Sonja Sandqvist jutustab 1986-04-15

Mina, Sonja Sandqvist, sündinud Kristiansson, olen kaua püüdnud kirja panna väikest osa oma lapsepõlvest ja noorusest. Olen sündinud 1914-10-01 ja olen teine õdede-vendade seas, meid oli 6 õde-venda. Minu ema oli Lilly Alfrida, (sündinud Larsson 1892-07-11, surnud 1983-11-03). Minu isa oli Karl Algot Kristiansson (sündinud 1892-07-23, surnud 1976-08-30). Enda kohta on mul ainult üks nimi, Sonja. Lapsena kasvasin üles töölisperes, ema hoolitses kodu eest. Meil ei puudunud midagi toonastes oludes. Käisin tihti vanaema juures, olin tema ristitütar.

Vanaema oli oma arvamustes väga kindel. Tuli aidata kõikvõimalikes asjades. Muuhulgas ütles ta: Ära kunagi usalda meest, neil on alati rebane kõrva taga. Vanaema ja vanaisa juures võeti kaardipakk sageli välja, kui nende sõbrad seal olid, kuid nad ei mänginud kunagi raha peale. Vanaema ja vanaisaga oli vastupidi. Nemad olid rangelt usklikud ja käisid igal pühapäeval kirikus. Kui ma nende juures ööbisin, uinusin selle juures, et nad istusid ja lugesid piiblit. Nad olid tõesti lahked ja head inimesed.

Minu kooliskäik ei olnud vist kõige parem, ma mängisin enamasti, mul oli tohutu fantaasia, elasin unistuste maailmas. Ema ütles, et sinu jaoks muutub kõik, kui sa maailma lähed.

- Esimene koht oli ühes pansionaadis Halmstadis, läksin sinna ühel pühapäeval ja seisin terve päeva nõudepesukausi juures. Nutsin terve öö, mõtlesin sellele, mida ema oli öelnud. 14-aastane. Proua Werwin oli selle nimi, kellel pansionaat oli. Reisijate tuba asus kuuendal korrusel, palju treppidel jooksmist. Proua Werner elas ühes väikeses majas kõrval ja sealt serveeriti kõike. Kuidas ma nutsin esimesel ööl! Siis laulsin ja uskusin, et nii see jääbki. Proua Werner kiitis mind nii väga, rääkis tihti, milline peen peretüdruk ma olin, noh natuke .......... ja nii töötasime vist üle oma võimete. Jäin haigeks ja läksin arsti juurde - olin saanud erüsipeeli. Arst ütles, et olen alatoidetud ja väga nõrk ning saatis mu puhkekodusse.

Tasapisi kosusin, otsisin kohta pagariäris ja püüdsin saada kondiitriks. Pidin tõusma kell 3 öösel ja tol ajal tuli kõike käsitsi teha, mõistsin, et ma ei jaksa seda. Olin vist 17-aastane, siis võtsin kogu elu sülle, uskusin kõigist inimestest head ja mõtlesin: Nüüd lähen ma suurde maailma! Ostsin Göteborgi ajalehe, vastasin ühele kuulutusele, toatüdrukuks, sain koha. Muidugi arvasid nad, et olen natuke liiga noor. See oli väga rikas pere suurte harjumustega. Kohanesin kiiresti, kuid nemad said vist palju häid naeru, olin ju rõõmus ja spontaanne ning tundsin, et elu on rõõm. Neil oli kolm tüdrukut, kui ma sinna tulin. Proua Hansson sünnitas siis veel ühe tüdruku, kes sai nimeks Sandra. Mõelda, kui ta hakkas käima, jooksis lapsehoidja juurest ära ja mässis oma prisked käed mulle kaela, see oli vist vastastikune armastus. Mõtlesin, kui ma kunagi tüdruku saan, peab ta nimeks saama Sandra.

Alles nüüd mõistsin, mida tähendab korraliku koolihariduse puudumine. Ma poleks vist kunagi Göteborgi jäänud, aga mida iganes otsisid, pidi ju oskama inglise keelt. Siia ma jäin ja siin sain kogeda oma suurt tagasilööki, ei uskunud kunagi, et midagi sellist minuga juhtuda võiks.

Siinse majahoidja poeg oli väga ära hellitatud. Lapsehoidja tuli ühel päeval ja ütles: Sonja, tule! nüüd saad sa näha üht armast poissi. Åke oli ta nimi ja ta aitas vahel Hanssoni eravagunitega ja nii ma temaga kokku puutusin. Muuhulgas kutsus ta mind autosõidule ja nii hakkasime käima. Kihlusime, ta käis minuga kodus kaasas. Hakkasime tulevase kodu jaoks koguma. Vanaema sõnad järgnesid mulle vist kogu elu, abielu enne, nii et mul oli palju raskeid hetki. Ta arvas, et ma ei hooli temast piisavalt, nii läkski, nagu läks. Ta arvas, et peaksin otsima midagi muud, kus rohkem makstakse, et saaksime rohkem koguda, ja seda arvasin minagi. Proua Hansson oli väga kurb, kui ma lõpetasin. Hakkasin tööle ühe advokaadi juures (Muhl), neil oli tüdruk, kellel tuli hästi silma peal hoida, nad kartsid inimröövi. Neil oli varem olnud üks hoidja, kuid ta lõpetas muu huvi tõttu. Nii läkski, nagu ma oma kõige metsikumas fantaasias poleks kunagi uskunud juhtuvat. Olin hukka mõistnud kõik tüdrukud, kes enne abiellumist lapse said. Kui ma Åkele ütlesin, et me saame lapse, tuli ta kommentaariga:

- Mida ema küll ütleb!

