Karl ja Lida jutustavad 1. dets. 1982.

Karl ja Lida jätkavad oma jutustusi elust Kirovskis 30ndatel ja sõjaajast. (Eesti keeles)

Karl jutustab:

Minu esimene töö oli teede puhastamine. Meid transporditi Apatiiti traktoritel, 13 km kuni km 25. Transpordid toimusid nii hobuste kui traktoritega. Seal me kühveldasime lund, see oli meie esimene tegevus põhjas. Isa võttis mind kaasa ja läks peainsener Desterlo juurde. Me saime hakata ehitama barakki, sauna ja pärast seda sain ma pinnupoisiks ja jooksin nivelleerimislatiga. Vangid ehitasid teid ja Desterlo (rootslane) oli ülem kolme alluva vene inseneriga. Ma ei tea päris täpselt, miks Desterlo sinna sattus, mõningate andmete järgi olevat ta ehitanud kusagil Lõuna-Venemaal elektrijaama ja pärast seda saadetud Koola poolsaarele. Iseenesest ei olnud vaja mingit põhjust, et kuhugi saadetaks, ainus põhjus selleks oli riigi tööjõuvajadus. See, kes ehitas Valge mere kanali, oli Nikolai I väimees, väga hea haridusega mees, räägiti, et ta oli enne revolutsiooni õppinud Prantsusmaal. Ta oli sündinud Krimmi poolsaarel, Bahtšisarais. Ta oli Valge mere kanali peainsener ja samamoodi oli ka Desterloga.

Vangid olid peamiselt endised ohvitserid ja haritud inimesed. Kõik tehased ehitasid saksa insenerid, üks oli Marienblatt, tema ehitas Apatiidi tehase. Abiks oli tal Mucharovski, kes oli kas Poolast või Saksamaalt, ta oli linna insener. Mucharovski ei saanud kunagi tagasi Poola või Saksamaale sõita. Käis palavikuline töö Apatiidi tehase ja 25 km kaugusel asuva kaevanduse ülesehitamisega.

Lida:

- Esimese aasta olin kodus, hakkasin tööle 1934 ja minu esimene töö oli olla kütja elektrijaamas, kus ma sain käruga puid ja kivisütt vedada. Kokku oli seal 4 või 5 katelt. Mõne aja pärast suleti elektrijaam ja meid transporditi km 23-le – kaevandustööle. Kaevandati lovtšeriiti (mineraal). Seal töötasin tehases ja transportidega oli tüütu. Meie majast sõitis üks nimega Ljungberg, tema autol oli nr 31 ja kui ma nägin tema autot sillal, siis pidin jooksma. Kui tehasevile kell 5 õhtul huilgas, pidi jälle jooksma ja ühel korral olid mul väga moodsad, kitsad seelikud, komistasin ja kukkusin kraavi, mille tagajärjel väänasin jala välja. Oma tavapärasele tööle ma minna ei saanud, ei saanud saapaid jalga ja öeldi:

- Sinust saab öövaht. Ma ei tahtnud öövahiks saada, nii et läksin arsti juurde, kuid ei vabastatud öötööst, teisel korral sain paberi, et ma ei tohi töötada ei elektrijaamas ega öövahetuses.

Võtsin koha koristajana teaduslikus uurimisjaamas, Akademija Nauk. Seal olin umbes aasta, võib-olla kauem, ja seal sain aru, et ma ei jää kogu eluks koristajaks. Ma pidin midagi õppima. Lõpetasin uurimisjaamas ja sõitsin Montšegorskisse rätsepaõpilaseks.

Alguses oli üsna raske, kuupalk oli väike ja toiduks oli mul peamiselt leib, kartul ja valge kapsas. Õppisin üsna palju ja teenisin terve rubla päevas, samal ajal hakkasin mõtlema, kuidas saaks teenida 2 rubla päevas. Teenistus kasvas pidevalt kuni järgneva küüditamiseni 1940. aastal. Töötasin kogu aeg Montšegorskis, samal ajal kui Karl oli Kirovskis.

Kogu selle aja oli pere lahus, elasime eraldi ja kohtusime taas Medvežjegorskis, kogunemiskohas laevadele laadimiseks. Seal laaditi meid Karl Marxile, labidarattaga aurikule, mis pidi minema Onega järve läänekaldale, samal ajal kui suurem laev rohkemate küüditatutega pidi minema idakaldale, Pudoži. Oli teatud kord, kuhu eri rahvused küüditati: sakslased Altaisse, samuti poolakad, samal ajal kui kõik lätlased, eestlased ja ingerisoomlased ning soomlased küüditati Karjalasse. Meid võeti Šeltozeros vastu kuninglikult, rahvas seisis kaldal hobuste ja vankritega, valmis meid eri küladesse transportima, nüüd pidime kõik kolhoositöölisteks saama.

Esimene peatuskoht oli Zalesje küla, 4 km Šeltozerost. Hiljem elasime Matvejeva Selgas, kus isa pidi töötama, kuid töö oli väga raske ja isa polnud enam nooruk. Kui Lida, kes nüüd töötas Šeltozero rätsepatöökojas, sai maja Verhovjes, kolisid ka vanemad sinna. Matvejeva Selga ei olnud peaaegu mingit teed, ainult vilets rada, mida ei saanud muul viisil kasutada kui jalgsi, ratsa või regedega. Karjalas on palju soid ja Matvejeva Selga asus ühe sellise sees.

Matvejeva Selgas oldud ajal oli Albert väga haige, arvatavasti mõnes lastehaiguses, ja mäletas oma õudusunenägusid. Toa nurka tekkis hulk õhupalle, need kasvasid ja täitsid kogu toa.

Karl töötas metsas, ema oli muretsenud kitsi ja lambaid ning elas koos isaga kudumisest ja heegeldamisest.

Ma ei tahtnud enam puurijaks saada, jutustab Karl, sellist tööd oli Rõbrekas, kuigi palk oli hea, puurijad said 400-500 rubla kuus. Rõbrekas oli kivimurd tänavakivide jaoks, peamiselt Leningradi tarnimiseks. Töö oleks võib-olla rohkem raha andnud, kuid seista väljas külmas järve ääres talvel nende kehvade riietega, mis meil olid, ei, see jäi ära, võtsin metsatöö. Kirovskis töötasin maa all, seal ei mänginud riided nii suurt rolli, ma võisin oma tööle joosta ilma üleriieteta.

Kui ma lõpetasin "pinnpoisi" töö inseneride juures Kirovskis ja naasin vanemate juurde, arreteeriti isa (toodi nagu tavaliselt öösel ära), kuid vabastati ja määrati tööle ühe tehaseehitusele. Alustasime ehitusega, isa ja mina. Töö seisnes vundamendi kaevamises, kaevasin terve nädala, aga töö oli raske, mulda kahe meetri kõrgusele visata ei jaksanud ma kaua, toit oli nii halb, et lihtsalt ei jõudnud. Läksin arsti juurde ja kuna olin alles 18-aastane, vabastati mind nii raskest tööst. Tundsime üht Menski Pridut, olin koolis koos tema lastega, ta ütles - Tulge meile! Meil on vaja puutööoskajatega inimesi. Mis puutööd need siis olid? Selgus, et pidime hakkama kirstusid valmistama, kommunaaltöölistena. 1930. aastal, kui tootmist alustasime, polnud veel uusi tulnud, mõni suri aeg-ajalt, aga mitte rohkem, kui et saime hakkama ühe kirstu valmistamisega kahe päevaga.

Menski Pridu tahtis, et teeksime kirstud eesti moodi, kuusnurksed, ja siis võttis see kaks päeva. Kui tulime teisele töökohale, oli meil vana keiserliku rügemendi muusikaveebel Jaan Niitt, ta võttis mind õpipoisiks. Terve oma esimese õpipoisiaasta valmistasime ainult kirstusid. Algul hööveldasime laudu, aga hiljem, kui oli toodud palju uusi vange, läks kiirtööks - 5-6 kirstu päevas ja mingit juttu laudade hööveldamisest ei olnud. See oli 1931-32.

