1991. Vene tuumatehnikud ja sovhoositalunikud külastavad Rootsit

1990. aastal kaasati Rootsi laguneva Nõukogude Liidu tuumaenergiaalassesse abitegevusse ja kõik Rootsi reaktorid said endale „hoolealuse“ kusagil Venemaal või Baltikumis. Ringhalsi reaktor võttis hoole alla ühe survestatud vee reaktori Volgodonski piirkonnas – paarsada kilomeetrit Stalingradist edelas – mis uue mõtlemise käigus oli sobivalt ümber nimetatud Volgogradiks. Nüüd valmistutakse tagasi pöörduma „vahenime“ – Stalingradi – juurde. Elanikud leiavad, et Volgograd ei ütle kuigi palju.

Kuna teadmiste ja teadlaste vahetus endise Nõukogude Liidu ja muu maailma vahel oli möödunud aastatel äärmiselt tagasihoidlik. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 90ndate alguses tekkis mõlemal poolel suur vajadus üksteist külastada ja oma silmaga näha, kuidas asjad tegelikult on. Nõukogude Liidu kohta levis nii müüte kui pooltõdesid.

91-08-16 saabus delegatsioon Volgodonski tuumaelektrijaamast (ühest lõpetamata PVR-reaktorist, mis jäi valmimata piirkonna uue „rohelise“ vastuseisu tõttu) koos reaktorijuhataja Mustafinofi ja mitme tema abilisega – koguni ühe daamiga kohalikust ajalehest, kes pidi siinsest visiidist kirjutama.

Visiidi peamine eesmärk oli loomulikult Ringhalsi tuumaelektrijaam, sest mõned sealsed reaktorid olid sama tüüpi nagu venelastel. Visiit kulges edukalt, venelased said näha ja kuulda kõike, mida soovisid, ja seda polnud vähe. Peale juhataja enda polnud ükski teine venelane varem läänemaailmas käinud ning küsimusi ja külastusi tuli palju. Mustafinof ei olnud huvitatud ainult tuumaelektrijaamast, vaid ka sellest, mis jäi väljapoole tema tegelikku töövaldkonda – põllumajandusest –, sest Hallandil ja Volgodonski ümbrusel olid sarnased majandusharud rohke põllumajanduse ja loomakasvatusega.

Mõnevõrra väljaspool tuumaenergiaprogrammi külastasime mõnda Hallandi talu ja Mustafinof arvas, et hulk Volgodonski piirkonna linnavolikogu sovhoositalunikke (mille liige ta ise oli) peaks nägema Rootsi talunike ühistu mudelit

Võtsime ühendust Hallandi LRF-i esimehe Yngvar Olssoniga. Ta oli nõus ja kuna olin sageli Ringhalsi rahvale tõlkinud, soovitas teabejuht Torsten Bohl mind tõlgiks, et sidemeid ja tõlget visiidi ajal korraldada.

Kirjavahetus venelastega läks käima ja suvel -91 saabus hulk venelasi nii sovhoosist kui tuumaelektrijaamast. Kuna visiit pidi toimuma Hallandis, otsustati, et meie külalised maanduvad Stockholmist Kopenhaagenis. Koos LRF-i usaldusmehega Falkenbergist sõitsin renditud Volkswageni bussiga Kastruppi ja võtsime külalised vastu. Neil paistis olevat palju ja üsna raske pagas. Kui pidime Kastrupist tolli läbima, ütles LRF-i mees, et nüüd tuleb neil tõsised välja näha ja mitte sõnagi lausuda. Taani tolliametnik vaatas mitut vanemat härrat ja üht keskealist daami, noogutas ja me saime läbi. Ma värisesin mõttest, mida ajalehed kirjutaksid, kui toll teeks põhjalikuma kontrolli.

Järgneval nädalal külastasime nii Ringhalsi kui mitut talunike ühistut: eesotsas Arla piimaühistu esimehega, kartulikasvatajaid, Scani tapamaju Varbergis ja üht täiesti moodsat piimatootmisega talumajapidamist.

See oli väiksem talu kusagil Tvååkeri kandis. Talu pidasid noorem talunik ja tema naine koos kahe lapse ning taluniku vanematega. Neil oli umbes 30 lüpsilehma, hulk sigu, lambaid, kanu ja üks karjakoer. Pindala oli umbes 50 ha avamaad ja sama palju metsa.

