Torpet Lilla Fredrikslund – 80

Meie põlvkond kuulub endiselt maainimeste hulka – nii Ann-Mari kui mina oleme maal sündinud ega ole kunagi päriselt linlasteks saanud, alati on teatud igatsus maa ja seal valitsevate pisut primitiivsete elutingimuste järele. Muidu miks peaks kolima maale koos kõigi nende tülikustega, mis sellega kaasnevad, võiks ju elada oma toredas linnakorteris, olla mõnusasti ja mitte midagi teha. Varasematel aastatel polnud meil aega ega raha ühegi suvituspaiga jaoks ja mõte midagi sellist soetada hakkas idanema alles siis, kui lapsed olid meie juurest lahkunud ja majanduslik olukord enam-vähem kontrolli alla saadud. Tegelikult on 50. eluaastad suvemaja soetamiseks liiga kõrge iga, aga me olime üsna terved ega mõelnud oma vanusele.

70ndate lõpus hakkasime pisut hajameelselt suvemajakuulutusi vaatama, kuid üsna pikka aega ei paistnud midagi, mis meid huvitaks. Pakkumisi oli suvemajapiirkondades küllaga, aga lihtsalt moodne suvemaja mõnesaja ruutmeetrise krundiga ei tundunud üldse huvitav ja me polnud vist päriselt sütitatud liiga kiiresti tegutsema, sest raha selleks ettevõtmiseks tegelikult puudus. Meil oli eluasemehoiukonto maksimumsummaga 30 000 Rootsi krooni ja selle vastu saaksime pangast sama palju laenu, aga mingit arvestatavat suvilat selle summa eest ikkagi ei saaks. Möödus paar aastat ja midagi ei juhtunud. Töötasime nagu tavaliselt ja mina "mängisin" õpetajat TBV-s, Studiefrämjandetis ja mõnes muus rahvahariduse liidus. Suuremat raha sellest ei saanud, kuid säästusumma kasvas siiski tasapisi. Kui teatud vanusesse jõutakse, väheneb vajadus asju osta ja meil oli põhiliselt kõik, mida vajasime, kuid suvilat mitte.

Kusagil 1979. aasta sügisel olin Eskilstunas Studiefrämjandeti sisserändajaõpetajate kursusel, kui kolleeg Studsvikist, Nils Lundgren, oli helistanud ja Ann-Mariele rääkinud, et Fleni lähedal on müüa üks suvila. Ann-Marie helistas mulle ja rääkis sellest, sain müüja telefoninumbri. Koduteel põikasin sisse Helgestasse, nagu kohta kutsuti, ja kohtusin omanikuga: Sten Sture Alexander Hummerhielm. Selgus, et see on vana torp, mida omanik tahtis müüa. Ta oli paar aastat tagasi ostnud Helgesta talu ja andnud torbi ning veel ühe maja (endise lauduri elamu) üürile, sest talus ei olnud lüpsilehmi ja lisatööjõudu polnud vaja. Üürimine ei olnud enam kuigi hea äri, nii et nüüd olid nii torp kui teine maja müügis.

Torp osutus sõduritorbi tüüpi majaks, nagu neid ehitati indelningsverki ajal, ja koosnes köögist ja kambrist ning väikesest esikust koos verandaga. Üldpind on umbes 37 ruutmeetrit. Krunt oli peaaegu 3000 ruutmeetrit, pool sellest enam-vähem kasutatav tasane ala, kuid väga suur osa oli täis suuri kive, sest krunt piirnes rullkiviseljandikuga. Ostu hulka kuulus ka suurem küün (umbes 100 ruutmeetrit), mida kasutati vankrikuurina ja garaažina. See oli enam-vähem tühi, ainult mõned vaheseinad olid püsti pandud. Veel üks väike kuur asus keset kivikülvi, kuid see oli üsna halvas seisukorras ja seda sai kasutada ainult suvel. Torpil seevastu oli köögis hea pliit ja kambris kahhelahi, nii et seal saaks viibida ka talvel, kui soovida. 3-faasiline, 16 amprine vool oli majja sisse toodud ja vesi oli nii sees kui väljas. Vesi tuli Båveni järvest talu korraldusel. Kõik tundus väga ahvatlev, siin saaks end tegevuses hoida nii pensionini – ja tükk aega pärast seda, kui tervis meil vastu peaks.

Ma polnud ainus huviline. Ka Vivi-Anne Englund, telefonist Studsvikist, oli kuulutust näinud ja käis seal oma uue elukaaslasega. Nad arvasid siiski, et hind on nende jaoks pisut liiga kõrge, ütles Vivi-Anne, 150 000 Rootsi krooni, ja tegelikult ka meie jaoks. Krunt oli üsna kehv, see asus rullkiviseljandiku nõlval ja pool alast oli kaetud väga suurte kividega. See tundus siiski väga huvitav ja ma ütlesin omanikule, et tulen oma naisega tagasi ja vaatame torpi lähemalt. Palusin Nisse Lundgrenil kaasa tulla ja aidata maja üle vaadata, et näha, kas seal on suuremaid varjatud vigu, Nissel olid sellised teadmised väga head, talle kuulus Rockelsta mõisast välja ostetud suvemaja.

Lähem vaatlus näitas, et enamik oli korras, majal ei paistnud suuremaid vigu olevat, ja kõrvalhoone oli üsna uus, lauad olid endiselt valged. Sinna saaks sisustada paar tuba laste või muude külaliste jaoks.

Vead, mida võis näha, olid ehk see, et korsten oli halvas seisukorras ja katus vajas ümberpanemist. Omaniku, krahv Sten Sture Hummerhielmi sõnul pidi korstnapühkija olema käinud ja korstnat survet kontrollinud, nii et kolded olid korras ja neis võis tuld teha.

Kui ma koos Ann-Mariega maja olin vaadanud, arvasime mõlemad, et see on midagi, mis meile hästi sobiks. Maja asus avaliku tee ääres, esmapilgul ehk pisut liiga tee lähedal, kuid liiklus ei pidanud Hummerhielmi sõnul häiriv olema, peamiselt suvel sõitis mõni üksik auto mööda. Maantee 604 on väiksem tee, mis lõikab kolmnurga Eskilstuna-Nyköpingi ja Södertälje-Norrköpingi vahelt ning torp asus täpselt poolel teel, 300 meetri kaugusel Södermanlandi suurimast järvest Båvenist.

Nüüd saime peavalu rahastamisega. Kuidas see pidi toimuma? Mingit raha üleküllust meil tõesti ei olnud. Olime suutnud säästa mõnikümmend tuhat krooni, meil oli 30 tuhat eluaseme säästukontol ja pank lubas meile laenu sama palju. Siiski puudus 70 tuhat krooni ostu rahastamiseks, aga see lahenes. Hummerhielm nõustus vastu võtma veksli 70 000 SKR eest +4% üle diskonto. Oleksime ehk võinud tingida mõni 10 tuhat krooni, aga me arvasime, et on sama hea ost lõpule viia, muidu oleks talu võinud meil käest minna. Maksime 20 000 krooni käsiraha ja kirjutasime ostulepingu, talu pidi minema meie omandusse 1980-01-01, kuid me ei saanud seda üle vaadata enne 1. aprilli. Eelmisel üürnikul oli leping selle päevani.

