"Flavia" pardal Tallinnas – üks olümpiaseiklus 1980...\Bilder\1980

Puudub „Maga mu käsivarrel ja lootsi jutustus.”

1980. aasta varasuvel helistas Jan Åke Johnsson (sõjaväetõlkide ühingu liige) ja küsis, kas ma tahaksin tulla kaasa Tallinna olümpiale tema mootorpaadiga – Flipper 850. Me pidime kaks nädalat olümpiapurjetamiste ajal teenistuses olema: sõidutama VIP-e, pressirahvast ja teisi külalisi purjetamisdistantside juures. Jan Åke ei olnud alguses ise lähemaid üksikasju saanud, ainult et paaditootja Soomes oli olümpiakomiteega kokku leppinud, et 15–16 Flipper-paati Rootsist ja Soomest teenivad purjetamiste ajal. Ta oli ise end enam-vähem „pimesi” üles andnud. Söögi ja ulualuse pidime saama, seda meile öeldi, ja ka mõned ekskursioonikupongid vaatamisväärsuste vaatamiseks. Sellistel eeldustel tuli osta siga kotis, aga kuna võimalus vaevalt sellel sajandipoolel tagasi tuleb, ütlesin ka mina – OK, ma tulen kaasa.

Ärasõiduaeg saabus, mul oli terve meremehekott Valdemari poistele laste riideid täis, võtsin rongi Stockholmi, et minna „Flavia” pardale. See ei läinud nii lihtsalt, kui ma arvasin. Paat oli kuskil Lidingö sadamasilla juures ja mul oli suur vaev oma pakkide ja kitarriga. Ilm oli soe, meremehekott kõigist lasteriietest raske ja lisaks eksisin paar korda ära, sest väljas polnud palju inimesi, kellelt teed küsida. Jõudsin väikepaadisadamasse ja pidin ületama viimase takistuse üsna kõrge aia näol, aga kes võitleb, see võidab, ja laupäeva pärastlõunal 12. juulil 1980 olin kai ääres, kus „Flavia” oli sildunud.

Väljasõit pidi toimuma varakult järgmisel hommikul koos viie teise paadiga Rootsist. Olime vara üleval ja võisime rõõmustada ilusa ilma üle, palju päikest ja peaaegu tuuletu. Heitsime otsad lahti ja sõit läks mööda Furusundi laevateed, Söderarmi poole ja välja Ahvenamerele. Pärast tankimist Degerbys Ahvenamaal ja kui lõpuks jõudsime Skiftetile, suurele avaveele Ahvenamaa ja Turu vahel, lülitasime mootorid välja, võtsime vanni ja nautisime säravat päikest ja tuulevaikust.

Õhtu poole jõudsime Nagy'sse, kus asub Flipperi tehas, ja meid tuli lahele vastu omanikud Harry ja Bjärne Öhlander. Nad olid meid oodanud veidi varem ja hilinemine tingis, et teatud tseremooniad tuli ümber korraldada – saun näiteks tuli pärast sööki. Sellist toimimisviisi peetakse Soomes peaaegu katastroofiks ja seda võib rakendada ainult selleks, et hoida ära veel hullemat katastroofi – see tähendab üldse mitte sauna. Toit hakkas jahtuma ja jook soojenema, aga kõik läks hästi tänu peamiselt mereäärse restorani Las Pargase võõrustajapaarile. Nad olid pidanud külalisi ootama üle kahe tunni, kuid suutsid siiski pakkuda erakordselt head õhtusööki mitut sorti heeringa, napsude ja mandel-koha-kalaga. See maitses hästi! Pärast sööki tuli siis saun ja läks omajagu aega, enne kui kõik olid lõpetanud suplemise. Loomulikult oli võimalus pärast järve hüpata ja kõik kasutasid seda võimalust agaralt.

Kell 0800 järgmisel hommikul pidime heitma otsad lahti Helsingi poole, kus ülejäänud Flipperi flotilli osa pidi liituma. Teades meie (halb)harjumusi, seisis Harry Öhlander sillal juba 0700 ja hoolitses, et me vähemalt õigel ajal ärkaksime. Loomulikult jäime hiljaks. Nüüd ei pidanud me siiski ise navigeerima, Bjarne Öhlander Flipperist võttis üle konvoi juhtimise Helsingi poole.

