Salme Jữgenson Tapal 950614

Nõbu Salme Jữrgenson jutustab oma elust.

Ma sündisin 1909-12-25 ja olin 14-aastane, kui mu isa suri. Siis tulid „vaestekomitee“ liikmed ja viisid ära meie 4 lehma ja ema nuttis. Siis moodustati kolhoosid ja meie kariloomad jagati vaestele, meilt võeti kõik ära ja meid kutsuti „kulatskaya morda“ ehk kulakunäoks. Maja võeti ka meilt ära ja hiljem oli palju repressioone kõigi vastu, kes olid midagi omanud, aga meie elasime seal edasi kuni aastani 1928.

Meilt võeti juba varem vara ära, aga "alguses oli see ilma riigi sekkumiseta, need olid nn "vaesed". Nad tulid pärast revolutsiooni suurte hulkadena, astusid lauta, näitasid näpuga:

Seda tahan, seda tahan....

Ema läks Waldemariga hüvasti jätma, mu vanem vend oli juba väljasaatmisnimekirjas ja ta läks külanõukogus tuttava juurde, et teda välja saadetaks, ja ta lahkus öösel. Ta sõitis Staraja Russasse, seal elasid Rickard ja Osvald ning Emely koos Maliga. Emely uppus seal ja Mali kadus sõjas. Ema tuli Mali lastega tagasi siia meie juurde. Lugast sõitis Alvi Novoseljesse ja mina pidin hoolitsema ühe Maali lapse eest, Alvi võttis teise ja me kasvatasime nad üles koos meie emaga.

Kas see oli Lugas?

- Ei, see oli Ploskovos, seal pandi tehas seisma ja kõik saadeti Lugast Ploskovosse. See oli 15 kilomeetrit mööda jõge.

Transport toimus praamidega. Isa oli klaasivabriku tööline. Me elasime koos, elamispinnast oli puudus ja me ostsime endale maja. Bertha oli vaevalt aastane ja tegi seal oma esimesed sammud. See oli 1937, kui me maja ostsime ja elasime seal kuni 1941. aastani.

Ma ise kasvasin üles Ploskovos. Luga tehas suleti ja kõik, kes seal töötasid, saadeti Ploskovosse, 15 km pikkusele teekonnale mööda jõge, ja nii klaasimaterjali kui ka inimesi veeti praamidega mööda jõge. Isa oli klaasikeetja. Kui sõda algas, läksime metsa, seal olid nii Bertha kui Erich ja me olime metsas, kuni sakslased tulid. Isa jäi lehmadega metsa, mina aga pöördusin lastega koju tagasi. Ma olin uksed sulgenud ja meie vähesed väärtasjad mitmesse kohta maha matnud, kuid keegi oli selle avastanud ja kõik varastanud.

Kui me koju jõudsime, seisid sakslased puukuuri taga ja üritasid ust lahti saada.. Erich oli umbes 10-aastane ja ta jooksis ette, mina jooksin võtmega järele, et nad ust katki ei lööks. Sakslased jälgisid meid, kui me maja juurde tulime, ja kuulsid, et ma hüüdsin Erich! Erich! See on ju algselt saksa eesnimi. Nad lõpetasid katse ukse avamiseks, vaatasid meid ja hüüdsid: Eesti! Eesti!

Ma vastasin jaa, jaa Eesti! Siis astus üks saksa sõduritest ette, nad võtsid Bertha sülle ja hakkasid temaga naljatama, kuid Bertha ehmatas ja hakkas karjuma ja nutma. Kui sakslased said teada, et me oleme eestlased, kolisid nad meie majja ja võtsid ühe toa enda valdusse. Seal elas siis palju sakslasi mitmes järgus, üks üksus lahkus ja teine tuli sisse. Kui nad hakkasid Leningradi piirkonnast taganema, ütlesid nad meile, et me peaksime koos nendega Eestisse kolima. Nad aitasid meid kõigega, pakkide ja kirstudega, nad olid meie vastu lahked. Oli ju kahju majast lahkuda ja me nutsime kibedaid pisaraid. Nad pakkisid kõik meie asjad kokku, võtsid kaasa lehma ja kaks kitse, et lastele piima saada, see oli 3. oktoobril. 4. oktoobril jõudsime Tapale, sakslaste rajatud sõjavangilaagrisse. Me saime kõik oma asjad kaasa, nii oma lehmad kui ka osa muid asju ja majapidamistarbeid, ja me karjatasime oma lehmi seal, kus praegu on kalmistu. Bertha mängis kalmistul puude all. Tasapisi tuli sakslastelt käsk, et meid tuleb majutada linna majadesse ja mitte jääda vangilaagri barakkidesse. Nad ütlesid, et me vajame tuba vähemalt 22 ruutmeetrit, ükskõik kui palju meid on, ja me kolisime Karkuse, Ehtla majja. Sinna kolisid minu õde Alvie, meie ema, õepoeg ja kaks õelast Leida ja Luise ning meie neljaliikmeline pere. Meid elas majas kokku 9 inimest. Seal elas ka perenaine, ta pakkus meile sissekolimissuppi suurest pajast. Meil endil oli palju toitu kaasas, liha ja mitmesuguseid sültisid, nii et lapsed ei olnud näljased ja perenaine pahandas pisut:

- Ärahellitatud põgenikud!