Nüüd olime õnnelikud 2750 ruutmeetri maa omanikud ja mina asusin kohe maad harima. Ainus üleskaevatud osa oli väike ürdilapp magamisküüri ees, ülejäänu oli lagunenud ja mul oli raske töö üles kaevata see lapp, mis asus maja ja tee vahel. Muru oli kaua kasvanud ja labidaga oli raske läbi tungida. Kaevasin, higistasin ja kui see muutus liiga väsitavaks, lugesin Singeri "Inspiratsioone". See võttis mitu tundi higi ja vaeva, aga kui kevad tuli ja saime tallu sisse kolida, oli seal peaaegu 100 ruutmeetrit maad köögiviljade kasvatamiseks. Maa oli aastaid kesas olnud ja üsna savine, pidin tooma mitu koormat hobusesõnnikut endisest sepikojast, mida oli kasutatud tallina, kus oli peetud mõnda poni. Sõnnikut polnud ammu rookitud ja täiskasvanud hobused olid pidanud tallis põlvitama, et mitte pead vastu lage lüüa. Võib-olla sai sõnnikut natuke liiga palju, esimesel suvel kasvas kartulivars nii kõrgeks, et mugulatele ei jäänud mingit kasvujõudu. Need olid vaid pisut suuremad kui herned.

Ostulepingu sõlmimisel tahtis Hummerhielm, et me loobuksime mõne aasta pärast talu vee servituudist, kuid me ei saanud sellega nõustuda, siis poleks ostu toimunud. Tollal polnud talul muud vett ja kui lasta puurida sügavkaev (milleks meil niikuinii raha polnud), ei teadnud ikkagi, kuidas see lõpeks. Södermanland on jääajal olnud järv ja maa all leidub palju soolase vee taskuid. Oht väga rauarikka vee saamiseks oli samuti lähedal. Meie kartused on osutunud väga põhjendatuks, naaber Stora Fredrikslundil lasi paar aastat pärast maja omandamist puurida sügavkaevu, kuid tal pole sellest rõõmu, välja arvatud kuivadel aastatel muru ja köögiviljaaia kastmiseks. Vesi on tugevalt rauarikas ja kasutuskõlbmatu.

Me saime vee servituudi säilitada ja õnneks see nii läks.

Seal oli kaks veevõtukohta – üks suvila nurga taga ja teine suvila köögis. Hakkasin kohe kööki sooja vett korraldama, aga Ann-Marie arvas, et seda pole vaja.

- Meil on ju köögis pliit, millel vett soojendada, ütles ta, see toimib suurepäraselt.

Ma siiski ei andnud alla, mingi moderniseerimine meil ikkagi pidi olema ja vesi oli kõige sobivam alustamiseks. On nii mõnus tulla kööki ja pesta käsi soojas vees pärast õues külma ilmaga töötamist. Veeboiler osteti Friberg & Stillist Nyköpingis ja kolleeg Björn Grönroosi abiga sai paigaldus valmis. Seade on toiminud suurepäraselt kuni mõne aja eest. Järsku polnud meil sooja vett ja ma pidin kõik muud toimetused katki jätma, et soojaveeboiler korda saada.

Märkisin Ann-Marie'le täiesti vaikselt, et nüüd võiks ta ju rakendada oma teooriaid vee pliidil soojendamise kohta, nagu ta varem oli mõelnud teha, aga nüüd ei tahtnud ta sellest kõrvast üldse kuulda – soe vesi pidi tulema. Soojaveeboileril polnud suuremat viga, termostaat oli välja lülitunud ja tuli vaid nupp uuesti sisse vajutada.

Pärast talu oma valdusse võtmist hakkasin vaatama, kuhu võiks proovida kaevata kaevu, sest oma vett vähemalt majapidamise tarbeks meil pidi olema. Esimesel suvel ei saanud palju tehtud, hakkasin kaevama väikeses lohus krundi idaosas ja see täitus peagi veega, see tundus lootustandev. Me ei olnud tol aastal talus väga palju, muud asjad tulid vahele.

1980 oli olümpiaaasta ja üks Uppsala tõlkide kooli õpilane – Jan-Åke Johnsson – helistas ja küsis, kas ma tahan tulla meeskonnaliikmeks tema Flipper 850-le Tallinna. See oli umbes 15 paati, mille venelased olid rentinud, et sõidutada aukülalisi purjetamiste ajal. Kokku tuli 16 üksust, jaotatuna Rootsi ja Soome vahel – peamiselt Flipper 850 ja Stormskär. Soome oli samuti panustanud ühe suurema, endise kalakuunariga, mis oli ümber ehitatud ühe Soome kohvihulgimüüja ujuvaks kontoriks. Ühendust oma klientidega pidas ta keeruka raadiovõrgu kaudu, endised lastiruumid olid ümber ehitatud salongiks ja magamistubadeks – ja loomulikult oli seal ka saun, muidu poleks see soomelik olnud.

Tekkis veidi sekeldusi, kui paadid pidid välja minema. Venelased tahtsid, et meil oleks ahtris Nõukogude punane lipp, aga sellega me loomulikult ei nõustunud, kas vastava riigi rahvuslipp või siis mitte midagi. Kui see ei läinud, tahtsid venelased, et paadid lipuksid olümpiavimplitega, kuid vastupanu oli meie poolt sama tugev, tulemuseks oli, et me purjetasime "anonüümselt".

Tallinna regatilt naastes asusin uuesti kaevu kallale ja sain veidi abi Waldemarilt – minu õepojalt. Olin mõni kuu varem saatnud talle kutse meid Rootsis külastada ja nüüd oli ta saanud loa sõita. Olin kaevanud natuke, kuid kaevamine oli olümpiaadi tõttu katkenud. Nüüd jätkasime kaevamist, kuid see oli seotud väga suure vaevaga. Juba poole meetri pärast puutusime vastu kivi.

- Noh, mõtlesin ma, tuleb vist puurida auk ja proovida see õhku lasta. Oma tööaastatest Ann-Marie onu Sten Christianssoni juures oli mul üsna hea kogemus puurimisseadmete, süütenööri ja dünamiidi käsitsemisel. Ajateenistus Rannakaitseväes ja Mereväes oli samuti aidanud suurendada teadmisi lõhketehnikas, iga ajateenijate lend pidi ehitama mõned uued varjendid, tol ajal ei räägitud veel palju rannakaitsest. Ühe naabri kaudu sain Nyköpingi tänavakontorist rentida Cobra ja politsei oli nii lahke, et andis loa osta 5 kg dünamiiti, mõned sütikud ja mitmeid kerasid püssirohusüütenööri. Kui olin kivi õhku lasknud ja osa prahist ära vedanud, selgus, et all oli palju rohkem kive. See muutus nädalavahetustel lõhkamiseks ja proua Hummerhielm ütles ühel korral, et nad teadsid, millal me torpis olime, sest siis värises maa korrapäraste ajavahemike järel.

See oli raske töö. Krunt piirneb rullkiviseljandikuga ja kaevu koht asub vaid paar-kolm meetrit seljandiku lõpust tasase maa suunas. Vesi voolas siiski peaaegu kogu aeg juurde ja see kannustas meid edasi rügama. Kahjuks oli Nyköpingil endiselt vana tüüpi Cobrasid ja vahel kulus liiga palju aega, et neid tööle saada. Nüüd töötasin koos Ann-Marie'ga abilisena sügisel 1980, terve suve 1981 ja osa aastast 1982. Ma lõhkasin ja laadisin seejärel killud ämbrisse, mille Ann-Marie pidi üles tõmbama ja läheduses tühjendama. See oli vaevarikas töö mõlemale ja kui kaevuauk sai lõpuks ligi 4 meetrit sügav, pidin üles seadma väikese elektrilise tõsteseadme, Ann-Mari ei jaksanud kiviämbriga tervet teed üles vinnata. Võime küll öelda, et oleme kaevu kahekordse mahu kive tõstnud põhiliselt kätega. Lõhkamine läks üsna hästi, kuid see pole kunagi täiesti riskivaba ja ühel korral oleks peaaegu halvasti läinud.

