Reis Riiga. Suvi 1995.

Minu Tapal Karli juures viibimise ajal hakkasime rääkima teistest sugulastest ja Karl mainis meie nõbu Elvyt Riias. Ta oli olnud ühenduses tema tütre Elfridega ja Elfride oli maininud, et kui ma Eestisse tulen, siis prooviksime teha visiidi Riiga, et külastada meie nõbu Elvyt. Elvy oli Lida eakaaslane – üle 80 aasta vana. Karl oli seal paar aastat varem käinud ja ütles, et Elvy oli suhteliselt hea tervise juures ja elas oma tütre Elfride ja tema mehe juures.

Mehest ei pidanud Karl kuigi palju:

– Ta on KGB-lane, ütles Karl, kuid see ei pruukinud alati tõsi olla. Karli arvamused ei langenud alati tegelikkusega kokku. Mees oli arvatavasti olnud politseinik, kuid see ei tähenda, et ta oli KGB-lane.

Võtsime Tapalt öise rongi ja meil oli raskusi rongis magamisega. Baltikumi raudteed on (nagu maanteedki) üldtunnustatud nõukogude standardiga ja väga ebatasased. Kui Tapa jaamas rööpaid mööda vaatasid, võis palja silmaga näha, kuidas rööpad looklesid ühelt küljelt teisele. Ilma suuremat kiirust tegemata (75–80 km/h) rappus rong Riiga ja Elfride tuli meile autoga vastu. Jõudsime nende elukohta aadressil Avg. Deglava 124 – 65 ja meid kostitati kohe hommikusöögiga. Nende praegune olukord ei olnud eriti hea, Elfride oli ohus kaotada oma töö ebapiisava läti keele oskuse tõttu, mehest ei rääkinud ta midagi. Ta askeldas millegagi ühes toas ega osalenud meie hommikusöögis. Mõne aja pärast tuli ta toast välja ja pidi minema oma tööle. Lisaks kohvrile käes oli tal ka midagi, mida võis ilma suurema kujutlusvõimeta tuvastada relvakohvrina – tõenäoliselt Kalašnikoviga sees. Ma ei tahtnud keerulisi küsimusi esitada, kuid Karl rääkis hiljem, et mees töötas arvatavasti valvurina kuskil pangas või mõnes muus asutuses.

Veetsime hommikupooliku Elvy ja Elfridega. Pärastlõunal viis Elfride meid linna ja külastasime Riia vanalinna. Olin Riias varem kahel korral käinud. Need olid Rootsi Rannalaevastiku visiidid, üks 60ndate keskel ja teine umbes 10 aastat hiljem.

Riia on, nagu teisedki Balti linnad, korralikult elavnenud. Kohvikuid ja väliterrasse oli küllaga. Istusime mõnda aega ühes kohas, vaatasime tänavaelu ja imetlesime uusi renoveeritud maju. Linn oli väga lühikese ajaga saanud hoopis teise ilme. Palju nõukogulikku oli endiselt alles, kuid märgatavad parandused ja ilusamaks muutmised olid siiski nähtavad.

Kesklinnas olid tänavad üsna korralikus seisukorras, kõnniteed ei „laine“ ja kõnniteedel võis kõndida, ilma et oleks pidanud pidevalt komistamist kartma ja oma samme jälgima.

Enne Tapale naasmist tegin Elvyga lindistuse. Ta rääkis oma elust ja see jutustus järgneb allpool.

Elvy suri oma tütre Elfrida ja tema pere juures Riias 1998.

Vestlus Elvyga (onu Karli tütar) Riias 13. juunil 1995

Nõbu Elvy räägib oma elust

Olen sündinud Venemaal, Pihkva kubermangus, Moložanski vallas, 50 km Pihkvast Leningradi suunas. Minu ja sinu venna Karli vahel on kaks aastat vahet, olen sinu õe Lida eakaaslane, s.t sündinud 1914. Kõik paberid on kadunud ja alles pärast sõda pidin Leningradi arhiivist uusi sünnitunnistusi taotlema. Elasin oma sünnikandis kuni 1930. aastani, mil algasid konfiskeerimised ja küüditamised. Pidime elama kord siin, kord seal. Algul põgenesin metsa, kuid mõistsin, et kui meilt hääleõigus ära võeti, ei olnud mul valikut, vaid pidin välja tulema ja sain „harpassi“ – see tähendab küüditamisdokumendi. See käis edasi-tagasi, elasin natuke siin ja seal, muuhulgas Kasperite juures ja paljudes teistes kohtades. Mind saadeti metsatööle käbisid korjama. Seal töötasin mõnda aega palgata, töötasime toidu ja peavarju eest. Öeldi, et sügisel saame palka, aga kui sügis tuli, jäime pealekauba veel halva toidu eest võlgu. Mina ja mõned teised jäime ellu – oleme ju vanast talupojasuguvõsast. See oli Kasprisi kandis, Mjäsitje külas. See oli meie vana kodu lähedal ja mõnikord külastasin neid, kes seal veel elasid. Kogu aeg oli metsatöö metsades ja mul ei olnud dokumente, seepärast pidin töötama toidu ja peavarju eest ja lõpetasin seal mõne aja pärast.