Laevateed olid hästi tähistatud, naljatati, et see on nagu kahe aia vahel sõitmine. Tõepoolest jättis see sellise mulje, kui vaatasime pikksilmaga mööda laevateed. Jõudsime Helsingisse õhtuhämaruses ja kohtusime ülejäänud Flipperi flotilliga. Seal kogunemisel tekkis arutelu, millist lippu peaks purjetamiste ajal kandma (kui me ei tohi oma lippe kasutada). Kõik olid ühel meelel, et võimaluse korral võiks piirduda olümpialipuga, aga mitte kaugemale minna. Vastasel juhul tuleb olla ilma liputa. Teisipäeva hommikul oli aeg asuda teele Tallinna poole. „Armaada” koosnes umbes viieteistkümnest paadist mõnest erinevast margist: Flipper 850, Flipper 700, Stormskär ja üks kiirekäiguline lahtist tüüpi „laud”. Juht seisis pleksiklaasi taga, seljas vaid ülikond, valge särk ja lips. Paat tegi umbes 40 sõlme ja kuna me pidime samal ajal Tallinna jõudma, muutus tema sõit veidi tõmblevaks. Ta pani 40 sõlmega minema ja pidi siis Soome lahel loksuma, oodates, et me talle järele jõuaksime. Pärast suhteliselt lühikest sõiduaega võisime Helsingöri tulepaagi seljataha jätta ja kui see hakkas ahtris kaduma ning olime jõudnud avamerele, võisime kokku lugeda 18 laeva, millest üle poole olid Vene valvepaadid. Tallinna tulepaak hakkas päikesesuitsust esile kerkima, nagu ka üks hävitaja ja veel mõned mereväeüksused. Pidi selguma, et kogu Tallinna laht oli Vene Läänemere mereväe poolt igast küljest hästi suletud.

Vahetult enne sissesõidupoid saime juhtpaadile lootsi ja võisime läbi udu Tallinna siluetti aimata. Teletorn, Pikk Hermann ja teised iseloomulikud hooned ilmusid üksteise järel. Me tuhisesime sisse läbi üsna kitsa sadamasuu, mille mõlemal küljel seisid väikesed mehikesed suurte roheliste „furaškadega” (nokkmütsid) ja lugesid meid üle nagu lambaid aedikus.

Tolliformaalsused võtsid üsna kaua aega, tolliametnikud oleksid kõige meelsamini tahtnud paadid ümber lükata, et sisule ligi pääseda, aga kui see polnud võimalik, leppisid nad sellega, et neile pakuti tass teed ja nad kruvisid lahti kütusepaakide luugid. Tolliametnikel oli, nagu tavaliselt, abiks piirivalvurid ja piirivägede passikontrolli ohvitserid. Need on peaaegu alati karjääriinimesed, komsomolimärk rinnal ja näod otsekui kivist raiutud – kui nad just ei näinud välja, nagu oleksid nad naelu närinud. Üks väike kokkerspanjel oli ka narkokoerana kaasas ja see nuuskis kõik ruumid läbi, aga kui ta pidi ühelt meie paadilt maale hüppama, juhtus ta libisema kail oleva õlipleki peal ja sattus vette. Mustus ja korralagedus olid nagu alati kõige silmatorkavamad jooned kogu nõukogude elus ja õlipleki koristamine ei tulnud kõne allagi, seda lihtsalt ei tehtud.

Enamik asju laabus suhteliselt kiiresti. Üks Flipper-paatidest oli olnud välja renditud ja seda polnud piisavalt "puhastatud": leiti üks Fib-Aktuelli number vürtsikate alastipiltidega ja seetõttu tuli sellel teha lisasõit teise kai äärde, kus seda lähemalt uuriti. Mina olin omalt poolt pannud salongilauale Svenska Dagbladeti juhtkirjalehe, kus Brežnev oli kujutatud rahuinglina, ja tolliametnik tahtis selle kaasa võtta. Ma aga juhtisin talle tähelepanu, et see on ametlik Rootsi ajaleht ja tal pole õigust seda konfiskeerida, ning tolliametnik pidi järele andma. Loomulikult oli see minupoolne provokatsioon, aga millegagi peab ju meelt lahutama. Juba paari tunni pärast olime valmis sisse sõitma "VIP-kai" äärde, mis pidi saama meie "kodused sadamaks" kaheks eelolevaks nädalaks.