Olin puurinud, laadinud paari "dünamiidipulgaga" ja süüdanud. Tavaliselt töötasin 50 cm süütenööriga, nii et mul oli umbes 1 minut aega üles ronida ja redel kaasa tõmmata. Kuna kaevuauk asus majadest kõige kaugemal ja ma töötasin suhteliselt väikeste laengutega, arvasin, et mingit katet pole vaja. Ronisin üles ja läksin natuke eemale plahvatust ootama. Ootamine tundub alati pikk ja nüüd muutus see pikemaks kui kunagi varem. Vaatasin kella, üks minut oli möödunud, kuid midagi polnud juhtunud. Sõjaväereeglite järgi tohib oodata umbes 10 minutit, enne kui ligi minna. Ootasin 10 minutit, kuid ikka ei mingit pauku.

- Sa ei lähe sinna! ütles Ann-Marie.

Oli pärastlõunase kohvi aeg ja Ann-Marie hüüdis, et kohv on valmis. Kui olime kohvilauas veel kümme minutit istunud, käis äkitselt pauk. See tundus veidi kõhe ja ma pole siiani saanud seletust, kuidas "südametraat" süütenööris võib nii kaua hõõguda ja siis uuesti püssirohu süüdata. Süütenöör oli garanteeritult murdmata, tervet kera kantakse kaela ümber ja hoitakse hoolikalt, et seda liiga järsult ei painutataks ega mingil viisil kahjustataks.

Pärast mitme päeva vaeva oli meil lõpuks suur auk kaskede kõrval ammuli ja vesi voolas sinna kogu aeg juurde. Oli jõudnud suvi 1982 ja me olime lõhkamisest üsna väsinud. Samuti oli kallis Cobrat rentida ja kuna see alati ei töötanud rahuldavalt, otsustasime, et nüüd aitab sügavusest. Korrastasin põhja ja tellisin kaevurõngad. Et saada mõistliku suurusega reservuaar, otsustasime võtta 120 cm rõngad, see annaks kaevus head ruumi nii veele kui ka imitoru ja põhjaklapi töödele. Enstaberga betoonivalutehas tõi rõngad ja me paigutasime need auku. Pärast torude jaoks aukude tegemist ja mitme redeli seintesse valamist oli aeg hakata liiva loopima. Kuigi suurem osa august väljavõetud materjalist koosnes kivikildudest, oli väljavõetud materjali maht siiski peaaegu kaks korda suurem kui kaev ise ja nüüd tuli see maht täita liivaga, et see toimiks filtrina. Peaaegu sama vaevarikas oli kaevuümbruse auku liivaga tagasi täita kui seda välja võtta, ainult et seda sain teha üksi, ilma et Ann-Marie oleks pidanud kaasas olema. Kui ülemine rõngas oli mõni detsimeeter maapinnast kõrgemal ja suur liivakiht ümber rõngaste, võisime arvestada teatud filtreeriva toimega. Kui peeneteraline savi, mis vees oli, oli settinud, võtsin veest proovi. Ulo Teder Studsviki röntgeniosakonnast tegi veeanalüüsi ja võis tõdeda, et kvaliteet oli suurepärane. Ainult mangaani oli mõni ppm liiga palju, muidu oli vesi bakterivaba ja hea koostisega. Nii suuri veekoguseid ei ole kaev andnud, kuid vähese säästlikkusega on sellest alati terveks suveks piisanud. Muidugi oleks kaev pidanud saama veidi sügavam ja ma olen vahel mõelnud rõngad üles võtta ja paar meetrit juurde lasta, kuid sellest ei tule vist midagi. Novembris 1982 saime esimest korda torpis sauna võtta. Juhtmed, veevoolikud ja äravoolutorud rippusid endiselt siin-seal, kuid saun toimis ja oli tõesti mõnus higistada, end puhtaks pesta ja saada nagu uueks inimeseks pärast päevast higist tegevust. Selleks saab pärast sauna, las siis mõned võhiklikud prohvetid rääkida, mida tahavad.

Stora Fredrikslund, kahekorruseline hoone umbes 50 meetri kaugusel meie torpist, oli samuti müügis. Maja oli mõnda aega tühjalt seisnud. Selle ostsid 1982. aastal Stockholmi ehitusinseneridest paar: Gunilla Waldemar ja Tonny Svensson. Algul elasid nad edasi Stockholmis ja käisid maal ainult nädalavahetustel, kuid mõne aja pärast müüsid nad Stockholmi korteri ja kolisid alatiseks endisesse töödejuhataja elamusse. Nad lasid mõni aasta hiljem puurida süvakaevu, kuid neil ei vedanud sellega. Vesi on tugevalt rauarikas ja seda ei saa kasutada isegi pesemiseks, ainult muru ja aia kastmiseks. Süvakaev (40 m) on nüüd juba mitu aastat töös olnud, kuid vee kvaliteet pole kahjuks paranenud. Nad peavad paigaldama sadestus- ja puhastusseadme, enne kui vesi muutub majapidamisveena kasutuskõlblikuks.

Kui meie kaev hakkas tööle, panin ma mõned torustikud ümber. Vana väljavõtukoht torpi otsaseina juures kaevati välja ja Björn Grönroosi abiga ühendati kaevuvesi kööki ning servituudivesi Båvenist sai kasutada aia, sauna ja autopesu jaoks.

Kui oled sündinud saunas Venemaal ja elanud Soomes, toob see kehale teatud kohustused – pikemas perspektiivis ei kujuta sa ette maal elamist ilma saunata. Nüüd, kui kaev oli töökorras, hakkasin ma pilku heitma väikesele kuurile – sellest võiks saada hea saun, kuid see nõuaks palju tööd. Kuuril oli viilkatus, põrand rippus veidi lahtiselt ja ruumid olid vähimast väiksemad. Vahel paneb ehitajate käitumine imestama. Siin oli lõputult kive, kuid pagan võtaks, ehitajad olid suutnud panna ühe kuurinurga paljale maapinnale ja sellest nurgast polnud nüüd suurt midagi järel. Oli aga vaja käima saada enam-vähem toimiv süsteem, nii et nurk jäi esialgu sinnapaika. Me kiskusime põranda üles, tõstsime hoonet Studsvikist laenatud tungraudade abil ja valasime uued alussambad. Pärast mõne nädalavahetuse tööd oli saun enam-vähem valmis ja me sõitsime Adelsösse – seal oli müüa kasutatud saunaahi. See maksis 400 krooni pluss töö, torustiku vedamine, uus elektrijuhe ja äravoolutoru (Studsviki prügimäelt). Üleüldse on Studsviki prügimägi varustanud torpi päris palju asjadega. Soojaveeboiler on pärit kõrgvaakum-kõrgtemperatuurahjust, milles Allan Brown ja mina keetsime ühel korral uraanigraanuli ära. Katse tegelik eesmärk oli teha pingemõõtmisi paagutamise ajal, kuid vaateklaas kattus järk-järgult kondensaadiga ja temperatuurimõõtur näitas valesti. Kui me vea avastasime, oli mõnegrammine graanul ära keenud ja selle jäänused olid ahju seintel tumesinise kihina. Ahju seest puhastamine oli vaevarikas töö. Hiljem anti ahi üle Loodusteaduslikule Uurimislaborile Studsvikis (pärast seda, kui meie harjutused lõppesid, sest Rootsi reaktorite kütus sai valmis), kuid nad ei tahtnud soojaveeboilerit. Panin selle keldrisse kõrvale ja vaid mõni kuu hiljem ostsime torpi ning boiler tuli kasutusse. See on meid teeninud juba ligi kümme aastat ja soojendanud dušivett paljudeks pesukordadeks.