Tuli määrus, mille kohaselt kõik, kellel ei olnud pabereid, pidid end nõukogude võimudele teatama. Kõik, kes kuskil peidus olid, pidid tulema võimude juurde passi saamiseks. Ilma passita ei saanud kuskile tööle. Läksin külanõukogusse ja andsin endast teada. See oli kuskil 1930.–31. aasta sügisel, ma enam täpselt ei mäleta. Meid ei küüditatud otsekohe, kuid pidime kolima ühte vene majja. Mu isa oli vana ja mind ennast ähvardas oht, et mind komandeeritakse jumal teab kuhu. Elasime registreerimata. Külanõukogus sain oma passi ja korralduse 24 tunni jooksul, vastavalt uuele määrusele, kolida nii, et ma ei asuks lähemal kui 101 km ei Pihkvast ega Leningradist. Mõiste „101 km“ sai hiljem tuntuks. Sellest sai norm kauguse kohta suurematest linnadest neile, kes olid ebameeldivad või uuele valitsusele vastu hakkasid. Nüüd tekkis mul probleem – kuhu ma elama peaksin asuma? Mul oli mõned sugulased, kuid mitte nende aadresse, mida registreerimisel nõuti. Minu ristiisa Rist ja tema naine olid juba Murmanski kandist tagasi, neil oli vend Novgorodis ja nad asusid sinna elama. Minu tädi mees hoolitses nende eest uues kohas, samal ajal kui nad muretsesid endale mõned koduloomad: lehma ja sea. Sugulaste abiga alustasid nad uut elu. Sain nende aadressi ja asusin teele oma tädi juurde – Kresti linna, see oli väike linn suurte metsade sees, peamiselt metsatööstustega. Täiesti juhuslikult majutati mind minu tädi venna tütre, minu nõo juurde ja see oli jumala saadetud.

Krestis töötas minu tädi mehevenna vennatütar ja tema mees oli jaamaülem. Täiesti juhuslikult kohtasin teda, jaam oli väike ja mul polnud kuhugi minna, kui sinna saabusin. Seal ma istusin oma väheste asjadega, kui raudteeülem Paul Jacobsson tuli juurde ja ütles:

- Siin ei ole lubatud ööbida!

- Mul pole kuhugi minna, vastasin, alles hommikul saan ehk küüdi, mõtlesin minna ühte mõisa, Staryisse, ilusasse kohta maal.

- Raudteeametnik küsis, kust ma olen ja kuhu teel, ja ma selgitasin talle, et lähen Starryi mõisa. Seal on mul tädi ja tema mees, tahtsin nende juurde.

- Mis nende nimi on? küsis ametnik.

- Nende nimi on Rist, vastasin

- See on hea, vastas ta. Võta oma asjad kaasa, tuled meie juurde!

Läksin temaga kaasa ja nad pakkusid mulle süüa, siis tegid mulle põrandale aseme ja sain süüa. Homme teeme "obrabotka", see tähendab muretseme vajalikud paberid.

Kui olin välja maganud, läksime administratsiooni ja sain oma "obrabotka" ning võisin tööle asuda.

- Sa võid siia jääda, ütles Paul, Ristid on meie sugulased, ja ma selgitasin talle, et mul pole pabereid, mis lubaksid mul elada 101 km piiri sees, ainult "spravka" (tõend), millest ilmnesid meie kohta käivad määrused ja et vajan mingeid muid pabereid, et jääda.

- Selle me korraldame, ütles Paul. Tal oli mõni tuttav kõrgemal kohal NKVD-s ja ta aitas mul selle asja ära korraldada.

Läksin passiametisse ja näitasin oma "101 km" dokumenti. Ametnik võttis kõik paberid vastu ja ütles, et tulgu ma oma dokumentidele hiljem päeva jooksul järele - pärast lõunat.

- Õigupoolest pole see õige, aga me kirjutame su siia sisse ja saad esialgu kolmeks kuuks passi. See oli tavaline ajaperiood..

Kui tagasi tulin ja passi järele läksin, võttis selle valmimine üsna kaua aega ja kartsin, et ei saagi üldse passi. Kui pidin oma allkirja andma, nägin, et pass on välja antud tervelt kolmeks aastaks ja et võin paigale jääda. Hakkasin tööle metsalaagris: seal raiuti puid ja need saeti laudadeks saeveskis. Seal oli söökla ja sellest pidi saama minu töökoht. Mind võeti vastu. See oli suur metsatööliste laager ja seal oli palju traktoreid puidu väljaveoks. Töötasin seal mõned kuud, kuid tasapisi hakkasin igatsema linna järele ja otsustasin proovida saada mõnda linna sööklasse tööle.