Olümpiasadam asub linnast väljas, Pirita piirkonnas, mis on saanud nime Birgitta kloostri järgi, mille võimas viiluvare (praktiliselt ainus, mis endisest kloostrist järele on jäänud) moodustab purjetajatele maamärgi. Meid majutati Tallinnas hotelli Viru ja bussid olid valmis meid sinna viima. Rannatee Pirita ja Tallinna vahel, mis varem oli väga halvas seisukorras, oli nüüd muutunud uhkeks kiirteeks, kummalgi suunal kaks sõidurada ja vahel muruplatsid. Purjetamiste ajal oli sellel teel lubatud ainult ametiliiklus. Sõidu ajal võisime imetleda teist – merelt hästi nähtavat maamärki – veidrat betoonkamakat, mis pidi kujutama mingit sotsialismi au monumenti. Selle kuju ärgitab fantaasiat ja eestlased on selle ümber ristinud "Soome sillapeaks". See näeb tõepoolest välja nagu silla algus – lõpetamata – nagu enamik asju Nõukogude Liidus.

Hotelli sisenemisel kontrolliti kaasasolevaid asju väga põhjalikult. Sinna oli paigaldatud metallidetektor ja iga koti sisu vaadati väga hoolikalt läbi. Seda hakati seejärel tegema vähemalt kaks korda päevas, ühelt poolt olümpiasadamasse sisenemisel ja teiselt poolt siis, kui me hotelli tagasi pidime minema. See osutus kindlustatud lossiks, mille ees ja sees olid miilitsad, ükski kõrvaline isik ei tohtinud sisse pääseda ilma "propuskita" – läbipääsuloata. Vahel ei aita formaalsused siiski piisavalt. Ühel õhtul, kui me purjetamistelt tagasi tulime, oli sissepääsu juures suur ärevus. Üks mundris politseiseersant jooksis kontrollist mööda, ilma et oleks detektorit läbinud. Naljaga ütlesin ma seal seisvatele miilitsatele.

– "Ma ei laseks teda niisama lihtsalt sisse, ta võib ju olla ohtlik kurjategija." See avaldas mõju, nad võtsid miilitsa kinni ja kontrollisid ka teda. Enamik miilitsaid (politseinikke) näis olevat regatile komandeeritud Nõukogude Liidu teistest osadest, enamasti oli see rahvas lõunapoolsetest äärevabariikidest ja tallinlastel oli neist umbes samasugune arvamus nagu keskmisel rootslasel välismaalastest. "Tšornõje", see tähendab mustapead. Nad ostavad kõik meie poelettidelt ära, oli tallinlaste arvamus neist.

Oli palju paadituriste, kes olid Intouristile kirjutanud ja püüdnud Tallinnas kohta broneerida, et seal regati ajal viibida. Vastus oli peaaegu alati olnud – hotellides pole vabu tube. Tegelikkus oli, nagu idas alati – teistsugune. Terves hotellis Viru – 22 korrust ja igal korrusel umbes 20 tuba – elas regati ajal kokku umbes 300 inimest. 12. korrusel elasid peale minu ja Jan-Erik Jonssoni veel kaks inimest, pluss kohustuslik "lepatriinu" ning üks tuletõrje- ja turvasõdur – kadett. Aktiivsed osalejad koos saatjatega majutati hotelli Olympic ja seal ei pidanud samuti eriti kitsas olema.

Välismaalasele võib tunduda liialdusena, et igal korrusel on "lepatriinu", kuid lähemal tutvumisel selginevad mõned asjad ja taipad, et valitsevates oludes oli neil daamidel üsna tähtis ülesanne täita.