Luterliku kasvatusega inimene (olgugi et see on mõnevõrra puudulik) pole kunagi päriselt rahul. Me kannatame Lutheri teesi all: „Ora et labora” (palveta ja tööta) või selle pikem variant: „Qui orat et laborat coer levat ad Dieu con manibus” (Kes palvetab ja töötab, tõstab oma südame Jumala poole koos kätega). Nüüd töötasid kaev ja saun, kuid veepump tegi üsna palju lärmi. See oli Perfecta-pump keraamilise tiivikuga ja kuna sellel polnud hüdrofoori, siis ulgus see iga kord, kui köögis vett võeti. Et lärmile lõpp teha, otsustasin kaevata sauna alla väikese augu ja paigutada pumba sinna, ning isoleerida seda veidi, et lärm vaikiks. Maavaikuses ei taha muud kui loodushääli: varese kraaksumist ja teiste lindude vidistamist.

Kui olin kaevanud nii palju, et pump mahtus vaevu auku, taipasin, et selle hooldamine saab olema üsna tülikas. Sama hea kaevata veidi sügavamale, et saaks püstiseisukõrguse. Öeldud ja tehtud. Kui olin jõudnud vöökõrguseni ja paar korda pead vastu põrandatalasid ära löönud, otsustasin teha midagi tõeliselt radikaalset ja kaevata korraliku keldri terve väikese kõrvalhoone alla.

Kaevamise edenedes lõin veel mõned korrad pead vastu põrandalaudu ja uus otsus hakkas idanema. Miks peaks see segav maja mul kaevamise ajal pea kohal olema? See läheks ju palju paremini, kui ma kogu maja ajutiselt eest ära liigutaksin, nii et maapind oleks vaba. Väga sobivalt oli Televerket sel ajal meie tee ääres käinud ja vahetanud tavalise telefonikaabli maasse kaevatud klaaskiudkaabli vastu. Tee ääres oli hulk poste, mille naaber pidi endale saama (ta oli hakanud mõtlema mõne toa juurdeehitamisele). Sain postid laenata, tõin jälle tungrauad, tõstsin kuuri postidele ja vedasin kaablitõmbaja "Tirforti" ja Ann-Marie abiga kuuri 6-7 meetrit ida poole. Tuli vaid pikendada elektri- ja veetorustikke, äravool lasti ajutiselt otse maasse, sest kui on saun, siis peab ka pesema. Nüüd polnud ühtegi takistust ees ja võis lihtsalt kaevata. Inimene kasvab koos oma ülesannetega ja ülesanded kasvavad koos inimesega, eesmärgid kaugenevad üha enam ja muutuvad aina laiahaardelisemaks. Kui ma nüüd juba keldrit kaevama hakkasin, siis oli ju sama hea teha korralik, suur kelder ja kuurile juurde ehitada. Nüüd oli keldriplaan küpsenud ja ma nägin juba vaimusilmas mitme meetri laiust (pikkusest rääkimata) keldrit, kus oleks piisavalt ruumi pumba, soojaveeboileri ja muu sanitaartehnika jaoks.

Tahe oli hea, kuid praktilised takistused kerkisid suurte rahnudena kuuri ees, taga ja all. Maa koosnes muidu kõvasti pakitud pinnasest ja labidas üksi ei teinud midagi. Enamik tuli lahti raiuda kirkaga, enne kui sai mulda välja kühveldada, ja vahel tundsin end nagu kaevur. Jälle tulid Cobra ja dünamiit kasuks. Kui ma päris valesti ei mäleta, siis lasin 4-5 pauku sauna all, et suuri kive poolitada. Osaliselt olin juba üsna hästi puhastanud tulevase hügieenimaja ümbruse, aga selgus, et maas oli päris palju suuri kive. Mida sügavamaks ja suuremaks auk läks, seda raskem oli mullast lahti saada ja me pidime tegema tõsteseadme käru näol, mida Ann-Marie pidi väikese tõstukiga üles tõmbama, samal ajal kui mina käisin ja hoidsin aistest tasakaalu pärast.

Ulatuslikud plaanid aina kasvasid ja need kasvasid sedavõrd, et me ei saanud sel suvel ühegi keldriga valmis, vaid auk seisis seal talvel vett täis. Talve jooksul küpsesid plaanid ehitada korralik rajatis. Oli tüütu transportida määrdunud riideid Nyköpingisse ja seal pesta. Miks mitte laiendada hügieenimaja nii, et see hõlmaks ka pesukööki? Kasutatud pesumasinatest just puudust ei olnud. Seega oli plaan veelgi laienenud ja kui kevad tuli, asusime uuesti kaevama. Nüüd aga selgus, et lääne suunas ei saanud rohkem kaevata, seal olid mõned puud ees, ja ida suunas oli kuur ees. Õue poole ei saanud seda liigutada ja siis jäi üle vaid liigutada see üles mäe poole – 90° eelmise suuna suhtes. Jälle tulid tungrauad kasutusse ja veel kaks telefoniposti, mis pandi risti eelmiste peale ja tõsteti kuur nende peale, et seda praegusest kohast ära tõmmata. Ka seekord läks hästi.

Nüüd oli vaba voli alustada tõeliselt suurt kaevamist. Siia pidi tulema kelder nii sauna kui ka pesuruumi alla! Niipea kui olin kirka maasse löönud, ilmnesid mõned takistused suurte kivide näol. Dünamiit oli ainus, mis neile peale hakkas, ja terve suve kestis teatud lõhketöö. Loomulikult oleksin pidanud tellima ekskavaatori, siis oleks töö mõne tunniga tehtud, aga kuna ideed tulid teatud ajavahedega (ma pidin ju tegelikult tegema vaid väikese augu pumba jaoks), ei taibanud ma töö ulatust ja tegin kaevamist rohkem nii, nagu teised teevad sörkimist või mõnda muud sporti.

Kui talukoht talveks suleti, oli sauna kõrval üsna suur auk ja mitu suurt mullahunnikut augu ümber.

Kevadel asusime uuesti kaevama, kuid takistusi oli palju: kõva pinnas, suured kivid jne ja töö ei edenenud eriti kiiresti. Suve lõpu poole oli auk siiski nii suur, et hakkasime mõtlema jätkamisele. Minu ingerisoome koolikaaslane Toivo Kiiski oli müürsepp ja ta lubas tulla ja aidata müürimisel, kuid kui kokkulepitud aeg kätte jõudis, helistas ta ja teatas, et ta naine on haigestunud ja ta ei saa tulla. Nüüd olid head nõu kallid, me ei tahtnud auku selle praeguses seisus talveks jätta. Meie naaber Tonny pakkus siis, et ta aitab meil valada vähemalt vundamendi. Olin valamise üsna hästi ette valmistanud, põhjas oli umbes 15 cm jämedat killustikku, selle peal palju liiva ja kõik oli valmis tsemendi segamise alustamiseks. Ühel pühapäevahommikul sügise poole pandi tsemendisegaja käima ja valamine algas. Tonny oli pannud üles põhjaraami ja töö läks päris hästi käima, me juba rõõmustasime, et lõpuks ometi jõuame keldriehituses ühe etapi edasi. Aga öelge, milline õnn kestab! Parajasti, kui me tööd tegime, tuli äike ja vool kadus (esimest ja ainsat korda seni). Mitu tundi möödus ilma, et vool oleks tagasi tulnud, ja Tonny pakkus, et jätkaksime esmaspäeva õhtul, kuid mina arvasin, et see töö tuleb lõpetada, ja me istusime kannatlikult oodates, et vool tagasi tuleks. Kulus 5-6 tundi, enne kui vool tuli, ja siis oli päev juba kaugele jõudnud. Oli ka üsna hiline sügis. Tööd jätkati ja valgus hakkas kaduma. Seadsin üles valgustuse ja natuke vihmavarju (sadas ikka veel) ning keldri põhjaplaadi teine pool valati poolpimedas ja me ei saanud tööga valmis enne kesköö lähedast aega. Mitte ainult ei sadanud, vaid puhus ka üsna tugevasti ja ma ei julgenud lasta ühtegi presentkilet valamise kaitseks peal olla, kartes, et see kukub alla ja vajub tsemendi sisse. Vihm uhtus tsemendi pinnalt ära ja põrand sai üsna krobeliseks, kuid põrand siiski sai, aga sisse monteeritud äravooluga.

