoonidest ja mõnedest teistest potitaimedest. Üks sugulastest kõndis valge ristiga auto ees ja matuserongkäik auto taga, protsessioon surnuaia suunas oli käimas. Teekond sinna oli ligi kilomeetri pikkune. Viimase hetkeni oli teel takistusi, raudteeliin läbis linna otse ja just siis, kui olime ületamas raudteeülesõitu, pidi mööduma kiirrong Tallinn-Moskva. Kuna tõkkepuid käsitsetakse käsitsi, pidi rong ootama, kuni matuserongkäik oli üle jõudnud. Ilm oli hall ja sünge, valitses tõeline matusemeeleolu.

Surnuaed on ühine mõlemale kogudusele - nii luterlikule kui õigeusklikule, seal ei oma tähtsust, mida ja kuidas sa oma eluajal oled uskunud. Albert Jr, Valentin ja paar palgatud meest olid haua kaevanud, mis polnud päris pingutuseta. Maa on väga lubjarikas ja hauaava kõrval lebasid suured lubjakivitükid, kuid Albert Jr oli ka hoolitsenud selle eest, et läheduses oli koorem liiva. Pärast muldasängitamist ja täiendavat kõnet aeti haud kinni minu, Albert Jr ja Valentini poolt, kõigepealt liiv ja seejärel mõned lubjakivid ning pealmiseks kihiks veel liiva.

Surnuaed asub Tapa linna lääneosas ja Karli ja ema elukoht oli vaid kiviviske kaugusel. Peielaud oli kaetud Karli ja ema ühetoalises korteris Uus tänav 18-1 ja kõigi leinajatega muutus see väga kitsaks - ja peagi ka väga soojaks - nii rohkest toidust ja suurest joogikogusest kui ka laua ümber tunglemisest. Ema oli jätnud maha umbes 700 rubla matusekulude katteks ja viin voolas liiga ohtralt. Nõbu Sass (Alexander) Jürgenson ja mõned teised jõid veidi liiga palju, nii et mu õde Alida korjas ära üsna mitu viinapudelit. Mõned said tugevalt purju ja Lida koos Veraga korjasid ära üle poole tosina pudeli:

- See võib homme ka hea olla, ütles ta. Tseremooniad olid kaua aega võtnud ja meie autojuht hakkas muretsema, kogu ülesanne pidi tema jaoks lõpetatud olema juba kell 20.00, kuid 10 FIM-i eest sai aega pikendada. Kella 22.30 paiku hakkas ta siiski tõsiselt muretsema ega tahtnud enam kauemaks jääda – auto pidi kell 23.00 garaažis tagasi olema. Oli aeg hakata Tallinna tagasi sõitma.

Talv oli üsna külm ja kui ma järgmisel päeval pidin Vera ja Lidaga linna peale minema, tahtsin neile kohvi välja teha hotelli „Viru” baaris. Me tahtsime sisse minna, kuid see veidi tõmmu lõunavenelane, üks „kaftantšik” (vene nimetus Aasia vabariikide inimeste kohta, kes kannavad pikka kuube), kes töötas valvurina, ei tahtnud meid sisse lasta. Minu jaoks oli see korras, aga mitte Lida ja Vera jaoks. „Mustpea” sõnul pidid nad kuskilt miilitsast tooma „propuski” (läbipääsuloa). Ma vihastusin ja ütlesin valjult ja selgelt, nii et ka teised fuajees seda kuulsid.

- Just Hiinas koloniaalajal võis hotellide sissepääsudel lugeda silte:

"Koertele ja hiinlastele on sissepääs keelatud! Pange üles silt "Kohalikele nõukogude kodanikele sissepääs keelatud!"

See äratas loomulikult teatavat tähelepanu (mis oligi mõte), hotellikülalised ümberringi pöörasid end ja vaatasid meid. Valvur sattus segadusse ega teadnud õieti, mida teha – et keegi protesteerib, see ei kuulunud vist tema mõttemaailma ega ka instruktsiooni. Ma kasutasin juhust ja tõmbasin Lida ja Vera endaga kaasa, enne kui valvur jõudis tegutseda.