- Me elasime siis 16. kilomeetril, ütles Lida, telgis. Mäletan ükskord hommikul, kui üks pillimees tuli ja mängis lõõtspillil ühe loo, me kõik hüppasime püsti paljalt aluspesu väel. Laupäeval, kui töö lõpetasime, pidime enda järelt koristama ja siis pingil istuma enne kojusõitu. Pillimees oli Zapelkast, teisel pool raudteed, 9 km meie kodukandist.

Kuidas elu edasi läks 1932-33?

Ema sõitis Albertiga kodukanti, ta sai (tõenäoliselt võltsitud) passi oma vanimalt õelt Sofielt. Sofie, Anne, Liisa, Alma ja meie ema, neid oli viis õde. Mingit tegelikku luba tagasi tulla ei olnud, aga Sofiel oli õnnestunud pass hankida ja ta saatis selle emale Kirovskisse, tol ajal ei kontrollitud kirju ega pakke. Ema ja Albert elasid kodukandis 1933. aastani ja isa Jaan toodi ära Sassi (Aleksander Jürgenson) poolt detsembris. Ta võttis isa kaasa, kõik riided ja kangad, mis meil olid, sõitsid ka kaasa ja ta jõi need kõik maha. Ema Emely kurtis hiljem, et tal polnud isegi mingit mantlit selga panna. Peaasi oli siiski, et ka isal õnnestus sealt ära tulla, arvati tookord.

Isa saabus meie kodukanti ja kolis ühe tuttava pere juurde. Meie oma maja põles maha ja ta kutsuti ülekuulamisele, aga oli mitmeid, kes tunnistasid, et see ei saanud tema olla, ja ta pääses uue asumisesaatmisega. Majja oli sisse seatud ühistu ühe alkohoolikust naisega juhatajaks. Tal käisid mehed külas, seal joodi ja suitsetati, nii räägitakse, et maja põleng alguse sai. Kui isa Jaanil poleks olnud oma head kuulsust, siis poleks ta ehk nii kergelt pääsenud.

Nüüd tuli reis Uuralisse - aasta oli 1933 kevadel.

- Sa tulid tagasi 1935 või 1936, ma ei mäleta täpselt, ütles Karl. Me läksime NKVD-sse, ütles Lida, et saada luba teil tagasi tulla. NKVD-s öeldi: - Laske nad tulla, me kirjutame nad siin sisse, aga mingit ametlikku luba neil siia tulla ei saa me kahjuks väljastada, selleks pole meil volitusi.

Albert jutustab:

- Ma mäletan, et läksime praamiga mööda Tšussovaja jõge üles. Aga praamisõit lõppes ja me pidime edasi minema kärestikest mööda. Isa kandis mind kaenla all paaris kohas, kus vesi oli liiga kõrge. Kui ma seal rippusin kätega vabalt, mäletan, et katsusin vett ja sain särgivarrukast märjaks. Ka seal oli tegu metsatööga, emale meeldis kant, sest seal kasvas kõik nii hästi, hiiglasuured vaarikad ja muud metsamarjad. Maa oli viljakas, see ei vajanud peaaegu mingit väetist. Läksime metsa marju korjama ja kastrulikaaned olid kaasas, et metsloomi eemal hoida.

Ühel korral mäletan, et oli väga äge äike koos välkudega. Tuul oli nii tugev, et lükkas puid ümber. Vanemad olid tööl, mina olin üksi hurtsikus ja nägin, kuidas puid ümber lükati. Ühel hetkel näis, nagu üks puu kukuks maja peale, kus me elasime, nii et peitsin end suure ahju taha, mis on alati vene majades. Varustamine oli halb. Räägiti, et need, kes sinna tulid, jäid ka sinna - mulda. Me olime vist neljas või viies kontingent sundasumisele saadetuid. Kõigepealt tulid ukrainlased, neist suri enamik, siis jätkus ümberasumine teistest Nõukogude Liidu osadest.

Karl jätkab:

- Ma töötasin ühel korral ühe noormehega nimega Klopof, isa töötas samas töökojas ja oli poja kaasa võtnud. Neil oli kodus viina. Tundsin üht Petroffi, ta oli trükkal ja orkestrijuht, mängisin koos temaga viiulit. Ajalehes kuulutati, et võetakse õpilasi trükikotta ja mind ärgitati seda tööd taotlema. Kes võiks mind soovitada? küsisin endalt, mul polnud selles harus ühtegi tuttavat. Lähim oli Petroff ja ma läksin tema juurde. Ta istus laua taga koos mõne teise mehega ja jõi viina. Ma rääkisin nii ja naa.

- Kas sul on pool toopi viina? (pollitrovka) Sel juhul võid homme tulla ja alustada.

Mul ei olnud poolt toopi ja läksin oma murega Klopofi juurde, kuidagi ta hankis mulle selle pool toopi ja ma vahetasin tööd. Poiss rääkis, et isa oli sundasumisele saadetud, samal ajal kui ta onu, paadunud kommunist, oli alati rääkinud! "Pigista rahvast!" (”Жми народ!.) ”Ta jäi sinna, et korraldada tööd uue kommunistliku riigi heaks.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi käisin Koola poolsaarel ja sain teada, et need, kellel oli lapsi sõjaväes, isa või poeg, võisid saada passi, samas kui need, kellel olid ainult tütred, jäid orjadeks ega tohtinud ära kolida.

Karl jutustab:

- Kui ma 16. septembril 1935 tulin koju oma tuppa Stroitelnaja tänaval Kirovskis, siis haises elamubarakis kohutavalt. Kui avasin toaukse, seisis Albert ukse ees. Tol ajal elasin ma seal Stroitelnaja 13 täiesti üksi.

Albert:

- Ma mäletan osa barakist, eestpoolt oli see maapinna kõrgusel, tagakülg aga seisis üsna kõrgetel vaiadel ja sealt viis alla trepp, millel ma tihti istusin koos ühe poisiga, kelle nimi oli Efim. Selle barakiosa lõpus oli ka kemps, kukkumiskõrgus oli märkimisväärne ja seda ei pidanud kuigi tihti tühjendama.

Ma töötasin kaevanduses, ütles Karl, Lovtšeridnõi Rudnikus 23. kilomeetril, kilomeetreid arvestati Apatitõ jaamast. Algul elasime "13. km", siis "16. km", veel hiljem "18. km", "21. km" ja Lotšeridnõi "23. km".

Lida:

- Ma töötasin seal fosforitehase juures, oli -30 kraadi külma, kui me ehitasime. Vedasime kärudega tsementi ja pidime aeg-ajalt minema tehasekorstnate juurde sooja. Ühel korral põletasin oma lambanahksesse kasukasse augu. Et tsementi vedelana hoida, pandi sinna soola, mis tähendas, et tsement ei kuivanudki, see voolas sealt välja veel mitu aastat hiljem. Sellistes hoonetes jääb niiskus alatiseks, paar sellist on ka Tapal, kaubamaja vastas. Seal on hirmus niiske, ütles Lida.

Lida jutustab, et 1939. aastal töötas ta Montšegorskis ja mäletab, et pärast Poola vallutamist hakkas saabuma väga suurtes kogustes kroomnahka, nii et nad pidid hakkama nahkmantleid õmblema. Ühel nende juurdelõikajal, nimega Hilda Jänes, polnud nahalõikamise kogemust. Algul võeti tavaline riie ja tehti šabloonid, alles seejärel lõigati tükid välja.

Karl:

- Isa oli ostnud sõdurilt saapapaari ja nende saabastega rändasin 40 km Niilast suhkru järele. Ühes kohas oli vett põlvini, aga saapad pidasid vee enam-vähem eemal. Ma ei mäleta, kas ema müüs need kellelegi või olid nad Lida kuuris viimasel ajal.