Kuna Toivo ei saanud tulla, pidime ka seinad ise müürima. Jälle aitas Tonny meid ettevalmistustega ja me asusime tööle. Oli vihmane sügis ja see kuivas halvasti, need 13 kivikihti, mis me pidime müürima, võtsid meil terve nädala. Kogenematud nagu me olime, ei tahtnud see eriti kiiresti minna, kuid valmis see sai ja pikiseintel ei olnud kõverus rohkem kui umbes 5 mm. Pole paha esimese korra kohta – arvasime vähemalt ise. Kui müür oli kuivanud, tuli saun selle peale tõsta ja see kujunes üsna vaevaliseks tööks. Saun seisis oma telefonipostidel ja müür ulatus peaaegu pool meetrit kõrgemale. Tahtsin keldris täit seisukõrgust ja natuke veel. Kolleeg Rune Lundqvisti ja Ann-Marie abiga tõstsime sauna üles ja õnnestus tegelikult ilma liiga suurte muredeta see paika saada.

Ühel korral libises kuur veidi ja põrkas vastu keldriseina, kuid see pidas. Pärast mõningaid uusi pingutusi ja toestamisi võisime näha oma vaeva tulemust – lõpuks istus kuur ettenähtud kohal ja me saime ajutiselt hinge tõmmata. Nüüd võis talv tulla, sest rohkemaks me sel ehitusperioodil ei jõudnud. Kastsime müüri avatud osa presentidega ja jätsime selle esialgu sinnapaika. Kui talv saabus ja ma ei saanud õues töötada, oli aeg asuda Tonny jooniste kallale (ta on pooltoodete spetsialist ja oli juurdeehituse joonised valmis teinud). Sain laenata tema garaaži ja seal nikerdasin kokku katusesõrestikud ja seinad.

Kevad tuli kuiva ja hea ehitusilmaga. Õnnestus koguda mõned entusiastid: Maria seltsiline Juha, Suur-Anders ja poeg Tomas. See võttis kauem aega, kui olin mõelnud, kuid pühapäeva pärastlõunaks olid seinad püsti ja katusesõrestikud ning osa katuseroovitust paigas, ja et vihma sisse ei sajaks, tõmbasime katusele presentkatte.

Mõne nädalavahetuse järel oli katus valmis ja osa seinavoodrit üleval, kuid läks mõni kuu, enne kui terve maja oli valmis koos seinte ja kõigega. Maja on hästi isoleeritud ja nüüd ei pea me muud tegema, kui sulgema ja välja laskma vee, mis on keldritasemest kõrgemal. Temperatuur keldris ei ole möödunud talvedel langenud alla +3 °C. Alguses oli meil niiskusega teatud raskusi – esimesel aastal seisis keldripõrandal 5 cm vett, kuid seoses hilisema kanalisatsioonitorude ümberpaigaldamisega lasin kaevata kanali hurtsiku ja sauna vahele, sellest ajast on keldris olnud täiesti kuiv ja ma võin seal all hoida niiskustundlikke tööriistu, ilma et need roostetaks.

Võttis veidi aega, enne kui sain selgusele veepumba, hüdrofoori ja soojaveeboileri lõplikes paigutustes. Nüüd on aga kõik paigas ja on mitu aastat rahuldavalt töötanud. Alguses kasutasime Perfecta pumpa, hiljem õnnestus mul hankida vana 3-kolvirõngaga veepump ja pärast renoveerimist ning laagrivahetust (Kent Johansoni abiga ACL-i töökojas Studsvikis) on pump töötanud suurepäraselt.

Hüdrofoori anum oli alguses 50-liitrine ämber Studsvikist, hiljem õnnestus mul hankida roostevabast terasest surveanum mahuga umbes 150 liitrit, mis pärast mitmesuguseid muudatusi (nivooindikaatortoru pealekeevitamine) on saanud suurepäraseks mahutiks.

Seoses sauna paigaldamisega – koos veesoojendiga – tekkis elektrienergiaga väikseid probleeme. 16-amprised kaitsmed ei tahtnud päriselt piisata, mõnikord pidin poolpaljalt õue postil oleva kaitsmekarbi juurde jooksma ja kaitset vahetama keset pesemist. Kui saun ja soe vesi olid sees, läks kuidagimoodi, aga kui Ann-Marie pani ka praeahju käima, oli see tavaliselt natuke liiga palju ja üks faas kadus ära. Kui olin selle peale piisavalt palju kordi pahandanud, asusin tegutsema ja tegin sauna elektrisüsteemi ümber. Nüüd lukustatakse üks küttekeha välja, kui saun on sees, samuti ei saa pesta samal ajal kui saunas käiakse – lisaks on nüüd veepumbal pehmekäiviti ja kõik on rahu ja rõõm. Kahekordsete küttekehadega soojaveeboileris läheb vee temperatuuri tõstmine väga kiiresti, see võtab vaid paar minutit pärast sisselülitamist, jõuab just riidest lahti võtta. Kui saun on sees, lukustatakse üks keha välja ja see võtab veidi kauem aega.

Kuur, mis nüüd moodustas osa saunast, oli olnud viilkatusega, nii et lava alumises osas ei saanud püsti istuda. Selle ehitasin juurdeehituse käigus ümber ja 1987. aasta talvel pidin tegelema kaldpinna eemaldamise ja katuse tõstmisega tavalisele kõrgusele. Pärast sauna valmimist soovitas Rune Lundqvist mul üles panna sildi:

"Ehitada on suur, ehitada mustalt on suurem", viidates sellele, et see oli põhimõtteliselt must ehitis, seadust leevendati alles mõni aasta hiljem.

Kivid armastavad mind. Hurtsik ei seisa just liival, kuhu iganes raudkangi maha lööd, kõliseb. Krundi põhjapoolne osa on suunatud rullkivimoreeni poole ja on täis suuri kivirahne. Mõned vaesed ploomipuud olid end kivide vahele kiilinud, kuid seal käimine oli eluohtlik. Kui kaev sai valmis, algas vaevarikas töö krundi puhastamisega, algul trossitõmmitsa abil, hiljem 400 kg Demag-telfriga ja kui sellestki ei piisanud ja järelejäänud kivid olid liiga suured, õnnestus mul hankida 2,5-tonnine telfer. Kui O-efekti reaktor Studsvikis suleti, jäi palju seadmeid üle. Kaks telfrit lebasid aastaid külmlaos töökoja taga ja nüüd tuli ladu tühjendada kõigest, mis oli liiga kaua seisnud. Sain sellest just teada ja päästsin ühe telfri. Traktorist Tomas Skeppare viis telfri ACL-i (Aktiva Kesklaboratooriumi) töökotta. Pesin telfri deioniseeritud veega puhtaks ja lasin sel siis nädal aega kuivada. Pärast elektrivoolu ühendamist tegin proovikäivituse – ja kaitsmed läksid. Telfri pidur oli seitsme aasta jooksul vihma ja rämeda ilmaga korralikult kinni kiilunud. Pidin lahti võtma ühe otsakilbi ja kopitama ankru koos piduriga lahti. Nüüd läks paremini ja ma olen sellega vedanud ligi sada tonni kive üles elektriliini juurde. Seal asuvad kivid tõkkena külmemate põhjatuulte vastu. Paljud kivid on siiski krundile jäänud, see peab saama teise etapi teisaldamisel millalgi hiljem.

Rune Lundqvist on siia kutsutud appi ja siis tavaliselt, me tõmbame mõned hunnikud korraga ära. Mõne aasta pärast peaks siin läheduses küll päris puhas olema.