Oli aeg lüpsta. Taluniku naine läks õue, vilistas ning mustvalge karjakoer ilmus hea hooga oma kuudist välja. Naine ja koer läksid aediku juurde, kus me nägime mitut lehma; naine andis vilistades koerale käsu, kes pani täie hooga minema ja hakkas lehmi talu poole ajama. Kõik nägi väga elegantne ja professionaalne välja. Lehmad tulid nagu nööri mööda ja läksid lauta, et lasta end lüpsta.

Lehmade seas valitseb hierarhia – juhtlehm läks esimesena ühte lüpsiboksi – transpondri kaudu sai söötmisautomaat signaali ja 2 kg jõusööta voolas söödakünasse. Talunik rääkis, et tavaliselt saab iga lehm umbes 2-tunniste vahedega ligikaudu 2 kg sööta, olenemata sellest, millisesse söötmiskohta ta läheb. Lüpsiajal tuleb lisa. Transpondrite abil registreeritakse kõik tehingud arvutisse ja kui mõni loom pole programmi järginud haiguse või muu sarnase tõttu, märgitakse andmed selle looma kohta arvutis punasega, nii et talunik saab kohe meetmeid rakendada.

See oli täiesti moodne laut, lüpsikoht, kus talunik pidi iminappe käsitsema, oli süvendatud, nii et ta sai püsti seistes töötada. Lüpsmine läks nagu tants ja venelased olid väga muljet avaldatud töö tõhususest ja mugavusest.

Laut oli vabapidamiseks ja me nägime, et laes rippus suur hulk musti plasttorusid. Venelaste küsimuse peale selgitas noor talunik, et tal on soojuspump ja ta võtab lauda soojust välja. Iga lehm toodab puhkeolekus umbes 1 kW soojust ning lehmade soojuse ja soojuspumbaga sai ta kütta nii elumaja, vanemate maja kui ka mitut muud hoonet. Venelased polnud kunagi soojuspumpadest kuulnud, veel vähem sellest, et neid laudas kasutatakse, ja imestus oli suur.

Kõik lehmad olid varustatud transpondritega ja talunik selgitas, et sel viisil sai ta väga hästi kontrollida nii loomade söötmist kui ka nende tervislikku seisundit

Suurem osa nädalast kulus siiski Rootsi talunike ühistu aruteludele ja selgitustele: selle tegevusele ja võimalustele aidata talunikke nii töö kui majandusega, mis ei olnud alati nii lihtne.

Arvestades nõukogude ajal laialt levinud korruptsiooni, kolhooside madalat efektiivsust ja üldist allakäiku, tekkis suur hulk küsimusi, mis läänlastele on iseenesestmõistetavad, kuid endistele nõukogude kodanikele peaaegu arusaamatud.

Üks selline küsimus oli näiteks, kuidas juhtida erinevaid kollektiive. LRF-i rahvas pandi suure proovile (ja tõlk samuti), kui tuli selgitada juhtimissüsteemi erinevate piima-, liha- ja teraviljatootjate ühistutes. Venelastel oli väga raske mõista ristseoseid, mis esinevad erinevate tootjaorganisatsioonide vahel – et ühe organisatsiooni juhatuse liikmed kuuluvad teiste juhatustesse jne. Venelased, kes olid harjunud korruptsiooni ja sohiga, olid suurtes raskustes selle arutluse mõistmisel. Rootslastel kulus peaaegu pool hommikupoolikut, et selgitada, kuidas palgata ühistule tegevdirektor ja kuidas tema üle kontrolli hoida.

Külastasime piimakarjakasvatajate meiereid Valbergas, lihatootjate Scani tapamaja Varbergis ja vaatasime teraviljasilosid Falkenbergis. Peaaegu kõikjal, kus pakuti söögipoolist, hoolitsesid venelased jookide eest ja me hakkasime mõistma, miks neil oli nii suur ja raske pagas kaasas.

Mõned külastused tekitasid edasist huvi: nt tapamaja- ja veskitegevus. Nõukogude riigi viis kollektiivide üle kontrolli hoida seisnes selles, et kollektiividel polnud endal võimalust ei teravilja hoida ega jahvatada. Kõik pidi toimuma tsentraalselt linnades, et riik saaks seda jälgida. Endise sovhoosi esimees rääkis, et vahel said nad nii häid saake, et linnades ei suudetud neid vastu võtta, vaid nad olid sunnitud teravilja laotama asfalteeritud teedele ja lennuväljadele, koos sellest tulenevate tagajärgedega. Nüüd tahtsid nad näha, millised võimalused on osta veskeid, ehitada hoidlasilosid maal ja saada iseseisvamaks.