Albert jutustab:

1939. aasta suve veetsin oma tädi Anne juures, ta elas kolhoosis Posti pere juures. Minu ülesanne suve jooksul pidi olema kollektiivi lammaste, lehmade, vasikate ja lammaste valvamine – 8 lehma, 3 siga ja 72 lammast. Hommikuti polnud kerge üles tõusta ja kui lahke tädi mind koidikul äratas, olin juba riides ja jalatsid jalas. Ta oli seda teinud sel ajal, kui ma alles magasin. Kingad ja kingad. Neid oli vähe ja mul olid traditsioonilised eesti "mokassiinid" jalas oma karjapoisitöö ajal. "Mokassiinid" koosnesid toornahatükist, mida hoidsid koos toornahast paelad. Paljud venelased kasutasid niinekingi "lapti", aga eestlased pidasid enamasti nendest "mokassiinidest" kinni. (Tsuuvad - eesti keeles). Pärast sööki mindi välja karjamaadele. Lehmi lüpsti kolm korda päevas, nii et olin lõuna ajal kodus, siis oli minu kord süüa ja magada sel ajal, kui lüpsmine kestis. Koht, kus tädi parasjagu elas, asus üsna meie endise kodu lähedal ja käisin koos tädiga seal paar korda. Seal oli ainult suurtest hallidest kividest lauda vundament, kõik muu oli enam-vähem kadunud. Kelder oli ka alles ja keldri katusel kasvas kask. Tädi Anna rääkis minuga aeg-ajalt suguvõsast, seisin keldri kõrval ja ta ütles: Siin võib rääkida, siin pole kedagi, kes saaks meid salaja pealt kuulata.

Karl jätkab:

- Nüüd on seal suur mets, Posti oma ei paista, kõik on välja kasvanud, aga Helstinite ja Leode juures on teatud määral hooldatud karjamaana. Varem oli ainult väike maja paremal pool teed, nüüd on 2 km pikkusel lõigul ainult majad ja külad. Kõik need kolhoosnikud niidavad heina oma lehmadele meie maal. Postidest ei mäleta ma palju, ütleb Lida, naine Emely oli võib-olla alles, samas kui August oli juba küüditatud. Ta oli töötanud jaamas raamatupidajana ja 1937. aastal, kui Lida töötas Montšegorskis, kohtas ta seal Augustit. Nad ei olnud meie sugulased, vaid lihtsalt naabrid.

Kui kommunistid poleks konfiskeerinud talupoegade vara ja küüditanud kõiki talupoegi, hävitanud tugeva majanduse alust, oleks Vene riik täna väga tugev ja rikas. Kuna puudus majanduslik taust tugeva põllumajanduse näol, ei saadud ka tööstust üles ehitada sel määral, et see oleks suutnud tsiviilelanikkonda varustada vajalike kaupade ja teenustega.

Olin Arhangelskis sõja ajal ja seal oli näljahäda, ütles Lida, saime 5-kopikalist suppi, kui pidime Leningradist Arhangelskisse sõitma, kõhnusime tugevasti ja olime saabudes ainult luu ja nahk. Kes suri, see lükati rongilt maha, mitte jaamas, vaid natuke eemal liinil. Mind päästis see, et töötasin õmblustöökojas, töötasime kahes vahetuses: hommikul kella 0700 ja õhtul kella 20.00. Raudtee läbis linna, täpselt nagu Tapal, ja läksin metsa marju korjama ning sain palju pohli. Korjasin terve korvi, kuid ei julgenud müüma minna, müüsin ainult kõige lähematele 7 rubla eest joogiklaasitäis. See päästis mind vitamiinipuudusest, jalad olid üsna paistes, kuid pärast mõnepäevast pohlade söömist läks jalgade turse alla.

1940, kui meid küüditati Karjalasse, sattusime külla nimega Zalesje. Meid laaditi maha keset küla ja öeldi:

- Minge ja otsige endale sobiv eluase, tühje maju on küllaga ja võite võtta millise tahes! Leidsime kahekorruselise maja ja õhtul täitus maja kolhoosnikutega, kui Lida mängis kitarri ja laulis.

Ma olin seal väga haige, ütles Lida, olin harjunud elama leiva ja kala peal ja siin külades oli piima küllaga. Ma oksendasin ja kõht valutas. Zalesje lähedal oli väike järv ja poisid käisid seal tihti kalal. Mingit erilist kala seal polnud, ainult üks sissearetatud sort, mis koosnes peamiselt luudest ja uimedest.

Ma hakkasin tööle õmblustöökojas Sheltozeros silla juures, ütles Lida. Töö oli küll mõeldud ainult invaliididele, kuid umbes 20% täiesti terveid võis siiski vastu võtta. Ma olin ameti selgeks õppinud ja me kuulusime kollektiivi koos õmblejate, kingseppade ja pimedate korvipunujatega.

Isa ja ema olukord muutus üsna väljakannatamatuks, ema arvas, et isa on ikka veel tugev, ja kolis Matveeva Selgasse, kuid isa polnud tugev ja pere tahtis tagasi Onega kaldale tulla. Ma töötasin koos Maria Lutchkinaga, kes elas viietoalises majas, 2 ülemisel korrusel ja 2 alumisel ning veel üks tuba. Rääkisin temaga tihti ja ta ütles, et perenaine elas Petroskois. Mingil korral mäletan, et perenaine oli Sheltozeros külas. Pärast meie jutuajamist saime maja ja pere kolis Verchovje külla. Maju oli küllaga, enamik maju seal seisis tühjalt. Seal oli üks soome päritolu pere, nad elasid külatänava lõpus oja ülemjooksu pool. Ukraina sepp Poletajev oli ehitanud endale väikese hurtsiku ja üks lätlaste perekond nimega Berzins. Ei, ütles Karl, Berzins oli Tularast. See, kellega mina koos töötasin, ei olnud Berzins, tal oli tütar. Tütar jah, ütles Karl, ta oli üsna kena ja tuttav ühe NKVD mehega. Tütar töötas sööklas ja pani mõned asjad kõrvale, enda jaoks, ja avastamisel sai ta aasta. Kui sõda tuli, pidi ta kõik koduloomad kokku koguma ja koos karjaga Venemaale minema, kuid lahkumine toimus nii kiiresti, et kui venelased olid Sheltozerost lahkunud, oli ümberkaudsetes metsades veel üsna palju koduloomi, nii hobuseid kui noorloomi.

Ma töötasin 8 tundi ja mul polnud tahtmist ühtegi naabrit külastada, ütles Lida. Venemaal on ülesandmisest saanud rahvushaigus, keegi tegelikult ei küsi selle järele, kuid miilits ja julgeolekumehed töötavad oma näo higis, et oma olemasolu õigustada.

Karl jutustab:

Metsatööle Nilosse (Kaug-Karjalas) tulin mina ise, Karl Korte ja Karl Möiste, kõik eestlased. Ma olin Karl Möiste poisi ristiisa, suur hulk tuttavaid kadus, kuid Karl Möiste tuli tagasi Tapale, ta elas mõnda aega saunas ja töötas metsas. Ta jõi usinasti ja ühel korral põles saun maha.

Karl Moiste töötas koos minuga töökompaniis Nilos, ta ei tahtnud metsatööle jääda. Sõja ajal pages ta soomlaste juurde, soomlased andsid ta sakslastele üle ja kui venelased olid Eesti tagasi vallutanud, istus ta sõjavangina Tapal. Kui venelased tulid, sai ta küll oma kalad soojalt kätte, kuid pääses üsna kergelt.

Karl:

- Ükskord läksin tädile Anne Toodele Valgasse külla, umbes 30 km Tallinnast. Ema oli Lida ja mind süüdistanud, et me Anne sinna jätsime, tema tütar Manja oli surnud ja ema tahtis, et me Anne ära tooksime.