Torpet on vana ja mõned rajatised on hakanud kokku vajuma. 1989. aasta sügisel oli aeg uueks suureks tööks. Nüüd tuli vedada uus kanalisatsioonitoru, vana hakkas murettekitavalt umbe minema ja äravool oli halb. Nüüd oli see nii suur töö, et ei tasunud käsitsi kaevata ja Roine Knutsson Sparreholmist kutsuti kohale tööd tegema 200 krooni eest tunnis. Vana kaev keset õue toimis iseenesest päris hästi, aga kanalisatsioonitoru oli vanemat sorti tsementtorustik ja see oli üsna korralikult ummistunud. Suurt kraavi hakati kaevama kanalisatsioonikaevust ja peagi selgus, et sügavusega tuli teatud raskusi. Ma olin ostnud kolmekambrilise kaevu, mis koosnes kahest 1200 mm tsementsilindrist, ja need tuli nüüd maha kaevata nii, et lang oleks ka saunakeldrist (mis oli juba 2 meetri sügavusel). Selgus, et siin läks ka natuke dünamiiti vaja, nii sauna kohal kui ka kuuri suure värava kohal olid kivikünnised. Roine Knutsson pidi 30 tundi tööd tegema, enne kui saime septikud alla lasta. Nende põhjad on peaaegu 5 meetri sügavusel. Pikendustorudest ei piisanud, sain Tonnylt kaks toru jätkamiseks. Muidu poleks ma saanud tulevast peenramaad enam-vähem tasasele pinnale. Septikutest läheb kaks 10-meetrist torupikkust välja madalikule, mingit imbväljakut pole veel ehitatud. Uue kanalisatsioonitoru vedamisel ühendasin sinna ka kuuri köögikambri, kui see kunagi valmis saab, saavad järeltulijad või teised külastajad ise oma kohvi keeta ja telekat vaadata, ilma et Ann-Marie ja mina peaksime neid toas jalgu jäämas.

Hetkel tegeleme Tonny ja mina auto hooldussilla koha ettevalmistamisega. Krunt langeb tugevalt kagu suunas ja seal oleme mõned nädalad kaevanud end läbi kogu prahi (see on sinna veetud Tonny garaaži lõhkamisel). Nüüd (1992-07-26) oleme kaevu endaga valmis ja hakkame kohe seinu müürima.

Vahel, kui ma vaatan seda, mis seni on saavutatud, tundub see mitte eriti palju. See oli vist nii, et kui me töötasime siin ainult laupäeval-pühapäeval, siis sai rohkem tehtud kui siis, kui siin kogu aeg viibid. Möödunud suvi on olnud liiga soe ja päeviti pole töötahe tahtnud tulla. Meil on olnud temperatuure 30-32 °C ja siis pole tahtmist liiga palju liikuda, enamasti istud varjus, jood mahla ja hingeldad kuumuses.

Köögikamber on üsna pikka aega seisnud "jõude" ja eelmisel talvel paistetasid ilmselt mõned laelauad nii, et nad kummardusid välja. Nüüd on lagi tungrauaga üles toestatud ja ma pean asuma laudu korralikult kinni naelutama ja seina paar tuulutusauku tegema.

Auto hoolduskoht on peaaegu valmis, täna (1992-09-11). Oleme ühe talla valanud ja lähipäevil peaksime saama autod sillale üles sõita, õli vahetada, mootorit pesta ja muid hooldustoiminguid teha, ilma et peaksime kuhugi bensiinijaama või töökotta minema. 10 000 aasta pärast, kui arheoloogid meie eluaseme välja kaevavad, hakkavad nad imestama, mis muistne haud see on, mille nad leidnud on. 5 meetrit pikk ja ühest otsast lahti, kas kangelaste jalad ei mahtunud ära?

On olnud mõningast müüritööd. Läänepoolse viilu ees olev müür on üha enam lagunenud, oli aeg sellega midagi ette võtta. Ruum torpiviilu ja müüri vahel on olnud liiga kitsas, pojengid on palju ruumi võtnud ja seal vahel pole saanud muru niita. Mõte oli, et Rune Lundqvist ja Leif Flygare tuleksid ja aitaksid müüri ehitada, suured kivid on mulle pisut liiga suured, kuigi mul on veel üsna palju jõudu alles ja suudan teha väga raskeid tõsteid, aga nüüdsel ajal on tunda nii seljas kui peas.

1992. aasta septembri eelviimasel nädalal alustati siiski müüritöödega ja pärast paari päeva rasket rügamist olid aluskivid laotud ja õgvendatud. Üleval nõlvakul oli veel palju kive alles, aga need olid liiga rasked, et neid käsitsi käru sisse tõsta. Mingil moel pidid nad ikkagi müüri juurde alla saama ja ma tulin siis mõttele tõmmata "Tirefort" pärna ja saare vahele, seejärel riputasin üles väikese tõstuki ja nüüd läks väga lihtsalt kive käru sisse tõsta. Kohapeal sai neid alati sobivasse asendisse kallutada ja müüri sisse paigaldada. Seejärel segasin paar päeva tsementi ja valasin tagakülje mullavalli, siis läks müürimiseks. Kevadeks saame rõõmustada, et saame korraldada lillepeenra ja tüki muru, mida saab masinaga niita.

Ruumi on laiendatud ja nüüd peaks palju ruumi olema, saame seal isegi kohvi juua. Mõningaid väiksemaid parandusi tehakse kogu aeg, aga vahel vaatan tagasi ja imestan, kui palju on tehtud möödunud 10 aasta jooksul, kui me töötasime ainult nädalavahetustel ja puhkustel. Tõsi küll, oleme korda saanud veel ühe toa, kombineeritud magamistoa ja köögikambri, seal on nii külm kui soe vesi – nii kaevust kui Båvenist. Töö toaga seisis üsna kaua, valasime vundamendi juba tükk aega tagasi, see oli siis, kui mu õed-vennad Lida ja Karl Eestist siin koos olid 1989. aastal. Viimasel aastal pole olnud sugugi nii palju täiendusi kui möödunud aastatel. See on lihtsalt nii, et kui sul on kogu aeg kasutada, aga kõik lükatakse tulevikku, isegi kui sul pole mingit suuremat tulevikku järel. Meie tulevik on põhiliselt selja taga. Seda peame mõistma ja sellega rahul olema. Enda osas ei vaata ma seda kahetsusega. Vaatamata teatud algusraskustele leian ma ise, et mul on olnud hea elu koos Ann-Mariega. Raha on vahel puudu olnud, aga raha pole ainus võti õnnele, "aga ka see teine maksab raha", olevat Marilyn Monroe öelnud.

Masinad on streikinud, isegi muruniiduk on hakanud saama mingisuguseid vanadushädasid ega taha käivituda. Muru kasvas eriti pikaks, enne kui sain selle ajutiselt töökorda, kuid see kestis vaevu seni, kuni muru sai niidetud. Vahetult enne viimase riba löömist seade seiskus ega tahtnud enam käivituda. 1993. aasta hilissuvel oli masin lõplikult läbi ja me ostsime akutoitelise muruniiduki, mark Husqvarna. See töötab päris hästi, kuid seda tuleb niitmiste vahel laadida, akud hoiavad masinat töös umbes tunni, seejärel tuleb neid laadida mitu tundi. Aga meil on ju aega, ei pea kõike korraga tegema.