Proua Muhl hoolis Åkest väga. Nüüd hakkas ta välja mõtlema kord üht, kord teist, sain ühe külma duši teise järel. Åke oli vedurijuhi kandidaat, elas Falköpingis, tuli, kui tal vaba oli. Mõtlesin esmalt asja käsile võtta ja sõita Falköpingisse, ütlesin Muhlidele, et mul on sünnipäev ja sõidan koju - nad said aru.

Sõitsin Falköpingisse, Åke oli jaamas vastas. Küsisin temalt, kuidas ta oli mõelnud. Siis ütleb ta:

- Loodan, et saad aru, ma olen armunud ühte haiglaõesse. Mina ütlesin:

- Pea meeles, Åke, kes teisi õnnetuks teeb, ei saa ise kunagi õnnelikuks.

Sõitsin rongiga koju, istusin seal väljas, ei suutnud pisaraid tagasi hoida, need lihtsalt voolasid. Käisin tänavat mööda üles ja tänavat mööda alla, et saaksin end oma tuppa hiilida. Ma ei saanud silmatäitki und. Hommikul tulid proua Muhl ja Madeleine ja tahtsid teada, kuidas mul läks. Siis valetasin. Ma pean lõpetama, me abiellume ja korterit pole mingi kunst saada.

- Aga nii lõbus Sonjale ja Åkele ja nii kurb Madeleine'ile!

Siis ütles Madeleine:

- Ma pole kunagi Åkest lugu pidanud - ja isa ka mitte.

Nad võib-olla mõistsid rohkem kui meie. See oli raske aeg - käi ja valeta, jookse päevad läbi, mõtiskle öösel. Üks kiri potsatas proua Muhlile kätte. Tundsin nii ebameeldivat tunnet, arvasin käekirja ära tundvat. Kui proua Muhl koju tuli, hüüdis ta:

- Sonja, Sonja! ja võttis mul õlgadest kinni. Nüüd istume siia. Räägi meile, kuidas lood on, ma sain kirja Åke emalt, kas teie vahel pole kõik nii nagu peaks.

Siis murdus kõik ja ma rääkisin, kuidas lood on. Åke ema sõnul oli see minu süü. Proua Muhl helistas Åke emale ja ütles:

- Kuidas olete oma poega kasvatanud, et ta ei tunne oma vastutust ja seda veel sellise tüdruku vastu nagu Sonja, ja ma mõistan, et te ei suuda mõistlikku vestlust pidada, nii et ma panen toru ära. Seejärel jooksid nad ja valvasid mind, helistasid raudteevalitsusse ja said Åke alla. Me pidime abielluma, aga siis ütlesin mina:

- Åke on öelnud, kus ta seisab. Ma ei hakka kunagi üht pennigi küsima, sellega saan ma ise hakkama. Kui advokaat koju tuli, lõi ta rusikaga vastu lauda minu eest. Ma ei tohi mõelda ainult iseendale, vaid lapsele, keda ma kannan. See tuleb kirja panna kui kihluslaps ja Åke peab maksma.

Sellest sai 30 krooni kuus ja seda pidi tõstetama, kui ta saab valmis vedurijuhiks, aga ma ei nõudnud kunagi rohkem. Selle raha sai Sandra, kui ta kodust ära kolis. Muhlid korraldasid nii, et ma koliksin Muhli venna juurde Stockholmi. Neil oli suur aed- villa ja nad arvasid, et vanadel päevadel oleks see lõbus.

Kõige hullem oli sellest kodusetele rääkida. Ruth elas ka siin, kui me tulime - ja proua Muhl. See oli neile kindlasti väga raske, nad tundsid oma tütre pärast, aga nad ütlesid:

- Kui ta pole kunagi varem kodu vajanud, siis vajab ta seda nüüd.

Sandra sündis KK-s 1940-03-03. Ta sündis kuu aega enneaegselt ja kaalus vaid 2600 gr. Ma olin pärast väga nõrk, ei suutnud teda kanda, pidin sõitma ühte kodusse hooldusele. Kõige hullem oli, et ta oli nii Åke nägu, elav koopia. Algul mõtlesin:

- Kas ma ei oleks võinud sellest säästetud olla.

Siis ütlesin sellele väikesele lapsele:

- Sina ja mina hakkame võitlema.