Kui lahkumine hakkas lähenema, tahtsid kaks külastajat maha jääda ja sõita Avestasse ja Stockholmi, et lähemalt vaadata tapamaja ja veskeid. Suletud suurtapamaja Avestas oli müügis ja veski Juvelkronan Stockholmis Kvarnholmenil oli välja müümas mõningaid üksusi, millest venelased olid väga huvitatud. LRF-i esindaja võttis hoolitseda need, kes pidid otse Kopenhaagenist tagasi sõitma, ja mina võtsin enda peale hoolitseda kahe venelase eest, kes pidid minema Avestasse ja lendama koju Stockholmist.

Kui külastus Avesta tapamajas oli lõppenud, sõitsime meie suvilasse Lilla Fredrikslund Sörmlandis, kus me pidime ööbima. Ann-Marie ei olnud maal, vaid me pidime ise majapidamisega hakkama saama. Ostsin hernesuppi sealihaga, pakkusin venelastele sauna, suppi ja punši ning veetsime paar päeva suvilas. Kangemaid jooke pakkusid venelased, tundus, et neil on peaaegu ammendamatud varud viina, veini ja punast šampanjat Volgodonski kandist. Veetsime kaks mõnusat päeva suvilas, külalised said tegelda „põllumajandusega” rohu niitmise ning lehtede ja okste põletamise näol. Enne Stockholmi sõitmist jätsid venelased järelejäänud varu maha – kaks pooleliitrist viinapudelit ja kolm pudelit veini.

Esmaspäeva hommikul sõitsime Stockholmi, külastasime veskit Juvelkronan ja pärastlõunal pidid venelased lendama tagasi Moskvasse. Pileteid ei olnud broneeritud ja tekkis delikaatne olukord – kas nad saavad minema või mitte? Varem nädalal olin helistanud Aeroflotile, kuid seal ei osatud anda mingit teadet võimalike vabade kohtade kohta. Enamik asju kipub ju lahenema väikese improvisatsiooniga ja ma võtsin riski lootuses, et seekordki läheb korda. Aerofloti infos Arlandal ei osanud tüdruk mingit teadet anda, vaid ütles, et me peaksime ootama. Nõukogude Liidus, kus kasumlikkusele ei olnud liiga suurt survet, kippus alati lennukis olema paar-kolm tühja kohta võimalike hilinenud suurvõimude jaoks, ja asi oli selles, et olla esimene järjekorras. 10 minutit enne väljalendu said minu venelased pardale minna ja ma hingasin kergendatult. Neil ei olnud kaasas suuremaid rahasummasid ja hotellis ööbimine oli välistatud. Kui nad poleks saanud mingit reisivõimalust, oleksin pidanud nad tagasi suvilasse viima ja järgmisel päeval uuesti proovima. Nüüd läks kõik hästi, suureks rahuloluks nii LRF-ile Falkenbergis kui ka mulle.

Mõni nädal hiljem kutsus Torsten Bohl meid järelpeole Ringhalsi.

1991-11-11 Vastukülastus Volgodonskisse

Vastukülastus Venemaale leidis aset novembri keskel, mitte just ideaalsel ajal, pime ja jahe. Hallandi LRF-i juhi Yngvar Ohlssoni juhtimisel kogunesime Stockholmis Arlandas, et lennata Moskvasse. Meil pidid „suveniirid” kaasas olema ja mis sobib Venemaal paremini kui hea Rootsi õlu. Mõned liikmed olid varem Nõukogude Liidus käinud ja teadsid, et lääne kaupu saab osta „Berjozka” poodidest, kauplustest, kus sai välisvaluuta eest lääne kaupu osta. Et vältida õlle kaasavedamist Rootsist, otsustati, et õlu ostetakse Inturisti poest Moskvas. Kohale jõudes majutati meid Rossija hotelli ja pärast sisseseadmist suundusime „Berjozka” poodi, et osta sobivad kogused jooki.

See tuli üllatusena! Uue aja vaimus olid venelased kasutusele võtnud midagi, mida nad kutsusid „kuldrublaks”, väärtusega umbes 2 dollarit, ja õllehind selle tariifiga ületas isegi Rootsi õllehindu Rootsi Süsteemis. Kahetsesime oma mugavust, aga mis seal ikka teha?

- Kuidas ma küll juhatusele selgitan, et me nii palju õlut ostsime, ohkas LRF-i esimees Yngvar Ohlsson.