Nüüd (1993-01-01) on meil oma pensionid, need lihtsalt laekuvad, ilma et peaksime midagi muud tegema kui need välja võtma. Vahel on tulnud päris head lisa nendest lisatöödest, mida olen teinud SKI-le, SSI-le ja TRC-le. Kõige paremini tasuvad suulised tõlked seminaridel ja sarnastel üritustel, kuigi vahel võib olla ajule üsna „higistav”, kui tuleb tõlkida vene-inglise tuumaenergeetika terminoloogiat, kuid ka tõlked toovad sisse üsna palju. Tõlgete positiivne külg on see, et kui päev on läbi, on ka vaev läbi, samas kui kirjalike tõlgetega tuleb jännata pikemat aega. Anita Nilsson SKI-st tuli paari tõlkega, millega oli väga kiire, ja me leppisime kokku, et ma võtan välja natuke „masinavärki” laserskriveri näol. Sellest sai Laser-Jet M/4 koos Postskriptiga ja Glasnost Cyrillic Library 2 (et saaks kirjutada kirillitsas tähti). Nüüd olen üsna hästi varustatud seadmetega, teine küsimus on muidugi, kas nende jaoks tuleb piisavalt tööd.

Tasapisi hakkavad endised nõukogude kodanikud ise inglise keelt oskama ja töö hulk minu jaoks hakkab vähenema, kuid siiani kasutatakse mind aeg-ajalt, eriti kui SKI või SSI kutsub tuumaenergeetika „tippe”. Need on reeglina vanemad mehed ega ole jõudnud õppida ühtegi võõrkeelt ja vajavad tõlki.

Viimasel ajal (1995‑08‑30) olen jälle saanud üsna palju tegevust, kuid enamasti politseis, arestimajas ning Nyköpingi ja Eskilstuna ringkonnakohtutes. Paljud „pagulased” on midagi muud, kui nad end esitlevad. Iga natukese aja tagant on politseiülekuulamisi ja kohtuprotsesse – enamasti seetõttu, et välismaalased jäävad vahele näppamise, varguse ja röövimisega. Reeglid on muutunud mõnevõrra rangemaks ja tänapäeval lähevad kõik varguste, näppamiste ja kakluste toimikud kriminaalregistrisse ja seal võetakse arvesse kõiki neid tegureid, kui tehakse otsus, kas asjaomane isik tohib siia riiki jääda või saadetakse välja. Sellist laadi tõlkeülesanded ei ole nii hästi tasustatud kui tuumaenergeetika ülesanded, kuid see annab siiski üsna hea lisa majapidamiskassasse.

Tegelikult on meil väga hästi. Tervise üle pole olnud põhjust kurta, siin-seal mõni häda, kuid sellist asja tuleb meie vanuses taluda. On totter loota tervise paranemist, peaasi, et see palju halvemaks ei lähe. Me naudime elu nii linnas kui maal. Me võiksime koguni täielikult torpile kolida, kuid Ann-Marie on linnatüdruk ega suuda mõelda aastaringselt maal elamisest. Sugulased saad abielludes, tuttavad muretsed ise ja Jumal annab meile naabrid. Meie omade üle pole meil midagi kurta. Vastupidi. Alguses olid Tonny ja Gunilla ehk pisut tõrksad, nad olid ju aastaid stockholmlased ja kahtlustavad kõige ja kõigi suhtes, kuid ajapikku oleme saanud tõeliselt „headeks naabriteks” ja naabrivahekordades pole midagi viga olnud. Me saame hästi läbi ja vahetame nii tööriistu kui teeneid.

Enamik torpis on valmis, kamber tapeediti üle 1998. aasta suvel, kui Ann-Mariel oli vöötohatis. Ta istus seal ja juhatas meid, kuni me töötasime. Ületapeetimise käigus leidsime 7 kihti tapeete varasematest tapeetimistest.

1950ndatel olid siledad uksed viimane moeröögatus, mille tagajärjel olid torpi kaunid tahveluksed üle löödud masoniidiga. 2001. aastal oli aeg midagi ette võtta köögi ja ustega. Köögi ja esiku vahelisel uksel oli asjaomane „puusepp” tahvelukseliistud maha raiunud. Seda ei saanud parandada ja uute liistude ostmine läinuks maksma 2 x 300 krooni. Võtsin uksed maha, eemaldasin vana värvi, kuid kahjuks oli alumine kiht peits ja puiduvalget ei õnnestunud taastada, sel juhul oleksin uksed lihtsalt lakinud. Nüüd on need valgeks värvitud, esik on saanud uue põrandamati, juhtmed on ümber tõmmatud ja see hakkab päris korralik välja nägema. Köök on samuti saanud näokosmeetikat pliidi juures kahhelkivide näol, uue värvi nii lakke kui seintele.

Sel suvel (2002) ei ole eriti palju tehtud. Meil on olnud päikesepaistet ja sooja (kuuma) ilma peaaegu 6 nädalat. Lisaks on mul olnud palju tegemist tõlkimisega. Kõige järgi otsustades voorib Rootsisse sisse venelasi ja enamik neist saadetakse üles Norrlandi: Kiruna, Gällivare, Piteå, Vidsel. Olen tõlkinud telefoni teel vahel kuni 9 ülesannet (kestusega poolest tunnist kahe tunnini), nii et muuks ei ole palju aega jäänud. Kui vihma ei saja, ei pea ka muru niitma, muruniiduk pole sel suvel palju tunde töös olnud. Köögiviljaaeda oleme siiski korralikult hooldanud, peamiselt umbrohu kitkumise ja kastmisega. Maasikad on andnud head saaki, korjasime peaaegu 60 liitrit marju ja peaaegu kaks nädalat koosnes magustoit maasikatest vahukoorega. Seda sai peaaegu liiga palju. Ka musti ja punaseid sõstraid on tulnud üsna rikkalikult, kuigi mitte nii palju kui eelmisel aastal. Punaseid ja valgeid sõstraid ründasid vastsed ja põõsad olid peaaegu lehtedest paljad. Ka Ann-Marie lehtkapsas näeb armetu välja, me ei märganud rünnet õigel ajal, nüüd on seal mõned armetud kepid ja vaevalt tuleb sel aastal jõuluks oma taimedest lehtkapsarooga. Kartul näeb hea välja ja oleme koristanud kaks pesumasinatrumlit. Åkerö-puul on olnud mõned õunad, kuid tõenäoliselt kuiva ilma tõttu on enamik vilju juba septembri alguses maha varisenud. Inger-Marie näib siiski päris heaks kujunevat. Meie kaks pirnipuud paistavad samuti jäneste rünnakust toibunud olevat ja mõlemal on päris palju vilja. Rune Lundqvistilt ostetud ja istutatud ploomipuu on sel aastal esimest korda kandnud. Saime umbes 50 ploomi, väga hea maitsega.

(2003-09-01) Suvel sain südameinfarkti ja huvi torbi vastu on märgatavalt vähenenud, sest ma ei tohi raskemate töödega tegeleda. Ükski lastest ei taha torpi, nii et nüüd kaalume kõige mahamüümist. Võib-olla ei juhtu see sel aastal, peame püüdma end rahustada ja mitte tormakalt tegutseda, aga me ei tunne enam sama tõmmet torpi sõita nagu varem.

Täna (2003-09-25) on naabrite juures suur kurbus. Nende väike "Valle", väga tore tiibeti terjer, ei ole enam. Eelmisel pühapäeval rääkis Gunilla, et Valle tuli viia Strömsundi loomahaiglasse, ta ei olnud saanud kakada, see pidi valus olema, sest ta karjus, kui proovis. Loomahaiglas öeldi, et Vallel oli mingi kasvaja, mis arvatavasti surus soolele ja takistas rooja väljumist. Üleeile hommikul helistati Gunillale ja öeldi, et Valle oli surnud.