Seejärel sõitsin selle väikese pambuga koju Skreasse, meid võeti nii hästi vastu, eriti vanaema poolt, kes oli olnud nii range. Kõik olid nii lahked, aga see käis mulle närvidele, kui isa kompvekke ostis.

Ühel päeval ütlesid ema ja isa:

- Me hoolitseme Sandra eest sinu asemel! Nad mõistsid, et ma pean meile tulevikku korraldama ja natuke sissetulekut saama. Raskete sammudega sõitsin Göteborgi. Sain koha Örgrytehemmetis, olin seal seitse aastat, hoolitsesin vanade eest - see oli väga töörohke. Öösiti nägin und. Nägin Sandrat ühes õnnetuses teise järel. Seejärel kandideerisin PS-i ja sain koha põetajana. Elasin koos ühe tüdruku, Gretaga, kes oli kihlatud vedurijuhi Sveniga. Sven rääkis ühest mehest nimega Bertil. Temast oli väga kahju, ta naine oli teda petnud ja ta sai teada.

- Sa peaksid temaga kohtuma,......................nagu võib mõista, olin ma saanud meestervihkajaks. Greta ja Sven abiellusid, mind kutsuti sinna ja seal istus Bertil.

Siis läks kõik omasoodu. Tema rääkis oma loo ja mina oma. Ta lubas mind Sandraga aidata. Mõtlesin tema kooliskäimisele, me pidime talle andma selle, mida me ise polnud saanud. Sandral oli alguses kindlasti raske. Ema Lilly oli ju kodus.................

Abiellusin ühe raudteelasega, neil oli nii halb palk. Sandra oli 9-aastane ja pidi nii kiiresti kui võimalik koju sõitma. Bertil seisis kõiges kõrval, poleks iial võinud paremat isa saada ja seda ta kindlasti ka tundis. Ingeborg, osakonnaõde, küsis, kas ma ei tahaks läbida abiõe kursust. Nad pidid ühe õe koondama. Ma ütlesin:

- Sellega ei saa ma kunagi hakkama ja mõtlesin oma kooliajale.

Ma olin esimene, kes selle eksami Sahlgrenskas sooritas ja sain kõrgeima hinde, ma polnud seda väärt. Mul polnud tol ajal just suuri pretensioone. Sandra sai koolis hästi hakkama. Kui ta tuli koju raamatuga klassi parimale kaaslasele - see oli parim, mida saada võib......

Olen vist olnud range kasvataja, aga me oleme tema pärast nii mures olnud. Loodan, et tal on midagi head oma perele kaasa anda. Ta on omandanud hea hariduse, on õppealajuhataja, abielus tsiviilinseneriga ja tal on tütar, kes käib Chalmersis. Loodame, et neil läheb hästi. Tal on ju ainult üks elu ja seda peab hoidma. Ise saab palju teha, kui ollakse aus ja elatakse tervislikult, ei kahjustata teisi inimesi - siis usun, et läheb hästi.

Sonja suri 1999-01-25

Kõne Sonja matustel.

Meie kallile Sonjale!

Matteuse evangeeliumis 7:21 on kirjutatud:

Mitte igaüks, kes minule ütleb: „Issand, Issand!”, ei pääse taevariiki, vaid see, kes teeb minu taevase Isa tahtmist.

Seda võib öelda Sinu kohta, Sonja. Sa ei kuulunud kindlasti nende hulka, kellel oli Jumal alati ja lakkamatult huulil, Sa käitusid, nagu oleks üks olemas. Miski polnud Sinu jaoks võimatu, kui oli vaja aidata nii sugulasi, sõpru kui ka teisi kaasinimesi. Mina ja mu pere oleme Sinult palju abi ja tuge saanud meie rasketel eluperioodidel, see kehtib kindlasti ka paljude teie kohta, kes te nüüd siin viibite ja olete teda saatnud viimsele puhkepaigale. Sa suhtlesid tihedalt meie perega ja olid õde, keda ma kõige paremini tunnen. Sul oli helge ellusuhtumine ning Sa tegid elu kergemaks ja helgemaks ka teistele inimestele, ja seda mitte ainult oma õetöö kaudu, vaid rõõmsameelse ja tegusa inimesena, kellel oli siiras õiglustunne ja tugev moraal-humanistlik eluvaade.

„Usk ei ole maja, mida ehitatakse Jumala auks, usk on tee, mida käiakse,” olevat öelnud prantsuse filosoof Voltaire. Sa käisid seda teed, usu teed, ja nüüd, kui Sa oled jõudnud elu lõppu, tuleb vaid tõdeda, et Sinu teekond pole olnud asjatu. Sul pole midagi karta sel hetkel, kui Sa astud oma Issanda ette, sest sa oled elanud nii lähedal moraalsele käsule, kui üldse võimalik. Me mäletame Sind sellisena, nagu Sa olid kogu elu – rõõmus, erk ja alati valmis aitama ja toetama, alati täidetud heast tahtest.

Kallis Sonja! Me leiname koos Sinu perega ja meie kaotusvalu on suur.