Terve kevade elasime koos Karkuse külas, linnast eemal, umbes 8 km kaugusel. Ühes toas oli 9 inimesele üsna kitsas. Kolisime Karkuses Klammi majja, seal elasid kaks poissmeest ja üks vanatüdruk. Vanatüdrukut peeti üsna laisaks ja minult küsiti, kas ma tahaksin talu loomi hooldada. Neil oli 3 lehma, peale selle sain ka oma lehma kaasa võtta ja minust sai loomatalitaja. Kevadel võtsime põrsa ja elasime seal kuni selleni, kui venelased Eesti tagasi vallutasid ja isa kolis Tapale, kus ta tööd sai. Majad olid osaliselt kahjustatud, kõik aknad olid katki ja ta alustas klaasimisega. Aasta oli 1945. Siis me ei elanud selles majas, see oli Nikuli tänav 3, teisel korrusel, majas, kus elasid sõdurid, ja kui nad ära kolisid, läks isa juhtkonna juurde (ta oskas vene keelt) ja sai korteri. Ta aitas sovhoosis. Hiljem kasutati maja koolina, minust sai koolikoristaja ja Erich alustas kooli - 5. klassis. Me elasime seal ja suutsime pidada mõningaid loomi, üks küün oli sisse varisenud, kuid mitte täielikult, nii et katuse alla sai ehitada lehmalauda, seal olid meie lehm, sead ja heinavaru. Hakkasime midagi paremat otsima ja rääkisime, et selle veidi sissevarisenud küüni peal peeti laupäevatantse ja et me ei saa oma kariloomi seal pidada. Ma olin veidi vastu ega tahtnud ükskõik kuhu kolida, kuid meile hakati uut eluaset otsima. Mõne aja pärast saime selle maja, mis muidugi tekitas omajagu kadedust.

Ma rääkisin, et mul on närviline vana ema ja et ma töötan ega saa võtta ükskõik millist tööd. Lõpuks saime siiski siin eluaseme ja paljud olid kadedad. Tulime sügisel suure kartulikoormaga. Olime kevadel kartulid maha pannud ja isa oli usin tööline, meil oli siga, lehm ja mitu kana, samas kui siin ei olnud ühtegi looma. Sigade tapmine ja lehm andis piima. Need, kes siin elasid, ei omanud loomi ja nad sõimasid meid:

- Siit tulevad Venemaa ........ ja arvavad, et saavad rikkaks!

Meil olid ju oma loomad Venemaalt, aga meil oli palju ebameeldivusi, sest inimesed olid meie peale kadedad ega tahtnud, et me jõukaks saaksime. See oli puhas kadedus.

1952 tulime siia Eestisse. Mind saadeti ................... juurde ja ta küsis, miks ma sinna sisse kolida ei taha. Vastasin, et seal ei saa ma elada, mul peavad loomad olema. Ilma loomadeta ei tule ma toime, poeg on sõjaväes. Ta on ju tavaline reamees, ütles soldat, mille peale vastasin, et temagi polnud esimese teenistuse ajal mingi kindral. Usun, et mu poeg ei jää kogu teenistuse ajaks reameheks. Anni oli 5-aastane, kui siia tulime. Villese.......... ta vanemad olid küüditatud, sest mõlemad olid olnud õpetajad, mul endal polnud palju, aga aitasin neid nii palju, et nad käima said. Palga, mis sain, kasutasin parendusteks, loomad andsid aga toitu. Siin olen elanud sellest ajast peale, see on kolmas eluase, kus olen elanud.

Kui Erich abiellus, ehitas ta maja ja kolis ära, läksin linnavalitsusse ja ütlesin, et peaksin saama tema eluaseme. Nii ka läks. Kui Anni samuti abiellus, kolisin siia üles ülemisele korrusele. Vana inimesena tahan veidi rohkem rahu ja vaikust. See on päris hea. Nüüd on mul 6 lapselast ja olen nad kõik üles kasvatanud, sest siin ei olnud ühtegi lasteaeda. Nad kasvasid kõik minu juures üles – 6 tükki. Nii lapsed kui lapselapsed on korda läinud ja võin eluga rahul olla. Mõni aeg tagasi murdsin jala ja see tekitas raskusi trepil ja teleri käivitamisel. Pidin kasutama keppi, et aparaat käima panna. Elan üksi ega sega end liialt laste asjadesse.

Revolutsioon algas, kui isa oli surnud, ja venelased hakkasid üha rohkem kerjama. Nad tulid ja tahtsid laenata kord üht, kord teist, ja kui neile midagi ei antud, sõimati läbi:

- Kulatskaja morda! (Kulakukärss). Кулацкая morda

Olin venelastest väsinud. Praegu elab siin majas üks venelane, ta ei tööta. Meil on palju haritavat maad. Ütlesin talle:

- Kaeva maa üles, võid minult taimi saada! Ta raputab pead, kuid ei tunne töö vastu üldse huvi. Ta ilmselt igatseb tagasi „vanu aegu“ konfiskeerimisega, kuid nüüd oleme Eestis ja Nõukogude võim ning venelased on vähemalt ajutiselt möödunud peatükk.

Salme suri 2000. aasta jaanuari keskel.