Esikohal oli loomulikult järelevalvefunktsioon; nii poliitiline kui moraalne. Suurima panuse andsid need daamid siiski tuletõrjes. Ma rääkisin meie "lepatriinuga", kes oli keskealine eestlanna, ja ta jutustas, et ainuüksi eelmise poolaasta jooksul oli ta aidanud kustutada 4 tulekahju tubades. Vene pidutsemine võtab sageli vägivaldseid vorme, juuakse korralikult ja magamaminekul süüdatakse papüross – vene sigaret. Need olid voodis suitsetavad külalised, kes tulekahjusid põhjustasid, rääkis ta.

Me olime jõudnud Tallinna hea ajavaruga – esimestel päevadel polnud meil suurt midagi teha, kui tutvuda olümpiaküla, linna ja selle elanikega, õigemini nendega, kes sinna alles olid jäänud. Ma olin Tallinnas paar korda varem käinud ja teadsin, kus "vaba aja komiteed" tavaliselt asusid. Nüüd olid nad nagu tina tuhka kadunud. Kuuldavasti oli kogu linna "A-klass" kokku kogutud ja neile maal puhkust antud, samamoodi oli ka nooremate lastega. Poolsuured võsukesed, kes tavaliselt turistide ümber jooksevad, närimiskummi paluvad ja teksaseid osta tahavad, olid riietatud liiklusvalvuri vormidesse ja pandud tänavanurkadele valvama, et keegi ei kasutaks tänava ületamisel muud kui ülekäigukohti. Kui keegi läks üle kuidagi niisama, siis kasutasid nad oma vilepille. Mul oli oma kiprivile kaasas ja vahel tekkis sellest väike duett, noor poiss sattus väga segadusse ja pöördus oma "juhendaja" – miilitsa – poole, kes seisis alati vaid mõne sammu kaugusel.

Tallinn on olümpiaadist võitnud, vähemalt ajutiselt. Vanalinn on üles vuntsitud tundmatuseni, majafassaadid värvitud ja tänavad parandatud, tundsime end peaaegu nagu keskajal, kui õhtul mööda Pikka tänavat jalutasime.

Kõik pidi minema kenasti ja korralikult. Kirovi kolhoosi paadisadam oli ajutiselt korda tehtud väheste väliskülaliste jaoks. Need olid saanud loa tulla oma paatidega regatile. Kolhoosisadam asub pooleteise miili kaugusel Piritast ja seal viibimise hind ulatus umbes 1200 kroonini, kuid kui oli piisavalt valuutat ja tuntud nimi, siis võis oma aluse Olympia sadamasse silduda. Paar ööd seisis seal Krupp von Bohlensi suur lõbusõidujaht ja võis teatava paroodiaga kasutada Rooma keiser Vespasianuse sõnu, kui poeg talle ette heitis, et ta mugavusasutustele maksu kehtestas: „Num odore offenderetur” – raha ei haise.

Kui lootsid, kes igal VIP-paadil pidi olema, jagati, saime Tallinna sadama lootsiülema ja meie paat pidi antama Eesti Raadio, TV ja pressiülema Aado Slutski käsutusse, see tähendab olema esinduspaat teatud eelistega. Esinduspaat peab sõidutama VIP-e ja teisi prominente võistlusaladele ja neile tuleb lisaks midagi pakkuda. Meile laaditi igal hommikul pardale osa toidumoona – nii kangemaid kui lahjemasid kaupu tahkel ja vedelal kujul külaliste kostitamiseks.

Pärast paari päeva puhkust pidime tööle hakkama. Esimene väljasõit toimus koos hulga fotograafidega, enne kui võistlused ise algasid, et teha mõned pildid Tornado-klassist Tallinna lahel. Just sel päeval puhus 5–6 m/s, üsna sobiv ilm Tornadole, kuid mitte meile ülejäänutele. Püüdsime nendega sammu pidada, kuid suuri võimalusi polnud. Kuigi tegime umbes 15 sõlme üsna konarlikus meres, purjetasid nad meist ilma suuremate raskusteta mööda. Vihma sadas ja fotograafidel oli suur vaev objektiive veepritsmetest puhtana hoida.