Suures aruandluspiinas seoses kojusõiduga osteti siiski mõned „kastid” kanget õlut ja Yngve Ohlsson oli sügavalt mures, kuidas ta kodus revidentidele neid kõrgeid kulusid kangetele jookidele selgitab. Viina pärast me ei muretsenud, see kippus olema nii odav kui ka kergesti kättesaadav kõikjal Venemaal.

Moskvas hoolitseti meie eest hästi, meid sõidutati lennujaama ja läksime pardale Vene tuumaenergiaameti oma lennukile, 10-kohalisele masinale koos kõigi mugavustega. Pärast paari-kolme tunni pikkust lendu maandusime Volgodonskis ja meid võtsid vastu meie sõbrad tuumaelektrijaamadest. Meid majutati linna hotelli ja alustasime oma külastust.

Tuumaelektrijaam osutus surveveereaktoriks, valmis (väidetavalt) 95%. See oli aga vene arusaama järgi, Rootsi delegaadid arvasid, et 75% oleks tõele lähemal. Kõnekäänd, et: viimased 10% võtavad 50% tööst valmimiseks, sobiks siia. Ka muu jättis soovida. Ei oldud eriti hoolikas. Näiteks üks trepiastmetest administratiivhoonesse oli tunduvalt kõrgem kui teised ja kui ei vaadanud hoolega, oli oht komistada. Tuumaelektrijaama sees oli teatud segadus, kuid mitte suurem kui tavaliselt enne lõppkoristust, nii et jaamaülem Mustafinovi väide valmidusastme kohta võis siiski enam-vähem paika pidada.

Volgodonski piirkonnas asub venelaste tuumaenergiatoodete tootmistööstus. See on hiiglaslik rajatis, mis koosneb kahest hoonest küljepikkusega 1 km ning mõnest väiksemast, mille külg on kõigest 600 meetrit. Venelased olid loobumas oma RBMK-reaktoritest (Tšernobõli tüüp) ja tegelesid 1 MW surveveereaktorite tootmisega. Tehase sissepääsude juures olid pikad veekünad, kus töötajad pidid oma jalanõusid loputama enne tehase ruumidesse sisenemist. Kevadeti ja sügiseti tekkis „mustast mullast” mõne sentimeetri paksune porikiht, mis tuli maha pesta, ja suviti olevat tolmutanud üsna korralikult isegi mõõduka tuulega.

Äsja ärganud natsionalistlikud ja „rohelised” tunded olid valitsevad ja kuna Mustafinov oli kaukaaslane, võis näha silte ja plakateid tekstidega: „Venemaa venelastele” ja sarnaseid väljendeid.

Volgodonsk ei asu kaugel Novotšerkasskist, tatari rahva keskusest. Me pidime linna külastama, kuid sügisene udu muutus nii tihedaks, et loobusime reisist.

Ühel õhtul pidasid „rohelised” koosolekut ja rootslased otsustasid seda külastada. Algul kohtusime organisatsiooni asesekretäriga, kes koos hulga keskealiste naistega ei olnud üldse nõus meid koosolekule laskma. Pärast mõningast veenmist nad siiski andsid järele. Torsten Bohl lubas pidada ettekande Rootsi vaatenurgast tuumaenergiale ja rääkida pisut Rootsi reaktoritest.

Torsten rääkis pool tundi ja mina tõlkisin, pärast tuli publikult hulgaliselt küsimusi: muu hulgas, kas Torsten suudaks ja julgeks võtta üle Vene tuumaelektrijaama juhtimise. Sellele vastas Torsten jaatavalt, kuid venelased näisid kahtlevat.

Energiaprobleem on piirkonnas suur. Pärast koosviibimist „roheliste” juures kutsuti meid „kultuuriüritusele” – meelelahutus traditsioonilises vene stiilis – ja umbes tunni aja pärast kustus valgus. Läks täiesti pimedaks ja saime teada, et see on tavaline. Elektrit jaotati ja lülitati järgemööda mõned piirkonnad välja. Kohalik elanikkond oli selleks valmis ja välja ilmusid nii steariinküünlad, taskulambid kui petrooleumilambid.

Tuumaküsimused olid kesksel kohal, kuid meile tutvustati ja näidati ka vene sovhoosisüsteemi. Volgodonsk asub suures põllumajanduspiirkonnas ja mõõtmed olid kohati muljetavaldavad, samas kui mõned üksikasjad olid masendavad. Sovhoosi „Zhemchuzhina” (pärl) kariloomade kari koosnes mõnest tuhandest lehmast, kes viibisid õues praktiliselt aasta läbi. Oli mingi varjualune, kuid põhiliselt ainult katus, mingit soojust sellesse lauta ei jäänud. Pikkus umbes 800 m ja vaba läbipääs. Kari koosnes üsna väikestest, tõenäoliselt üsna tugevasti sissearetatud, kuid vastupidavatest loomadest. Piimatoodang oli väidetavalt umbes 10 liitrit päevas. Rootsi piimaühistu esindaja rääkis, et tal on lehmi, kes annavad kuni 45 liitrit päevas. Venelased raputasid pead.