Rahast oli puudus, kuid saime ta endaga kaasa, kuid ema ei suutnud temaga läbi saada. Anne hakkas suhtlema naabriga üle trepikoja, viima sinna pesu jne. Lõpuks pidi ta tagasi Valgesse kolima, vanadekodusse. Käisin seal paar korda. Sõitsin sinna, see on Tapa mahasõidutee ääres Valgejõe silla juures. Seal oli üsna puhas ja korralik, riided olid ka puhtad ja ta tundis end kõige järgi otsustades üsna hästi. Ta oli varbad ära külmutanud millalgi sõja ajal ja tema tervis polnud muidu ka kõige parem. Viimane kord, kui teda nägin, kui Kaukaasiast tagasi tulin, oli temaga halvasti lood. Tal polnud kuskil elada ja ta ööbis tallis, ta haises halvasti.

Kui sõda 1941. aastal tuli, pidime kõndima kõigepealt Petroskoisse, sealt veel 50 km edasi ühte küüni, kus pidime puhkama. Tuli üks punakaartlane ja ütles, et me peaksime ettevaatlikud olema:

- Võib tulla soome partisan ja tappa teid noaga, ilma et te kunagi ärkaksite. Miinipildujad müristasid kogu öö.

Pärast seda jõudsime Matrosovosse, nüüd pidime lõpuks kohal olema. Püüdsime end sisse seada, mõned hakkasid otsima üles võtmata kartuleid, teised tahtsid kirju kirjutada. Mõne aja pärast tuli üks mees ja ütles:

- 30 sekundi jooksul peate teel olema! Sealt kõndisime veel 30 km, mis küla see nüüd oligi? Olime kartulid pliidile pannud, kõik tuli maha jätta, soomlased olid juba tulistamist alustanud. Kõik pagesid minema, kuid mina ja mõned teised nooremad mehed pidime jääma kaitseehitisi ehitama. Ehitasime mitu päeva ühes külas, soomlased tulistasid kogu aeg miinipildujatega. Seal oli järv ja selle ääres väike küla, kuhu saabusime samal päeval hommikul. Külas oli mõningaid haavatud nõukogude sõdureid ja üks partisanide salk. Nii partisanid kui sõdurid pagesid minema, ülem jooksis järel, kui tulistamine algas, kõik sõdurid polnud isegi püsse kaasa võtnud.

Me pidime hakkama kaevikuid kaevama, ütles Lida. Ma mäletan, et lennukid lendasid meist üle. Me pidime kaevama sügavaid kaevikuid, aga maapind oli täis suuri kive, nii et sõdurid aitasid meid. Õhtul tantsisime sõduritega, aga järgmisel päeval me mõnda neist ei näinud ja saime teada, et nad olid arreteeritud, sest nad suhtlesid meie, sundasumisele saadetutega. Kui me Matrosovost lahkusime, nägime jälle samu sõdureid ja ma küsisin:

- Kus on teie natchalnik (ülem)?

- Ta jäi kaevikusse istuma, ütles sõdur naeratades ja ma sain aru, et omad olid tast lahti saanud. Ta oli õel tüüp, suhtles tatarlastega ja oli oma rahva vastu karm, isegi suitsupausi ei saanud.

Seal olid soomlased. Meil oli Friede mees Ivan töödejuhatajaks. Ta vahetas endale viina ja ütles: Meil on tüdrukuid meie kandist, lähme nende juurde ja lõbutseme! Leivaga oli kehvasti, me läksime mööda leivaautost ja üks sõdur võttis leivapätsi ja pistis selle meile. Tuli pidu.

Kui me Petrozavodskisse tagasi jõudsime, olid soomlased taganemas.

Nüüd, kui te olete siin pikemat aega olnud, mis on kõige silmatorkavam Rootsi juures, küsis Albert.

Et kõike on väga palju! Meil tuleb alati võidelda, toidu pärast peab sabas seisma, siin lähed sisse ja saad kaubad kohe ilma igasuguse sabata. Üldiselt on siin ju rikkam, aga mis on olnud täiesti teistsugune.

Enamik on erinev: uksed avanevad ise ja palka saab, kui pistad kaardi auku, see on hoopis teistsugune, ütleb Karl.

Lida:

- Me peame alati tund või paar sabas seisma, kui tahame midagi osta. Siin on teisiti, ei paista olevat nii palju raskusi, inimesed suhtlevad omavahel teistmoodi. Müüjad ei vaata sulle ülevalt alla ega mõtle: Mida tal siin teha on, kas ta ei saanud teist poodi valida? Siin tuled ja tead, et saad, mida vajad, meil on nii, et kui sul pole kedagi kodus, pead välja minema ja sabas seisma. Pole üldse kindel, et saad selle, mille järele sa tulid. Ma olen oma eluga praegu üsna rahul, leiba on, varem oli sageli nii, et pidid näljas olema ja midagi polnud osta. See on imelik selle suure ja rikka Venemaaga, seda on nii erakordselt halvasti juhitud.

Me lõpetasime oma eelmise vestluse sellega, et teid käsutati Petrozavodski tööbrigaadidesse ja sealt Matrosovosse, 20–25 km kaugusele, see oli viimane peatus. See on umbes 50 km Petrozavodskist, ütleb Karl. Me jõudsime sinna ja laotasime oma asjad laiali – nüüd pidime lõpuks kohal olema. Hetke pärast tuli üks mees joostes ja ütles, et paari minuti pärast peame siit lahkuma. Me jooksime välja ja kui linna äärde jõudsime, raputasime oma kotid tühjaks: mul oli paar pesukomplekti kotis, aga ei jaksanud seda kõike kanda, ütleb Karl. Järgmisel päeval olime tagasi, naised ei jaksanud kogu seda jooksmist, aga me olime sunnitud, meid saadeti sinna kaevikuid kaevama. Ühel päeval olime seal, seal oli paigutatud üks Siberi inseneripolk, see jäi sinna pärast soomlaste ümberpiiramist.

Osa sõdureid päästis end Petrozavodskisse, mõnikord tuli kolm meest, mõnikord viis. Nad tulid meie juurde, kui kuulsid, et räägitakse vene keelt. Ukrainlased on harjunud avarustega, aga metsas nad hakkama ei saa, sakslased ka mitte. Nüüd oli sügis ja päike kadus vara õhtul. Need, kes välja läksid ja tagasi ei leidnud, eksisid ära ja kadusid igaveseks.

Me ei olnud seal palju päevi. Enamik laaditi laevadele ja need läksid Voznessenjesse. Sealt laevatati meid Aljohhovštšinasse, see on umbes 150 km mööda Ajatši jõge, Lodeinoje Pole suunas.

Albert: Ma mäletan, et olin seal koos oma isaga millalgi 1939. aastal, Aleksandro-Svirski Püha Kolmainu kloostris. Me olime käinud kodukandis Novoseljes tädi Annat vaatamas.

Karl:

- Me tulime Leningradi suunas ja olime seal 10. novembrini. Me tegelesime kaitsepositsioonide "zoty" kaevamisega. See oli kord puust, kord mullast ehitamine. See pidi olema kaitse soomlaste vastu, aga nad ei jõudnud kunagi nii kaugele. Ilmselt oli vaja lihtsalt inimesi kuhugi koondada. Sealt jätkasime Beloozerski poole. Kui palju me jalgsi käisime ja kui palju sõidukitega, seda ma ei oska öelda, enamasti tundus, et käisime jalgsi ja autotransport oli pigem erand kui reegel. 10. novembril lahkusime Aljohhovštšinast ja 15. detsembril jõudsime Anjevski sillani, see on Marinski veesüsteemis, mis läbib Onega järve ja läheb läbi Beloozerski järve, see on kanal Peeter Suure ajast.