Üldiselt oli meil kogu aeg hea ilm, nii ülesõidul kui Tallinnas viibimise ajal, vaid paaril päeval regati enda ajal oli rasket ilma. Ei pea eriti palju puhuma, kui tuul tuleb põhjast, muutub Tallinna laht üsna kiiresti konarlikuks. Lained võivad tõusta kuni 80–100 cm kõrguseks ja siis ei ole väikeste paatidega võistlemine kuigi hea – ega ole ka eriti meeldiv minna mootorpaadiga, kui on vähe kiirust.

Veel ühe sellise päeva kogesime rajal. Võib-olla polnudki nii hull, kui see just siis tundus. Põhjuseks oli, et eelmisel õhtul olime olnud kutsutud varietee-õhtusöögile hotellis Viru. Võtsime mõned napsud söögi kõrvale ja hiljem kohtasime nelja-viit inimest, kes väitsid end olevat ajalooõpetajad, kuid kes vaevalt teadsid, millal Narva lahing toimus (muide, millal see oligi?). Arvatavasti olid need riigi julgeolekuteenistuse inimesed. Sellest kujunes pikk õhtu ja hakkas peaaegu valgeks minema, enne kui oma tuppa tagasi jõudsime. Kui pidime paatidega välja minema, käisid lained endiselt kõrged (mitte ainult merel), vihm piitsutas ülalt ja niipea kui paat veidi kiirust tegi, pritsis korralikult ka altpoolt. Kabiinikate pidi peal olema, aknad läksid uduseks ja kõik oli niiske ja raskesti käsitsetav. Oli nii, et ei tundnud end eriti „mereväärilisena”.

Esimesel purjetamispäeval saime pardale ülema Aado Slutski koos oma külalistega, võluva prantsuse paari, kes hiljem kutsusid meid kokteilile pressikeskusesse. Aado Slutsk rääkis suurepärast saksa keelt ja üsna head prantsuse keelt, selgus, et ta oli nooruses veetnud mitu aastat Pariisis ja Berliinis. Just see päev juhtus olema nagu tellitud väljasõitudeks: peaaegu tuuletu ja lainetuseta. Purjetamiseks polnud see muidugi kuigi hea. Katamaraanid suutsid teatud kiirust teha, teised paadid vaevu liikusid ja oli lähedal, et nad oleks tulnud sadamasse tagasi pukseerida. Tegime tiiru ümber purjetamisdistantside, kuid enamasti kujunes sellest lõbusõit. Prantsuse külalised polnud eriti paadihuvilised, nad olid arvatavasti kutsutud olümpiaadile kui „vennaspartei” esindajad, järgmisel päeval pidid nad sõitma Kiievisse jalgpalli vaatama. Hiljem saime teada, et mees oli Prantsuse kommunistliku partei juhi vend.

Lisaks VIP-idele oli meil palju rahvast Nõukogude uudisteagentuurist „Novosti” ja üks neist osutus palju rohkem huvitatuks „Flaviast” kui purjetamisest. Kõige õnnelikum oli ta, kui sai paati juhtida ja anda täisgaasi kõigele, mida masinavärk, sündsus ja arvestamine teiste liiklejatega lubas. Ta oli sellest nii huvitatud, et ma ei saanud jätta talle pähe panemata oma reklaammütsi kirjaga „Flipper”. Hiljem tuli ta ja tahtis mõningaid „Flipperi” hülgega kleebiseid, et panna need omaenda paadile, mis ta ütles endal olevat kusagil Moskva jõel. Tema fotograafil oli Hasselbladi koopia ja ta kurtis, et tema kaasmaalased polnud kopeerimisega kuigi hästi hakkama saanud. See oli Hasselblad kardinakatikuga ja ta jutustas, et nõukogude „kopistid” polnud suutnud kardinat ühtlaselt liikuma saada. See tormas alguses ja aeglustus lõpu poole, säritus muutus ebaühtlaseks üle pildivälja. See oli eriti märgatav värvifotografeerimisel. Ta sai laenata minu Hasselbladi 150 mm objektiiviga, et saada tõeliselt häid pilte.