Tulin Kresti ja sain tööd ettekandjana ühes söögikohas.

Tulin jälle Ristide juurde ja jäin sinna ligi 6 aastaks, kuid siis algas sõda juunikuus. Linnas ja selle ümbruses oli mõningaid partisane ja mina jäin kohale kuni 3. oktoobrini. Minu tädi ja tema mees jäid samuti. Rinne oli nüüd Novgorodini edenenud (linn asus meist 40 km kaugusel).

Sakslased tulid ja pommitasid Kresti linna. Otse linna taga oli lennuväli ja sakslased tahtsid selle hävitada. See oli kohutav, kui pommitamised kestsid, kogu aeg olid häiresignaalid. "Тревога – отбой – тревога - отбой!» (Häire - häire möödas).

Ja meid siis korjati kokku, rohkem eestlasi, tehti ešelon ja viidi siit meid sõjajalust Siberisse, oli väga kole. Kahe rinde vahel kuidagi olime, saime Jaroslavli ja linn oli täis ešelone, Moskvast ja kust kõik olid, ja me esimese liini peal.

Oktoobris 1941 koguti kõik eestук ja laaditi nad rongile evakueerimiseks. Nüüd algas mittevenelaste jaoks peaaegu standardiseeritud teekond Siberisse, kuid enne seda sattusime Jaroslavlis kahe rinde vahele. Kui Jaroslavli jõudsime, oli linn rahvast täis ja raudteeala ülerahvastatud igasuguste rongidega: Moskvast ja kõikjalt mujalt.

Jaroslavl oli pime, kuid kogu taevas oli valgustatud prožektoritest. Mõne tunni pärast hakkas meie rongikoosseis liikuma, sest olime liinil kõige ees. Meid viidi. Algul majutati meid kooli, seejärel viidi metsa, kui kaugel linnast, ei tea, ümberpaigutamine toimus raudteed mööda. Kaubavagunite uste vahelt nägime, kuidas Jaroslavlis põles. Ei mäleta, mitu vagunit oli ühest Moskva rongikoosseisust, 6 või 7 neist ühendati meie rongiga ja teekond algas. See oli sõja alguses, juunis või juulis ja oktoobris 1941.

Transport kestis kaks kuud. Rong peatus igal teisel jaamal, mõnes pidime teatud töid tegema, kuid ei mäleta, milliseid. Igal vagunil oli oma vanem ja rongis oli ka kiosk, kust sai leiba osta. Nõnda teekond jätkus, saime süüa ja meid loeti aeg-ajalt üle. Võimud tahtsid kontrollida, et keegi poleks teel kõrvale hoidnud.

Jõudsime Sever-Bazaichasse Siberis, linn asus sügavas orus, ümbritsetud kõrgetest mägedest. Org oli nii sügav, et suurema osa ajast ei jõudnud päike asulani.

Seal olid hobuveod valmis meid transportima ühte kohta mägede vahel. Läheduses polnud teisi suuremaid linnu. Jõudsime barakilinna, majahoidja oli mõned barakid üles köetnud ja me saime ühes neist elama asuda. Kolm peret jagasid ühte barakki. Üks peredest oli saksa päritolu.

Läksin komandantuuri, näitasin oma passi ja mind kanti kohapeal registrisse. Perekond Rist allutati komandantuurile, aga ma ise ei teadnud, kuhu minna. Kohalikud rääkisid, et umbes 30 km kaugusel asub Schalose piirkonna halduskeskus. Koos ühe noore sakslasega läksin sinna asulat otsima. Jõudsime Schalosesse, ööbisime ühes varjupaigas ja järgmisel päeval läksime sööklasse, saime süüa ilma maksmata. Kõigil evakueeritutel oli õigus tasuta toidule. Mina läksin end registreerima, samal ajal kui saksa poiss võeti vahi alla ja saadeti töölaagrisse.

Jäin perekond Kusti Võsu juurde, ta oli olnud mölder ja paar kilomeetrit eemal oli üks alles. Võsud olid juba varem Siberisse tulnud ja ma sain nende juures toa. Võsud elasid paar kilomeetrit Schalosest, kus oli kingavabrik, veski ja vildivabrik. Sain tööd hotellis, selle registratuuris, ja me olime kolm tüdrukut, kes töötasid kolmes vahetuses.