Lida:

- Ma ei mäleta palju, aga ükskord, kui me Belomorskisse jõudsime, saime majutuse pagaritöökoja lähedal ja esimest korda pika aja jooksul nii palju leiba, kui tahtsime. Jah, ütles Karl, see oli sellepärast, et tundsime pagarit, muidu oli portsjon ainult 200 grammi. Võttis kaua aega, enne kui sinna jõudsime. Anjevski sillal olime kuni 15. märtsini, tulime detsembris ja jäime märtsini. Seal olime peamiselt hõivatud kaevikute kaevamisega. Sealt laaditi meid autodele ja veeti Pudoži, seal pidime ootama nädala või kaks, me ei teadnud, kuhu meid järgmisena viiakse. Lõpuks sattusime metsa. Meid oli kokku 15–17 inimest. Seal olime umbes nädala, aga kuna meil polnud sobivaid riideid, laaditi meid uuesti autodele ja veeti 280 km. Seal olime umbes 5 päeva, ma ei käinud kunagi majas. Ümbrus oli tühi, ainult jaamas oli veidi rahvast, põliselanikke peaaegu polnud, enamik oli juba varem evakueeritud. Jaamast tuli üks juudi mees ja küsis, kas siin on mõnda käsitöölist: rätsepaid, seppi, lukkseppi, pagareid. Paar-kolm inimest andis endast märku ja mina asusin nende kõrvale, olin ju töötanud nii lukksepa kui puusepana.

Kuhu te tahate sõita? Belomorskisse või Arhangelskisse? küsis ta. Lida ütles, et tahab Belomorskisse, ja siis otsustan mina ka sinna sõita. Hea küll, ütles ta. Te saate kaasa saatekirja ja teemoona, me saime mõned kilod kuivikuid. Enne seda pidime aitama laadida Belomorskisse mõned 50-kilosed kotid suusakeppidega. See oli varustus võitlevatele üksustele. Peale kuivikute pidime saama küladest toidumoona rekvisitsiooni korras, ütles juut, aga kui me kolhoosi esimehe juurde jõudsime, oli ta kadunud ja kolm päeva polnud meil eriti midagi süüa.

Kui me Belomorskisse jõudsime, saime 200 grammi leiba ja 2 taldrikut suppi. Meid oli 4 inimest, üks oli Petrozavodski pagar ja ta küsis kohale jõudes, kust pagarid pärit on. Petrozavodskist, kõlas vastus. Ta läks sinna ja tõepoolest, seal oli talle tuttavaid inimesi, nii et ta tuli tagasi 4 pätsi ja terve ämbritäie kaljaga (vene lahja õlu).

Järgmisel päeval pidime minema komandantuuri, et saada töökäsud. Meid viidi sinna ettekäändel, et hakkame kombinaadis tööle, aga kui me komandantuuri jõudsime, öeldi meile, et seal tohivad töötada ainult invaliidid. Kuna te ei ole invaliidid, peate alustama raudteel. Mina alustasin raudteel ja mind saadeti Jämtsasse (umbes 100 km Arhangelskist) vedureid kütusega laadima 5-mehelises brigaadis. Tööaeg oli 12 tundi päevas, üks taldrik suppi ja 700 g leiba. Seal oli raske töö, mul tekkisid tursed nii näos kui kätel.

Laadimine käis järgmiselt. Üks mees, seistes tünnil, võtab puud riidast, sealt antakse puud edasi järgmisele mehele, kes seisab tellingul riida ja veduri vahel. Edasi sellele, kes seisab tenderil, ja sealt veduri puuvarusse. Üks vedur tunnis. Seal sai tõesti rügada, eriti kuna puud olid veest läbi imbunud, rasked ja libedad.

Raudteel töötasin 1942. aasta juulini, siis tuli käsk, et peame metsa minema. Meid oli 9 inimest. Ilm oli ilus, me pidime oma toidunormid ära tooma ja tüdruk, keda olin varem kohanud, ütles mulle:

- Ära mine sinna, Karl, see on surmalaager, seal saab ainult surra, sealt ei tule sa eluga välja. Seal on ainult mets ja toitu peab olema. Kui sa täidad päevanormi, võid saada 700 grammi leiba, päevanormi ületamise korral ehk 900 grammi. Seal saab ainult surra. Mina sõitsin sinna, kuhu mujale sa ikka lähed, see on ju igal pool ühesugune? Kui sa põgeneksid ja vahele jääksid, tooks see igal juhul vähemalt 3 aastat. Niisiis sõitsin sinna, istusin kännule ja vaatasin ameerika-kommuniste (kes olid sinna tulnud umbes 1933-37), nende jalgu masseeriti, aga mis jalad, need olid ainult nahk ja luud – need polnud inimesed, need olid inimvarjud. Mõtlesin, et “siin tuleb vist hinge heita”. Aga kuidas nüüd oligi, midagi muutus ja kui oled spetsialist, siis asjad laabuvad. Mind määrati barakke ehitama, nii palkidest kui sõjaväe materjalist. Belomorskist aeti välja osa kontoripersonali ja muud lahtist rahvast. Alguses olid nad täis entusiasmi, mehed tulid muusikariistadega, tüdrukud punaseks värvitud huultega, aga ei läinud nädalatki, kui nende entusiasm otsa sai. Töölt läksid nad otse sööklasse ja sealt magamispaikadele ja polnud juttugi, et isegi pealisriided seljast võtta. Nad ei pidanud kaua vastu, paari nädala pärast olid enamik plehku pannud. See oli 1942. aastal.

Töö seisnes puude vedamises raudtee äärde. Varem oli seal olnud vangilaager, vangid olid raudtee ehitanud ja nende barakid olid alles. Ümberringi oli soine maa, puud olid praktiliselt vees ja vahel oli meil vesi põlvini, kui me seda puud vedasime, et norm täis saada. Puuhalud olid 75 cm pikad ja kõik pakud, mis olid jämedamad kui 25 cm, tuli ka lõhkuda.

Seal olin paar nädalat, siis viidi mind üle raudteid ehitama, see oli 5-meheline brigaad ja mind määrati juhiks. Ehitus kestis mõned nädalad ja me olime jõudnud juba tüki ehitada: pandi 3 palki alla ja rööpad peale. Mõned aastad varem, kui ma Kirovskis töötasin, olin õppinud kaevandusmehaanikuks ja nüüd 1943. aastal tuli see kasuks. Seal oli mootorvedur ja minust sai vagunimeister. Töötasin aasta vagunimeistrina ja siis tuli mehaanik ja parteiorganisaator Aleksandr Privjantsev, hea mees, kes kuulus Amuuri raudtee-ehituse sõjaväebrigaadi. Ent tuli purjuspäi kaklus ja ta löödi surnuks. Nüüd polnud neil mehaanikut. Direktor pakkus mitut inimest ja ka mind, ma nõustusin mehaanikuks hakkama, aga see oli ööpäevaringne töö ilma puhkepäevade ja öörahuta. Põhitöö seisnes seadmete remontimises, kuullaagrite reguleerimises ja vedurite järelevalves. Toit polnud luksuslik ja kuna minu üle olid piirkonnaülemad ja mitmesugused endised “parteitüübid”, muutus psüühiline pinge suuremaks kui füüsiline ja mul tekkis kesknärvisüsteemi põletik.

Raudteevallide ehitamist ei toimunud. Kõik tööriistad jäid metsa ja ühel hommikul teatati meile, et me sinna enam ei lähe. Me pidime saama uued tööriistad ja hakkama maju ehitama, sama brigaadiga. Kui maja valmis sai, oli ka raudtee meieni jõudnud ja avati remonditöökoda, kus mind jälle juhiks määrati. Seal töötasin mehaanikuna umbes aasta. Kuulusin liikuvasse üksusse ja sain algul peamiselt vaguneid remontida. Hiljem sain abimehaanikuks autoosakonnas ja sel ajal muutus meie töökoda mingiks katsepunktiks ja me saime uued soome saed. Seni olid meil peamiselt Leningradi saed, mis töötasid elektriga, 4 sael oli ühine jõujaam, 4-silindriline, 12-hobujõuline mootor. Metsas need saed eriti hästi ei töötanud. Üsna peenikesed kaablid katkesid tihti, eriti talvel ja rägasel maastikul. Saed ei aidanud kaasa suuremale efektiivsusele. Töötasin seal mehaanikuna 1945. aastani.