See on kurb ka meile. Oma jalutuskäikudel laskis Gunilla Valle lahti, kes oli veidi sõnakuulmatu ega tahtnud alati käsku "tule" täita. Kui ta oli meie lähedal, laskis ta koera lahti ja siis tormas Valle nagu väike pruun nool meie poole, kui me teda hüüdsime. Pärast mõningaid metsikuid tervitusrituaale hüppamise ja katsetega meid näkku lakkuda, rahunes ta maha ja viskas end selili, mõttega, et me peaksime teda kõhtu sügama. Siis oli ta rahul ja võis pikalt lamada. Kui ta üles tõusis, tahtis ta midagi, kui me istusime ja hommikust sõime. Tavaliselt sai ta tüki juustu, aga see ei tohtinud olla liiga vana, sest siis ta ei söönud seda. Seevastu läks ka vanem juustutükk peale, kui seda tee või kohvi sisse kasta. Sama kehtis Marie küpsiste kohta, need pidid olema kastetud või võiga määritud.

Ann-Mari räägib, et ta näeb ikka veel Vallet meie poole tormamas, pead veidi viltu hoides, et oma pikkade karvade vahelt näha, ja ootamas, et me temaga tegeleksime, paitaksime ja räägiksime.

Aeg läheb ja nüüd (2004-05-24) kaalume tõsiselt torpist vabanemist. Lapsed ei tunne selle vastu piisavalt huvi ja meie jaoks hakkab see koormavaks muutuma. See on üsna suur ala kolme hoone, veesüsteemide jms-ga ja peaaegu on aeg hakata maju punaseks värvima ning teha mõningaid parandusi tuulelaudadel ja muul.

Tänavuse jaanipäeva ajal (2004-06-26) olime enamasti Nyköpingis. Ilm on olnud tuuline ja külm, praegu on ainult +16°C. Pärast nädalavahetust võtan asja üles panga juristi Curt Erikssoniga. Ta on lubanud 3000 krooni eest kõik üleandmise paberid korda ajada.

Meil on sel aastal olnud päris palju morellimarju. Oleme teinud mitu liitrit kirsilikööri ja ka moosi. Eile (2004-08-03) korjasin umbes 3 liitrit ja Ann-Marie keetis moosi. Moos on hea tee kõrvale. Teised moosid ei anna nii tugevat maitset. Kui ilm jätkuvalt veidigi päikeseline on, saame suure koguse põldmarju, põõsad on kosunud ja kogu kõrvalhoone pikem külg on neid täis.

Järgmine kuulutus oli saidil "Blocket" ja alguses ei juhtunud midagi. Mõne nädala pärast tuli paar kõnet, siis käis kaks paari vaatamas, aga mitu päeva ei juhtunud midagi. Siis ühel päeval helistas üks daam ja tutvustas end kui Mary Örnborg. Tema ja ta mees olid käinud Amsterdami torbi oksjonil, see on suur maja, kuid ilma veeta, ja Mary ja Lennart (nii on ta mehe nimi) tulid meile ühel pühapäeva pärastlõunal ja neil olid kaasas Lennarti ema ja tema meessoost tuttav. Nad vaatasid torbi üle ja siis istusime õues murul pingil ja jõime kohvi. Ann-Marie oli keetnud potitäie lihasuppi, mõte oli pakkuda seda külalistele, kuid Lennarti emal oli terve komplekt võileibu kaasas ja nad sõid oma reisimoona.

Sörmlandis

Torp 37 m², kõrvalhoone 100 m², saun-pesuköök umbes 20 m², külmavaba kelder.

Väljaostetud krunt 2727 m² loodust ja aeda

Oma kaev köögivee jaoks, servituut Båvenist muuks otstarbeks.

Umbes 10 min jalutuskäik Båveni supluskohta

Aastaringne juurdepääsutee. Sissepääs kokkuleppel.

Päringud ja näitamine

Tel 0155-33047/0155-215366 Alghind 600 000:--

2006-10-12 Nüüd tundub, et saame torpist peagi lahti. Perekond Lennart ja Mary Örnberg, Nortullsgatan 20 Stockholmist, käisid siin külas ja on ilmselt torbi vastu huvi tundnud. Nad olid oksjonil, kui Amsterdami maja müüdi, kuid ei suutnud pakkumistega kaasas käia. Mary Örnberg oli näinud minu kuulutust Blocketis ja helistas. Kui ta oli siin käinud ja vaadanud, helistas ta tagasi ja ütles:

- Ma nutaksin, kui me seda ei ostaks.

Nüüd on nad igatahes maksnud 30 000 krooni minu isiklikule kontole ja ülehomme kohtume, teeme lõpliku kokkuleppe ja tähistame koos Tonny ja Gunillaga laupäeva õhtul. Oleme ära toonud mõned isiklikud asjad ja osa tööriistu. Olen saanud Ingalill Anderssonilt suure põhjapõdrasarve ja kavatsen sellest teha noapea. Hullem on see, kui pole ühtegi töökoda – ei Studsvikis ega Lilla Fredrikslundis.

Puud on naabrile müüdud ja eelmisel laupäeval vedasime osa nende puukuuri. Kahjuks oli ilm veidi vihmane ja muru sai sõitmisest suuri kahjustusi, nii et otsustasime kolimise edasi lükata, kuni maa on külmunud ja esimene lumi katab muru.

2006-10-15 Oleme maalt tagasi ja oleme jätnud hüvasti Väikese Fredrikslundiga, see ajastu on nüüd lõplikult läbi. Ennelõunal kirjutasime lepingu valmis ja seda tunnistasid naabrid Tonny ja Gunilla. Raha talu eest peaks tulema kolmapäeval, neil on olnud probleeme arvutiga.

Eile pidasime lahkumispidu koos naabrite ja meie järeltulijatega. Sai nii üht kui teist. Maria ja Gunilla pidid töötama ja küpsetama pirukaid, tegema salatit jne. Alustasime pidu varsti pärast ostjate saabumist kella 6 paiku õhtul ja pidutsemine koos aruteludega kestis peaaegu keskööni. Siis olime tarbinud viskit, võtnud napsud pirukate kõrvale ning õlut ja veini juustu juurde ja Ann-Mari pea muutus nii raskeks, et ta jäi diivanile magama. Me ei saanud teda üles ja siis Gunilla pakkus, et võiksime ööbida nende majas. Sellest sai viimane öö taluga. Aitasime Ann-Marie voodisse, magamistuba oli kohe söögitoa kõrval, nii et see polnud väga raske, Maria pidi lihtsalt meie voodipesu tooma.

Nüüd hommikul oleme pakkinud kokku ülejäänud asjad, mis me pidime kaasa võtma, ja teele asunud. Örnborgide paar koos poeg Philipiga pidid tagasi Stockholmi minema, sest Mary pidi töötama ja Philip jalgpalli mängima. Maria sai nendega kaasa sõita.

Auto sai üsna täis pakitud, ometi olen unustanud oma kingad pliidi kõrvale, kuhu panin need kuivama, sest niiskus rohus ei kuiva päeva jooksul ära ja jalad saavad märjaks, kui rohus käia. Ei leia me ka Ann-Marie rohtu. Oli palju voodipesu, käterätikuid ja muid majapidamises kasutatavaid riideid. Võtsin kaasa ka mõned pudelid süsiniktetrakloriidi, natuke petrooleumi ja ülejäänud purgid moosi ja mahla. Õnneks olen saanud kasutada varjendi pinda – muidu oleksin hädas olnud, kuhu kõik asjad panna. Gunilla nuttis pisut lahkumisel, loodan vaid, et uued naabrid vastavad ootustele heale naabrusele ja koostööle.

Mõni päev hiljem helistas Mary ja rääkis, et nad olid otsustanud talu kasuks.

- Ma nutaks, kui me ei saaks seda osta! Leppisime kokku, et kohtume Stockholmis ja kirjutame lepingu. Ent ta oli ostnud ainult ühe eksemplari, nii et asi ei saanud valmis, kuid nad maksid 30 000 krooni käsirahana ja 15. oktoobril 2006 sai talu nende omaks. Mõni päev hiljem laekus ostusumma lõppmakse minu isiklikule kontole Nordeas.