Pärast Tapalt Tallinna naasmist järgmisel päeval läksin ma hotelli „Viru” kassasse ja pidin maksma ettenähtud summa 290 SEK auto ja autojuhi rentimise eest. Astusin esimese kahe kassa juurde, ulatasin kolm sajakroonist ja ootasin vahetusraha. Tüdruk kassas otsis kaua oma sahtlitest, kuid ilmselt ei leidnud ühtegi rootsi kümmet ja küsis minult:

- Kas me ei võiks öelda 300 krooni ümmarguselt, siis kirjutan arve välja.

Ei, vastasin mina. Kui see maksab 290 krooni, siis ma maksan selle ja mitte pennigi rohkem. Kes pealegi selle ülejäänud kümne endale võtab?

- Ma võin minna vahetama, kõrval on ju veel üks kassa, ütlesin ma. Liikusin paar sammu tüdruku juurde, kes istus teises kassas, võtsin välja 50-kroonise ja palusin see kümnelisteks vahetada, aga näe... see ei õnnestunud.

Ma ei tohi välismaist raha sama valuuta vastu vahetada, ainult

rubladeks.

Kui riik kahtlustab kõike ja kõiki (Nõukogude Liidus küll hea põhjusega), siis tekivad sellised olukorrad, mis tunduvad läänlasele raskesti mõistetavad. Ma lubasin järgmisel päeval tagasi tulla ja palusin tüdrukul hoolitseda, et tal oleks sobivat vahetusraha tagasi anda.

Kümme aastat hiljem, 1989, tegime läbi sama matuseprotseduuri õe Alidaga, kuid siis olid eeskirjad leevenenud ja külaskäik kulges mõnevõrra lihtsamalt. Oma surma ajal oli Lida oma emast noorem ja tal oli veidi suurem tutvusringkond, mistõttu peied toimusid metalliettevõtte „Vasara” sööklas. Albert Jr töötas seal ja korraldas kõik. Lida tühjale kohale oli süüdatud küünal. Tõenäoliselt suri ta mingisse maksahaigusesse. Kui Ann-Marie, Sonja ja mina olime seal 1989. aasta sügisel, paistis Lida kollane ja ei läinud rohkem kui paar kuud, detsembrini, kui ta suri.

Waldemar rääkis, et ta küll võeti haiglasse, kuid mingit ravi ei olnud. Nõukogude haiglad pole kunagi olnud mingid raviasutused ja nüüd hakkas Nõukogude riik lagunema ning tervishoid ja koolisüsteem koos sellega. Ta pidi ise haiglasse sõitma ja kas seal teenindajaid altkäemaksuga mõjutama, et nad tema eest hoolitseksid, või tulema ise ja vahetama ning aitama teda kõige lihtsamate ja hädavajalikumate toimingute juures.

- Kaht asja ei soovi ma oma kõige hullemale vaenlasele, ütles Waldemar. Üks on ajateenistuse tegemine Nõukogude kaitseväes etnilise vähemusena ja teine on sattumine nõukogude haiglasse.

Waldemar tegi oma kaks aastat ujuvates nõukogude kalatöötlemistehastes ja tal oli sealt palju rääkida. Teatavat kergendust tõi see, et ta mängis lõõtspilli ja sai nõnda pidudel keskseks kujuks, kuid see ei kaalunud üles kogu ahistamist. Kui tema kalatehas asus Helsingborgis, smugeldas ta ühe kirja sadamatöölisele edasitoimetamiseks mulle, kuid politruk nägi seda tegu ja ta ei tohtinud Rootsis maale minna. Teisel korral, kui nad olid teel Inglismaale ja kõik pidid saama maaleminekuloa, tõsteti ta helikopteriga üle laevale, mis oli just teel Inglismaalt Põhja-Atlandile.

1999. aastal olid jälle matused. Nüüd puudutas see minu venda Karli, sündinud 1912. Kui ma suvel tema juures Tapal olin, oli ta juba märgitud mees. Muutus oli toimunud kõigest poole aastaga, veebruarikuisel külastusel tundus ta küll veidi väsinud, kuid mitte hullem kui möödunud aastatel. Ta oli siiski piisavalt heas seisus, et saime teha külaskäigu sugulaste juurde Tartus, tädi Elvy ning tütarde Margaretha, .......... ja nende laste Alexanderi ja Vitali juurde.