1947. aastal tegin visiidi Eestisse ja avastasin, et elu seal oli normaalsem, nii olemise kui toidukorra poolest. Kaug-Karjalas maksis kartulikott 200 rubla, aga Eestis sai koti 15 rubla eest, piim 60 rubla poole liitri eest ja Eestis 10. Kui Eestist tagasi tulin, rääkisin mehaanik Jaan Parmentiga, eestimaa kommunist või midagi sellist, aga ta ei rääkinud eesti keelt. Ma ütlesin talle:

- Otsi endale nüüd mehaanik, mul ei ole tahtmist siin enam olla.

1945. aastal saime ka meie, varem välja saadetud kulakupojad ja -tütred, 7. novembril passi, küll ainult ajutise, aga siiski passi taskus. Ma kavatsen siit aurata, ütlesin talle. Tasapisi leiti asendaja ja kui sõda lõppes, siis kirjutati sisse tingimus, et peame jääma metsalaagrisse Kaug-Karjalas 3 aastaks. Nüüd oli see periood läbi ja ma sõitsin Eestisse, võtsin tööd vedurikütjana ja kolme kuu pärast tuli ka mu naine järele.

Lida ja mina teadsime teineteise asukohti, me vahetasime kirju ja ükskord oli ta mul külas. Kahjuks tuli ta raskel ajal, meil polnud kolm päeva leiba olnud. Mari sai kuidagi Lida jaoks leiva kätte.

Lida: Meid saadeti ka rätsepatöökojast metsatööle. Siis tulin mõttele sõita Karli juurde, kuna tema oli juba metsatööl.

Lida sai loa minna „kodukanti” Šeltozerosse üsna vara, juba 1944. aastal. Kui Šeltozero „vabastati”, sai ta tulla tagasi vanemate juurde, kes elasid seal Verhovje külas. Ma õmblesin Karlile ühed püksid, jutustab Lida, ja kui metsatööde juht neid nägi, palus ta mind, et ma õmbleksin ka temale ühed. Selleks ajaks olin saanud vanematelt kirja, et nad elasid ikka veel Šeltozeros ja ma igatsesin nende juurde nii väga, et keeldusin. Ta lubas mulle sama palka kui õmblejannadel.

Ma lipsasin minema, aga kuna mul polnud luba kohast lahkuda, pidin tagasi pöörduma, alles siis, kui sain loa, sain minema minna. Kirjutasin emale „kolmnurga” (kolmnurkseks ümbrikuks volditud kirja). Nad olid kirja kätte saanud, aga ei suutnud uskuda, et me olime ellu jäänud, ja eks me olime pidanud kannatama. Sõitsin Šeltozerosse 1944. aastal, see oli kusagil sügisel. Isa elas veel, aga pidin tagasi sõitma ja loa tooma. Ma oleksin saanud tööd ja elamise Petroskois, aga isa oli haige ja palus mul jääda – kuu aja jooksul oli ta surnud. Ta suri 9. septembril 1944.

Karl.

- Ma jõudsin koju kolm päeva enne tema surma. Isa oli saanud mingisuguse halvatuse, ta kuulis ja mõistis kõike, aga ei saanud liigutada. Viisime ta sauna, sellesse, mis seisis enne silda Šeltozero poolt tulles, pärast jõime viina ja määrisime teda sisse, ja paari päeva pärast ta suri. Ta oli olnud haige umbes kuu aega, kui Lida esimest korda tuli, oskas ta rääkida ja istus laua ääres, aga mul kulus peaaegu kuu aega, et loa toomiseks edasi-tagasi sõita, ja kui tagasi jõudsin, oli ta üsna kehv.

Karl:

- Aitasin isa matta ja sõitsin tagasi Malenkajasse Belomorski rajoonis. See on jaam Obozerski–Belomorski uue raudtee ääres, see ehitati 1941. See oli kohutav tee sõita, mets mõlemal pool raudteed oli täiesti ära põlenud, mitte ühtegi puud ei jäänud püsti. Lida jutustab, et ta jäi tagasiteel magama ja kaotas oma rahakoti, aga keegi ei varastanud seda, seal polnud palju varastada, ainult pilet. Kui ta pidi sõitma, ei saanud ta piletit kätte, ta ei märganud, et see oli varastatud. Õnneks oli tal raha alles, ütles Karl. Kõik oli valvatud, nii et läksime miilitsast mööda ja hüppasime rongile. See maksis meile küll trahvi 920 rubla, aga jõudsime Petroskoisse, kus kõik oli puruks lastud ja hotell oli üks kivihunnik. Tagasiteel pidime ootama paadikohta, aga paat ei pidanud Šeltozeros randuma, vaid pidime sõitma Rõbrekasse, 15 km Šeltozerost lõunas. Meid oli kolm inimest Šeltozerost. See võis olla kella kahe-kolme ajal, kui Rõbrekast koju jõudsime. Oli vihmane päev. Tulime jalgsi. Mina tulin ka jalgsi Petroskoist 1945. aastal, ütles Karl, see on umbes 85 km teed.

On selge, et see oli pikk, pärast 10 km hakkavad jalad valutama nii, et on raske käia, ja kingad polnud ka alati nii pikkadeks jalutuskäikudeks kohandatud. Ma käisin vahel paljajalu, ütles Lida, soomlased on tee korda teinud ja pannud sellele killustikukihi, aga paljajalu seal käia ei saanud.

Mehaanik saadeti minema, ütles Karl, Belomorskisse jäin ainult mina ja olin seal kolm aastat kuni 1948. aastani. Kellelgi ei lubatud sealt lahkuda, ema andis mulle kitse ja selle andsin üle peamehaanikule Belomorskis. Kitse transportimine läks hästi, valmistati kast ja pandi tihe metallpõhi. Võttis oma aja, enne kui sellega kohale jõudsin. Sõitsin rongiga, mis läks Murmanskisse, aga keegi ei aidanud mind kitsepuuridega rongis, pidin paar päeva peatuma ja kitse karjatama. Lõpuks sain ametiühinguesimehelt abi, tõstsime puuri Malenkojesse ja nõnda jõudis kits Zorja sinna. Emal oli kaks kitse: Rosa ja Zorja.

Albert:

- Ma mäletan Zorjat, kui ta pidi saama oma esimesed talled. Valvasin teda ülesvoolu jõe ääres ja äkki tahtis ta koju. Tavaliselt ei jäta kitsed maha seda, kes neid karjatab, tegelikult ei pea muretsema, et nad ära lähevad, aga nüüd tormas ta koju. Meil oli ka siga ja see ei jaksanud joosta nii kiiresti kui kitsed. Aeg-ajalt viskas siga end maha, ta heitis tegelikult selili ja hingeldas välja oma hingeldust.

Ema ei olnud kodus. Jooksin nii palju kui suutsin, aga Zorja oli ees ja jooksis aedikusse. Kui ma seal seisin, heitis Zorja maha ja käitus imelikult, minu arust. Parajasti siis hakkas ta pressima ja paar tillukest sõrga pistis välja tema tagant. Siis sain kiiresti, jooksin naabrinaise juurde ja tema aitas tallede sünni juures.

Karl jätkab:

- Paljud Vlassovi armeest saadeti asumisele Põhja-Venemaale, nad pidid sinna kauaks jääma, mõned ei tulnud sealt kunagi ära. Sealt sai ära minna ainult direktori loal, muidu mitte. Meil oli asedirektor, samuti endine vang, tõeline bandiit. Ta jõi korralikult ja elas koos ühe naiskohtunikuga. Kui ta koju tuli, pidi ämm süüa tegema ja tal oli kombeks öelda: Ämm! Tee sina süüa, ma lähen trepile oksendama. Tõeline lurjus, laagrielu oli ta ära rikkunud.