Tööajad olid üsna leebed, kuid polnud mingeid raskusi päevade ja õhtute sisustamisega. Vaatasime linna ja mõnikord püüdsime mõnda kõrtsi sisse saada, kuid kuigi linnas oli suhteliselt vähe rahvast järel, olid restoranid enamasti peaaegu alati täis. Mõne päeva pärast saime siiski tuttavaks ühe administratsiooni mehega ja tema teadis (oma ameti tõttu), kus kõik ettevõtete ja ühingute klubid ja baarid asusid. Avastasime, et leidus terve hulk „poolsalajasi” selliseid, kuhu pääses sisse, kui teadis, milline uks sinna viib ja keda küsida. Neil ustel polnud kunagi silte.

Ühel hommikupoolikul, kui ootasime päeva külalisi, nägin regatikontori lähedal hulka mustas riides mehi. Kui võtsin binokli, et lähemalt vaadata, kes nad on, leidsin, et see on minu „sõber” Nõukogude Liidu suuradmiral Sergei Georgievitš Gorškov koos saatjaskonnaga. Septembris 1978 oli ta Rootsis visiidil. Antti Nordberg, Dan Nosell ja mina töötasime selle visiidi ajal tõlkidena. Mõtlesin, et peaksin teda muidugi tervitama. Päev oli üsna palav ja mul olid seljas vaid ujumispüksid ja isikutunnus, tema ja ta mehed olid täies paraadvormis, mustades mundrites, mis olid üle riputatud ordenite ja autasudega. Mul polnud aega paraadvormi selga panna, tõmbasin lihtsalt selga särgi, millel oli kiri "Flipper". Kui admiral meist möödus, astusin ette ja tervitasin:

- Tere päevast, härra admiral! Kas võin pakkuda mootorpaadiga meresõitu? See mahutab küll mitte kogu seltskonda, see on mõnevõrra väiksem kui hävitaja "Småland", millega admiral Lundvall teile Horsfjärdenil meresõitu pakkus, aga kui jätame kõik komandörkaptenid maale, siis ehk läheb korda".

Tal oli muidugi teatud äratundmisraskusi, ta oli mind näinud ainult mundris, poolalasti tsiviiljõmpsikas on tema auastmega sõjaväelasele äärmiselt ebahuvitav isik. Veidi hämmeldunult vaatas ta mu isikutunnistust, tundis mind lõpuks ära ja ütles:

- "Ah et te olete nüüd oma paadi kapten. Aga kas kõik tulevad kaasa või mitte keegi - "vse ili nikto!"

Nägin vaimusilmas, kuidas Flavia sadamabasseinis kuue-seitsme tugeva komandörkapteni raskuse all vajub, nii et admirali ja tema saatjaohvitseridega väljasõitu ei tulnud. Sellega ma polnudki peaaegu arvestanud.

Kaks nädalat möödub üsna kiiresti isegi siis, kui on vähe tööd ja palju vaba aega. Me ei teeninud viibimisega raha, kuid olime näinud XXII olümpiaregatti esimesest reast, saanud päevitunuks ja veetnud üsna meeldiva puhkuse eestlaste, soomlaste, rootslaste ning mõne üksiku venelasega.

Fakt oli see, et venelasi oli seotud ebatavaliselt vähe – vähemalt nähtavas osas. "Nähtamatut" osa tundsime ühel esimestest päevadest, kui olime paadi sildunud ja jätnud selle miilitsate hoolde ööseks hermeetiliselt suletud sadamas. Öösel oli "keegi või mõned" käinud paadis ja selle pabereid sorinud. Jan Åke vihastas ja läks direktori juurde kurtma, väites, et kui valve on välja pandud, siis peavad paadid rahus olema, muidu oleme sunnitud neis ööbima. Jah, ütlesid eestlased, aga "hallide" vastu me ei saa. Muidugi võisime minna miilitsaülema juurde kaebusega, kuid nad eelistasid, et me seda ei teeks, sest nad oleksid ise osa ebameeldivustest saanud.