4. novembril 1999 helistas Faina ja teatas, et Karl on surnud. Minu küsimusele, millal matused toimuvad, ütles ta, et see peaks toimuma nii kiiresti kui võimalik. Ma teatasin, et saaksin tulla pühapäevaks. Pereliikmetest sai (ja tahtis) kaasa tulla ainult Maria. Nüüd käivad parvlaevad Stockholmi ja Tallinna vahel iga päev ja reis ei valmistanud mingeid raskusi.

Karl oli olnud haiglane viimased kaks kuud ja enamik oli ette valmistatud. Alustasin reede õhtul, mind võtsid sadamas vastu Bella ja Rein ning sõitsin koos nendega nende korterisse. Fainal oli mõned inimesed öömajal ja me otsustasime, et jään Bella ja Reinu juurde ning sõidan Tapale pühapäeva hommikul, et matusel osaleda. Mõte oli, et ka Bella õde Sveta Samarina tuleb meiega autosse, kuid tema tütrel Innal ei olnud lapsehoidjat ja Sveta pidi Kristina (nii on tütretütre nimi) matusele kaasa võtma ja nad pidid rongiga sõitma.

Matusel oli päris palju rahvast, Karl ja Albert oma perega on väikeses linnas hästi tuntud ja paljud tulid, et saata Karli viimsele teekonnale. Sellest sai ilmalik matus. Tseremoonia peeti Tapa kalmistu matusekabelis. Nagu Eestis tavaks, oli kirst avatud ja kõik, kes soovisid, said lahkunuga hüvasti jätta. Üks tema endine töökaaslane pidas järgmise kõne.

Saatuse irooniana maeti Karl „suure oktoobrirevolutsiooni päeval” uue vene ajaarvamise järgi 7. novembril, kuid ei olnud ei trumme ega pasunaid, nagu muidu nõukogude ajal kombeks oli.

Kõne Karl Kronbergi matusel Tapal, Eestis. 1999-10-07 (у гроба)

Увавжаемые дамы и господа, уважаемый сын, брат, племянницв, внучка, внуки, правнуки и родственники, близкие и друзья покойника. От себя лично выражаю глубокое искренное соболезнование всем вам по случаю кончины дорогого человека Карла Кронберга.

Как в природе – была весна, поступило лето, затем осень и потом зима, так и жизнь человека проходит по закону природы – родился, рос, были годы игр и годы учёбы, годы упорного труда.

За всё время любой человек испытывает моменты грусти и радости, и каждому, кому раньше, кому позже приходит прощальный день с земным миром. Не смотря на то, что мы всё это знаем, знаем, что это неизбежно, очень больно, когда навсегда теряем близкого дорогого человека.

Каждый день дает миру сотни и тысячи человеческих жизней, каждый день перестает биться тысячи дердец. Когда эти события не касаются нас, то мы все смотрим на них, как обычные явления человеческой жизни.

Стоя у гроба, низко склонив головы, мы вспоминаем его пройденные годы жизни.

Карл родился 19 апреля 1912 года в селе Новоселье Псковской губенрнии, где прошли его детские годы, годы учёбы, окончил начальную школу. В 1930 году вместе с семьей были репрессированы в Приморский край город Апатиты, где работал на разных работах.

Во время войны работал на оборонительнх работах, кочегаром на паровозе, имел правительственные награды. В 1947 приехал уже с семьей в Эстонию. Работал слесарем в автобазе. В 1968 году ушел на петсию, но продолжал работать сколько было сил.

4-го ноября не стало больше битися его сердце. Он ушел навсегда от нас.

Мы собрались сегодня сюда для того, чтобы проститься с Карлом и вызказать слова искренной благодарности за его труды.

Прошай дорогой человек.

(на кладбище)

Мы прибыли на это святое место, чтобы поместить на вечный отдых дорогого нам человека Карла Кронберга. Жизненный путь Карла прошел достойно и целунстремленно. Мы всегда будем помнить его как простого, скромного человека.

Дорогой Карл. Весной и летом твою могилу будет покрывать прекрасные цветы и роскошная зелень, зимой пушистый снег. Пусть земля будет тебе пухом. Прошай дорогой отец, брат, дядя, дедушка, прадед, хороший родственник.