Kui direktor läks puhkusele, jagasid asedirektor ja abilised lahkumislube viinapoolikute (pollitrovka) eest ja kui direktor tagasi tuli, polnud tal ühtegi töölist alles. Küsimus lahendati kohalike kalurite sundvärbamisega. Need said suvel kala püüda ja talvel metsas töötada. Kui kevad tuli, pidid nad välja minema kala püüdma, mingist puhkusest ei olnud juttugi. Sama oli Sheltozeros - suvel töö kolhoosis ja talvel peamiselt metsatöö.

1948 õnnestus mul Belomorskist ära tulla ja sain käia Leningradis 6 kuud koolis, et saada formaalne mehaaniku pädevus. Minust sai mingisugune juht ja abilised tahtsid, et ma parteisse astuksin. Tervis oli aga üsna kehv ja ma polnud eriti huvitatud parteist. Pärast sõda pidi see olema võimalik ka küüditatute ja konfiskeeritute lastele parteiliikmeks saada. Kui kõik ühes osakonnas on parteis, siis makstakse sellele osakonnale paremini.

1948 sain ma Belomorskist asendaja, ühe vanema mehe. Varem Viiburis oli ta endale diplomi teinud, blankette pidi olema külluses. Ta oli võltsinud ehitusmeistri diplomi. Koos Vlassovi rahvaga olid nad ühe veduri lahti monteerinud ja see pidi kevadel kokku pandama 25 000 rubla eest, milleks nad võimelised ei olnud, aga raha olid nad enda kätte võtnud ja ära kulutanud. Mehel polnud mingeid mehaanilisi andeid, ta tõmbas kõik detailid katki, on võimalik, et ta ehk oli olnud vedurijuht, aga vedurit parandada ta ei osanud. Ta poleks iial tohtinud veduri lähedale sattuda remondimehena. Läksin direktori juurde oma asju ajama ja võib-olla luba saama, et vanemate juurde tagasi sõita. Kevadel olin saanud emalt kirja, et ta on haige ja sõitsin uuesti Sheltozerosse. Direktor sööstis mu kallale enne ärasõitu. Õnneks oli mul akt, et olen üle viidud ehitusosakonda. Mis seal teha? Kevad oli juba kaugel ja lumi hakkas juba sulama. Sõitsime veduri platvormile, võtsime kõik maha ja sõitsime veduri Kemisse. Mul õnnestus sealt ära tulla, aga vedurit ei parandatud Kemiskigi, läksin sinna ainult direktori nõudmisel. Üks aurupritidest töötas, teine oli täiesti katki, ja ma ei tahtnud seda vastu võtta. Pöördusin tagasi Belomorskisse ja insener küsis minult, kuidas veduriga lood on.

Vastasin nii nagu oli, et ma ei saanud vedurit vastu võtta, sest see polnud parandatud korras. Üks mees nimega Parning Kalinini linnast sõitis siis sinna ja võttis veduri vastu ning parandused algasid uuesti. Sel moel sain ma 1948 Belomorskist lahti ja sõitsin Eestisse. Lida ja ema olid juba 1947 sinna kolinud. Eestisse kolimine ei olnud keeruline. Ütlesin end töölt lahti, jutustas Lida, võtsin oma vähesed asjad kaasa ja sain abi Jürgensonidelt. Elasime nende juures esimese suve pärast meie saabumist, seejärel elasin mõnda aega maal ja lõpuks sain tööd õmblustöökojas.

Meid oli kaks inimest, üks vanem mees ja mina, ja me pidime ise kütma, sest me pidime ka seal magama. Ta oli lahutatud ja tal polnud esimese naisega lapsi ja teisega kaks tükki. Sain eluaseme töökoha kaudu, aga see oli olnud raske ja tuba polnud midagi kiidelda. Trepp oli nii kitsas, et mul oli raskusi solgiämbri väljaviimisega. Tuba oli täiesti vanamoodne, polnud ei tualetti ega vett. Poiss kasvas siiski üles ja enamasti oli nii külm, et pidin praeahjus kütma, selle taga oli piisavalt ruumi, et sinna üks voodi mahutada. Õhtuti, kui kütsin, siis lõhnas vähemalt soojalt, aga kui kütmine lõppes, siis külmus vesi praeahjus.

See oli vaevaline aeg, pidi tassima nii vett kui puid. Nüüd on meil alati nii soe kui soe vesi ja ometi oleme sagedamini haiged kui varem.

Ajad on muidugi teised, paljud turistid arvavad, et meil Eestis on kõike, nii liha, köögivilju kui leiba. Venelaste jaoks on Eesti umbes nagu see, kui Karl ja mina tulime Rootsi – seal oli kõike.

Etnilised vastuolud on aga endiselt suured, võib-olla isegi suuremad kui varem. Tallinnas on olukord selline, et eestlaste juhitud ettevõtted ei võta ühtegi venelast tööle ja vastupidi. Üks eesti loots Tallinnas ütles 1980. aasta regati ajal, et siin on ainult "mustpead" ja on tore saada rääkida "valge" mehega. Muidugi on ka usinaid ja korralikke venelasi, kuid nad on tõesti vähemuses. Kõik on moraalselt "deformeerunud", neilt on ka kodud ja põllumaad ära võetud ning nad on masendunud ja loid.

Nüüd lõpetame, te sõidate ju varsti tagasi Eestisse ja loodetavasti on hea ilm, et te ei jääks laeval liiga merehaigeks. Lida, Karl ja ema Emely jutustavad ühel reisil Tallinna.

Ühest külaskäigust kodukanti 1980. aastate lõpus jutustab Lida järgmist:

Novoseljest Molozhanjesse käis buss üle päeva. Võtsime selle ja jõudsime oma endisesse kohta. Meie elumajast ja talu teistest hoonetest ei olnud midagi järel, jutustab Lida. Maad olid täiesti võssa kasvanud ja rohtunud. Maanteest umbes 100 meetri kaugusel oli veidi põlde, kuid kuni Porski külani ei olnud ühtegi viljapõldu, ainult põõsad ja võsa. Silda üle meie oja ei olnud ka enam. Valdemar ja mina olime seal mõni aasta tagasi ja siis oli vesi nii kõrge, et Valdemar pidi mind selga võtma ja üle kandma. Ma olin ju temast mõnevõrra raskem ja see ei läinud kuigi hästi. Allpool oja, seal kus saun oli olnud, kukkusime ja ma sain jalad ka märjaks. Seal, kus meil oli olnud kaev, oli väike veeloik. Maja oli kadunud, ainult mõned katusekivid vedelesid nõgestes. Lagunenud laudavundamendi juures kasvas suur mustsõstrapõõsas. Käisime Posti majas, seal ei olnud ka midagi järel. Lisa Posti maja ei leidnud me üldse. Kahjuks sadas vihma, kui läksime surnuaeda, aga seal oli hale, mitte raasugi hoolitsust ei olnud näha.

Ainus, mis talust järele jäi, oli paar-kolm hektarit heinamaad. Novoselje inimesed tulevad igal suvel heina koristama. Varem oli Novoselje ja meie vahel ainult paar talu, nüüd on paari kilomeetri pikkusel lõigul täis hoonestust ja kuna igaühel on lehm, kulub heina omajagu. Seda võtavad nad meie endistelt maadelt.

Ema Emely jätkab:

Varem ma sain magada, nüüd on mu uni kadunud, magan nii vähe tänapäeval. Tunnid venivad pikaks, see on üsna raske, nägemine on ka viletsaks läinud, uusi prille on ka raske hankida, nii et lugemisega on ka nii ja naa. Varem oli meil siin haiglas teatud võimalus prille saada, nüüd peab minema lausa Tallinna või Rakverre ja pole kindel, kas üldse prille saab. Siiani olen suutnud lugeda, aga nüüd on sellega kehvem ja aeg venib pikaks.

Paljud vanurid ütlevad, et nad magavad suurema osa ajast maha, aga mina ei saa seda. Suvel läheb kuidagi, siis on mul oma köögiviljaaed ja kanad, olen üleval hiljemalt kell 6 hommikul. Vahel heidan pikali ja puhkan, aga und ei tule.