Okupatsioonivõimud on harva teretulnud, hoolimata kõigist ilusatest sõnadest rahvaste vennastumisest. Vaevalt olid seda rootslased suurriigi ajal, mitte sakslased Teise maailmasõja ajal ja ilmselt kõige vähem venelased praegu. Kuulsime sageli väljendit: "On meeldiv suhelda valgete meestega, võib arutada ja oma arvamust avaldada, ilma et peaks keelt hammaste taga hoidma." Üks rootsi ajaleht, mille olin "käskinud" ühel miilitsakaptenil keelatud pressikeskusest tuua, sai kuumaks kaubaks, kõik tahtsid, et me artikleid tõlgiksime.

Keel oli peamiselt eesti keel, soomlastel oli eelis ja nad said ilma suuremate raskusteta "pärismaalastega" suhelda. Meie saime keeleliselt hästi hakkama. Mina oskasin kohalikke "pohlakeeli", soome ja vene ning rahuldavalt saksa keelt. Jan Åke rääkis vene ja itaalia keelt. Enamik lootse rääkis piisavalt head inglise keelt, et rootslastega mõistetavaks teha, kuid oli üks erand. Üks lootsidest, venelane, erinevalt teistest lootsidest, kes olid eestlased, oli kõige järgi otsustades määratud võimude poolt väljaspool regatti ja oskas põhiliselt ainult oma vene keelt. Ta oli mereohvitser ja ainus, kes regati ajal merega "kokkupuudet" sai, ühe äkilise manöövri ajal kukkus ta vette. Manööver oli ehk veidi põhjendamatu, kuid nagu Soome paadi meeskond ütles:

- Ei saanud jätta nägemata, kuidas ta vette kukkus, kui ta nii vabalt vööris seisis.

Pärast kahenädalast viibimist Tallinnas arvasin mõistvat, et ülemvõimu keel pole eriti populaarne. Suurem osa põliselanikkonnast ei läbiks Tõlkide kooli eksamit ja "Sigge" Sigvard Lindkvist, Uppsala Tõlkide kooli peamine õpetaja, nutaks meeleheitest. Kas see kuulus hea kohaliku tooni juurde või oli huvi puudus – üks on kindel – vene keelt saab rääkida suurepäraselt, ilma et peaks suuremat tähelepanu pöörama ei käändele, soole, gerundiumile, perfektiivsetele ega imperfektiivsetele verbidele. Olukord näib olevat sama kõigis piiririikides, mida olen külastanud. Niipea kui suurematest linnadest välja jõuad, on sageli suuri raskusi hakkama saada, kui ei valda kohalikku keelt. Silmatorkavalt suurel määral on näiteks naissoost osa vene keelest huvitamatu. Ühes restoranis tantsisin naisega, kes osutus miilitsakorpuse liikmeks. Ta oli Eestimaa sisemaalt ja küsisin temalt, kuidas ta saab oma tööga hakkama nii puudulike teadmistega.

- See läheb suurepäraselt, vastas ta, "ülemused" räägivad ju vene keelt.

Väljasõidust pole palju öelda, ainult et tolliformaalsused väljasõidul polnud tõesti rohkem kui formaalsused, kuid seal seisis ka abispordiminister Maja Imelik ise kail ja jättis meiega hüvasti. Ta oli üks neist isikutest, kes tegi oma osa, et meid ei koormataks liigselt paragrahvidega.

Tagasitee ei pakkunud suuremaid seiklusi, Ahvenamaa saarestikus sõitsime madalikule ja pidime propellerit vahetama. Mõned teised meeskonnad, kellel oli rohkem kogemusi Venemaa-reisidega, smugeldasid sisse hulga alkoholi. Flipper-paadid on valmistatud klaaskiust ja smugeldamine läks libedalt. Flipper-paatide pardakatte tugevdus koosneb neljakandilisest klaaskiust torust – täpselt paras, et täita vene pooleliitriste pudelitega. Umbes keset laeva mõlemal küljel olid asjaosalised teinud augud, et pudeleid sisse toppida, täitnud kogu karmi pooleliitristega ja et toll midagi ei kahtlustaks, liiminud augud kinni, nii et keegi ei saanud avastada midagi imelikku selle karmi juures. Hulk Tallinnas ostetud õllekaste laaditi maha ühel saarel enne, kui Soome tollijaamas sisseklaarimine pidi toimuma. Suurt tulu sellest ei saadud, kuid see tekitas elus pisut põnevust.