Registratuuris olin kuni sõja lõpuni, kuni hakati meid tagasi transportima. Seal elamine läks liiga kalliks, leib oli väga kallis, samuti piim ja kõik muud tooted, palk oli väike, seal polnud võimalik elada. Sõda lõppes 9. mail. Pärast sõja lõppu tulin tagasi, see oli vist millalgi 1945. aastal. Ei läinud kaua, kui tekkis võimalus kodumaale naasta. Aga kuhu? Enamik paistis olevat pommitatud puruks.

Tulin tagasi Jacobssonide juurde, nad olid endiselt seal ja hea tervise juures. Neil oli oma maja ja tütrele olid nad samuti maja ehitanud. Jacobssonid elasid Krestis ja mina pidin külastama oma nõbu Annat Leningradis. Sattusin vestlusse mõne sõjaväelasega ja üks ülem ütles, et nad olid tegelikult teel Eestisse. Sõjaväelased olid sinna teel autoga ja küsisid, kas ma tahan kaasa sõita.

Küsisin ülemalt, kui kaua nad kavatsevad Leningradis autoga peatuda, ja nad vastasid, et mitte kauem kui paar tundi.

Sõitsin oma tädi juurde, sain süüa ja ütlesin, et kuna ma ei saa tema juurde jääda, siis sõidan Eestisse. Ta küsis, kuhu Eestis ma mõtlen minna ja kas ma kavatsen sinna elama asuda. Vastasin, et ma ei tea sellest veel midagi, võib-olla saan seal kuskil tööd. Siis ta ütles, et Eestis elab Sass (Alexander) Jürgenson. Ta andis mulle aadressi ja mul oli seega kontaktpunkt. Olin rõõmus, et on keegi, kelle juurde minna.

Sõitsin siis Eestisse. Sõitsime läbi Narva piiripunkti ja kontrolliti autosid, kes Eestisse sisse sõidavad. Sinna mul ju luba ei olnud tulla. Sõjaväelased peitsid mu istme alla (muidugi teatud tasu eest) ja nii ma Eestisse eskordi all sisse sain. Auto jõudis Tapale, aga seal ei tohtinud ma ilma kutseta isegi ajutiselt elada. Otsisin üles Sass Jürgensoni ja elasin tema juures mõnda aega, ilma et oleksin seal sisse kirjutatud. Olin hädas. Sass oli elama asunud ühte majja, mille sakslased olid sinna toimetanud, ja töötas ühe ....... juures. Majarahvas soovitas Sassil, et ma koliksin sinna ja elasin ühes külas (Karkus) mõnda aega. Sissekirjutusega oli endiselt probleeme ja keegi soovitas mul minna sõjaväe sovhoosi (voennoje chozyiaistvo) Pruna mõisas, sõjaväe sovhoosi, kus olid lehmad ja sead, mida sõjaväelased pidasid, ja sain seal tööd üksuse köögis. Köögitöö oli üsna raske. Seal töötades jäin lapseootele, seal sündis väike Elfride ja nüüd tekkis küsimus, kuhu ma lapsega peaksin minema. Ma ei saanud last kellegi juurde jätta ja kas ma kuulsin kellegi kaudu või oli Sass seda kuulnud, et raudteel pidi olema lastepäevakodu oma töötajate lastele, kui ma seal tööd saaksin. Jätsin lapse ajutiselt ühe tüdruku juurde, kellega tuba jagasin, ja läksin raudteevalitsusse küsima, kas ma saaksin nende juures töötada. Seal oldi väga vastutulelikud ja sain tööd otse raudteesõimes, kuhu jäin kuni Fride sai kolmeaastaseks.

Kolme aasta pärast sai ta koha lastepäevakodus ja mina ise asusin raudteele tööle ning sain väikese maja elamiseks. Richard Tamberg oli seal elanud, aga tema sai nüüd suurema korteri ja mina sain üle võtta selle väikese kuuri. See oli üsna lagunenud kuur, mitte just inimväärne eluase, aga nii see pärast sõda enamikul oligi.

Alguses elasime mina, Elfride ja ema Emely koos selles hurtsikus. Emely elas algul kellegi teise juures, aga kolis aegamööda minu juurde. Elasin seal ja kui sakslased lahkusid ning barakid tühjaks jäid, võttis raudtee need üle. Kolisime ühte barakki ja elu hakkas veidi talutavamaks muutuma. Meile tehti mõningaid remonditöid. Töötasin raudteel 23 aastat liiprite immutamisega. See oli raske töö, uhh kui raske see oli! Siis oli mul mitmesuguseid töid, nt kandsin raskeid, värskeid laudu kuivatusruumi. Hiljem sain tööd .......

Frida tuli Bronitševosse, käis koolis, lõpetas reaalkooli, sai korteri

Ta jätkas kõrgkoolis õhtuti ja õppis juristiks, sai tööd Riias ja sai mind enda juurde võtta ning nüüd elan tema juures juba mõned aastad.

(Elvy suri 1996. aasta lõpus.)