Külastuspiirkond asub „musta mulla” vööndis ja on väga viljakas. Mõnel juhul võis saada kolm saaki aastas, kuid saagi hilisem käitlemine oli mõnevõrra vanamoeline ja Rootsi osalevate põllumeestega tekkisid pikad arutelud, kuidas olukorda parandada.

Volgodonsk asub Volga ja Doni jõe ning neid kahte jõge ühendava kanali vahel. Haritavad põllud koosnesid umbes 40 ha suurustest tükkidest, mida kunstlikult niisutati. Niisutamine toimus 800 meetri laiuste ratastel niisutusseadmetega, mida käitas kas diiselagregaat või elekter läbi õhus oleva kolmefaasiliini. Niisutamine toimis täiesti automaatselt ja käivitus, kui andurid andsid märku, et muld hakkab liiga kuivaks muutuma.

Piirkond on tuntud kui põhjapoolseim viinamarjakasvatusala, kuigi talvine temperatuur võis mõnel ööpäeval langeda kuni –20 kraadini Celsiuse järgi. Meie küsimusele, kuidas nad suudavad viinapuud külmumise eest kaitsta, saime järgmise selgituse. Pärast kasvuperioodi lõppu võetakse viinapuud tugedelt maha, pannakse mullale ja küntakse suure adraga kogu taimestik maha. Muld on nii kerge ja poorne, et see ei tekita mingeid kahjustusi ega raskusi. Kevadel, kui muld on piisavalt kuiv, puhutakse muld ära, seotakse viinapuud üles ja jätkatakse kasvatamist.

Ülepäeviti külastasime mõnda kohalikku veinotootjat veinide „degusteerimiseks”. Tavaliselt saime kaasa mitu pudelit kingituseks ja Stockholmi-Arlandasse naastes oli enamikul meist üle 10 pudeli veini pagasis. Tolliga siiski raskusi ei tekkinud. Kontroll oli peaaegu olematu ja see tulenes sellest, et kallis Vene „kuldrubla” muutis alkoholi ostmise Venemaal tol ajal kahjumlikuks ja Venemaalt saabujad tulid tagasi „tühjade kätega”, millest tolliametnikud olid teadlikud. Mul oli 14 pudelit punast Vene šampanjat ja olin tolli läbimisel pisut närvis, kuid midagi ei juhtunud ja mul oli veini mitmeks kuuks ette.

Üks visiidi tipphetki oli saunaõhtu tuumaelektrijaama esindussaunas Doni jõe kaldal. Venelased olid ju saanud kogeda Rootsi külalislahkust saunatamise, õllejoomise ja hea toidu näol. See ei olnud mingi kiire saun, ei, see üritus kestis terve õhtu, vaheajad toidu ja joogi nautimiseks. Kaks meest tuumaelektrijaamast olid määratud külaliste heaolu eest hoolitsema. Alustati kalasupiga, jätkati grillimisega ja seejärel kestis pidu mitu tundi, vaheldumisi saunatamine ning toidu ja joogi nautimine. Kohal olid nii mehed kui naised, meil olid õhukesed vannilinad ümber, et oma kehasid varjata. Üks kohalviibinud daamidest oli kohaliku kommunistliku partei osakonna esimees. Saun oli väga kuum, lõhnas värske kase järele (kuumale kerisele pannakse halg) ja meid teenindati korralikult. Venemaal, nagu Soomeski, kasutatakse kasevihtu, millega end pekstakse. Meid peksti korralikult ja need, kes julgesid, võisid hüpata Doni jõkke end jahutama, vesi oli pisut jahe, nagu novembris tavaliselt.

Kogu visiidi vältel oli tuumaelektrijaamast määratud üks noorem võimekus visiiti videole jäädvustama ja mõni nädal hiljem sain Torsten Bohli kaudu lindi koopia.

Meid olid samuti kutsutud sovhoosi esimehe A.M Kovalevi ja tema abikaasa juurde. Temal, nagu kõigil teistel kollektiivis, oli mõni loom, muuhulgas paar siga. Ta sai kollektiivilt seajõusööta, tingimusel, et üks neist sigadest tuleb kollektiivile üle anda.