Maja on ka kehv, kuigi kolm aastat tagasi tehti remont. See oli tavaline nõukogude parandus – visati ainult veidi saepuru laudade vahele ja põrandaga ei tehtud peaaegu midagi, nii et see on väga külm. Paljajalu põrandal seista ei tule kõne allagi. Pärast remonti on veidi paremaks läinud, on natuke rohkem soojustatud. Juba Kirovskist on meil teatud harjumus elada külmades elamutes. Seal polnud majades ka peaaegu mingit soojustust, ainult lauad ja saepuru, jalad on pidanud liiga palju kannatama. Mäletan, et ühel korral oli mul jalas kaks paari suuri sõdurisaapaid, mitme paari sokkidega. Tol ajal sai neid vahetada paari leivaviilu eest – need olid head saapad, kerged ja veekindlad. Vanasti oli Venemaal nahka küllaga ja osati hästi kingi teha, tänapäeva saapad on nii rasked, kohmakad kui ka ebatihedad. Mäletan, et ostsin ühe paari Minna Raiele, oma vennanaisele. Kui nad küüditati, oli neil kaasas vaid 3 rubla, kuhu sa nii vähese rahaga lähed?

Tema sai ühe paari saapaid ja teise paari jätsin endale. Nüüd on nad kõik läinud, kaks neist surid Eestis, Elvy ema oli kaua haige ja teine (ta elas vanasti meist umbes 20 km kaugusel) kaotas nii oma poja kui minia. Minu õde suri, kui neid süüdistati esimese maailmasõja ajal eesti partisaniliikumises osalemises. Venelased lasksid nad maha. Elvy jäi üksi, tal oli poeg ja kasutütar, samas kui minu õel oli mitu last ja ta ise oli haige. Üht lastest pidasin ma 7 aastat kasutütrena. Kui meid küüditati, jäi tema kodukanti. Ka üks vennanaistest lasti maha. Ta oli juba abielus ja tal oli naine, teda ei pidanud nad maha laskma, aga kui ta nägi, et meest tahetakse maha lasta, hüppas ta lapsega süles tema juurde ja kõik kolm lasti maha.

Elvy õde vabanes pärast kümmet aastat vanglas ja kolis meie juurde, kui elasime Murmanski kandis. Hiljem, kui Karl elas Lõuna-Venemaal, oli ta Karli juures terve kuu, puhkusel oma külmast Komi maanurgast. Tema tervis on samuti õõnestatud. Tema mees oli olnud kaupmees ja kui ta tagasi tuli, sai ta osa oma varast tagasi. Minna ütles, et ta oli saanud päris palju raha, tol ajal hoolis riik veel rahvast. Meie ei taotlenud midagi, aga tema oli sealkandi kasulaps ja neil olid teatud soodustused.

Jah, ütles ema, pisut külmetusi on olnud, aga muidu olen haiglasviibimistest suuresti säästetud. See, kes on Kirovski, Uurali ja Kaug-Karjala üle elanud, ilma et seal sureks, võib küll arvestada üsna hea ja stabiilse tervisega ka edaspidi. Nõrgad sõeluti välja üsna varajases staadiumis.

Sina, Albert, olid Kirovskis üsna kõhn ja ma olin su tervise pärast mures, jutustab ema. Söögipoolist oli seal ainult leiba ja suhkrut, mitmel korral ütlesid, et sa ei taha enam suhkrut. Suhkur oli odav, ma ei mäleta hinda, aga see muutus pikapeale tüütuks. Vahel igatsesime midagi soolast.

Algul elasime Kirovskis osalt oma lihavarudest, aga kui need otsa said, siis jäi ainult tursk ja heeringas. Olid nälja-aastad ja need, kel polnud midagi kodunt kaasa võtta, olid hädas ning palju inimesi suri, sest nad ei talunud kasinat ja üksluist toitu.

Karl jutustab:

Kui sa pärast sõda Soomest lahkusid ja me sinust midagi ei kuulnud, arvasime, et sa ehk sattusid venelaste kätte ja sind saadeti Kamtšatka poolsaare maa-alustesse rajatistesse. Seal olid tohutult suured maa-alused tehased sõjamaterjali tootmiseks, kõik nooremad mehed saadeti sinna. Kui Mannerheim ja venelased sõlmisid rahulepingu, tuli meile Arhangelski kanti 700 meest.

(Osa neist pidi olema need vangid, keda ka Albert Kuopio garnisonist oli käsutatud Savo metsadest üles otsima. Soome sõdurite tahe otsida üles kõik vene vangid, kes olid saadetud taludesse ja väikepõllundustesse maaelanikkonda aitama, ei olnud eriti suur, kuid paljud võeti siiski, et saata nad tagasi Venemaale vastavalt repatrieerimisleppele)

Põhjas, metsakombinaadi töökojas, kui ma töötasin, jutustab Karl, oli mul mitu sellist endist sõdurit. Soomest olid nad topitud kaubavagunitesse ja saadetud üle piiri. Petroskois olid nad pidanud paar kuud tavalistes vanglates istuma ja seejärel jaotatud erinevatesse vangi- ja sunnitöölaagritesse Kaug-Karjalas. Nad olid majutatud tavalistesse sõjavangilaagritesse.

Me saime 700 meest nooremast põlvkonnast, kuid mitte ukrainlasi. Need saadeti töölaagritesse Valge mere kanali äärde. Ma olin ühel korral rongi juures ja kuulsin kedagi hüüdmas mu nime. See oli üks puurija Kirovski ajast, ukrainlane.

- Me oleme teel laagrisse Valge mere kanali äärde, ütles ta, et soomlased ja sakslased olid sõja ajal mõned lüüsid kahjustanud ja nüüd tuli need parandada. Ühel korral, kui ma elasin üksi Arhangelski oblastis niinimetatud "šalmanis" – "fronthus", väikeses teisaldatavas hurtsikus, astus sisse mees valges kasukas, relvaga, ja ütleb:

Me oleme tulnud parandama hulka traktoreid, mille soomlased on saatnud

tagasi vastavalt rahulepingule, mul on vaja lukustatavat ruumi kahele oma mehele magamiseks. Ohvitser võttis üle minu hurtsiku ja ma ise läksin üldbarakki magama ning järgmisel päeval algasid traktoriparandused. Probleem oli selles, et puudusid süüteküünlad. Kuidas nüüd traktoritega oli? Neid käivitati ilma lähemat uurimist tegemata.

Soomlased olid mootoritest õli välja lasknud ja mõne aja pärast jäi traktor ülekuumenemise tõttu seisma, saime selle lõpuks teise traktori abil raudteevagunile ja võisime töökotta viia. Õnneks pääses esimene traktor, ülekuumenemisest oli tulnud vaid seiskumine, pärast jahutamist ja õlitäitmist töötas traktor jälle. Üks neist vanematest meestest, kes traktoritega töötas, oli endine kolhoosnik Ukrainast ja teine tuli tankitehasest. Tema isa oli vangistatud 1937. aastal ja kadunud kuhugi suurele Venemaale.

- Lida! Kas sa ei olnud Pudosis (Äänisjärve idakallas) mõnda aega? küsisin temalt. - Ei. Ma töötasin rätsepatöökojas Šeltozeros, seal olid siiski enam-vähem korralikud olud, kuid Pudožist sattusid paljud edasisele väljasaatmisele Uuralisse ja sama paljud sattusid Komi Autonoomsesse Oblastisse Arhangelskist idas. Seal oli näljahäda ja Eedi Rist ning mõned teised meie naabritest hukkusid seal. Ühel visiidil Leningradi mõni aasta tagasi kohtasin üht 60-aastast daami nimega Selma, ta oli Elvira Petrovna õde ja järelikult minu nõbu. Kirjutasin Komisse mõni kuu hiljem, kuid vastust pole siiani tulnud. Kui Karl ja Albert külastasid Rootsit 1991. aasta suvel, ütles Karl, et Selma oli surnud.