Reis Eestisse ja Venemaale, 1998-09-19

Pärast edukat reisi kodukanti Venemaal ja külaskäiku sõprade ning sugulaste juurde Eestis võib olla aeg kirja panna mõned read ja jutustada reisist ning sellest, mis sealjuures juhtunud on.

Juba 10. septembril oli mul kavatsus asuda teele praamiga Stockholmist Tallinna, kuid kui helistasin Estline'i kontorisse Stockholmis, sain teate, et just sel päeval läheb "Neptuni" praam ainult lastiga. Tavaliselt võtab see kaasa ka teatud arvu tekireisijaid. Minu küsimusele, mis takistab reisijate kaasatulekut, vastas tüdruk telefonis, et tegu on ohtliku lastiga. Huvitav, kas see oli seotud tuumaenergiaga või tarnis Bofors kuskile püssirohtu.

Karl on kuskilt ajalehest lugenud, et Estonia katastroof olevat olnud tahtlik tegu, sest et on uputatud teatud kogus koobaltit, kuid seda teooriat on raske uskuda. Selline last oleks suure tõenäosusega uputatud kuskil Atlandi ookeanis ja ainult venelaste poolt. Teistes riikides on kontroll nii põhjalik, et midagi sellist vaevalt saab juhtuda ilma, et ametivõimud ja avalikkus sellest teada saaksid. Siiski tundub veel tänagi (2001-03-07) Estonia hukuga midagi kahtlast olevat, mitu komisjoni ei ole suutnud anda rahuldavat vastust, miks uppumine nii kiire oli ja miks nii vähe inimesi (ka meeskonnast) suudeti päästa.

Ma oleksin peaaegu saanud üheks neist võimalikest ohvritest. Nädal enne hukku olin teel Eestisse, ärasõit pidi toimuma neljapäeval ja tagasisõit ööl vastu 27.-28. septembrit, mil Estonia hukk aset leidis. Siiski olime juba ammu planeerinud teha perekruiisi Soome, tüdrukud olid sellest kõige rohkem huvitatud. Enne minu ärasõitu Estoniaga (kolmapäeval, 22. septembril) helistas Maria ja ütles, et ta on hankinud soodsad kruiisipiletid Soome ja otsustanud ka meie nimel, et nüüd see reis teoks saab.

-Tomas ei saa nagunii tulla, tal on midagi muud teha, ütles Maria. Minu arvates oli perekruiis hea mõte ja otsustasin Tallinna sõita hiljem.

Me tegime oma kruiisi ja järgmisel kolmapäeva hommikul kuulsime uudistesaates, et Estonia on hukkunud. Oli mitmeid, kes teadsid, et kavatsen reisida, ja mõned ei julgenud Ann-Marie'le mitu päeva helistada, kartes, et ka mina oleksin võinud olla sellel saatuslikul reisil. Ilmselt ei olnud määratud, et ma veel sureksin, mul poleks vist olnud mingit pääsemisvõimalust, arvestades minu vanust (66 aastat), merekõrgust ja külma vett. Vanim päästetu oli Katrineholmi tuletõrjeülem ja päästeekspert – Sten Jolind. Kes on määratud võllas surema, see ei upu, (Кто будет повешен тот не утонет) kõlab üks vene vanasõna.

Praamiga Regina Baltica 9. septembril sõitsin üle Eestisse ja mind tuli vastu Bella mees Rein. Bella töötas ja Karlile ning teistele sugulastele olin teatanud, et nad ei pea tulema mulle vastu. Karl hakkab juba liiga vanaks jääma, et üksi reisida, ja Albert & Faina töötavad ning lisaks renoveerivad oma maja ja neil pole aega lisaväljasõitudeks.

Juba varakevadel olin ühes vestluses Bellaga kokku leppinud, et sõidan koos nendega külla Vera Petrovnale ja teen visiidi oma sünnikohta Pustaperzhas (nõukogude ajal ümber nimetatud Leineri külaks). Vera tütar Tanja oli ostnud suvila meie endiste valduste lähedal ja Vera Petrovna elas nüüd seal. Tallinnast sõitsin Tapale, et Karlile külla minna, ta ootas mind jaamas – habetunud ja üsna kõhn. Nüüd elab ta 5. korrusel ja tal pole ühtegi vestluskaaslast. Suhe tema ja poja ning minia vahel pole kõigele otsustades päris korras. Karl hakkab kannatama vanadusnõtruse all ja kahtlustab kõiki ja kõike, et nad tahavad teda varastada. Korteris, kus ta elab (ja mille ma ostsin Alberti poja Aleksei nimele), pole tõesti midagi varastada, kuid see ei aita. Karl on loomulikult pettunud, et teda piisavalt ei märgata, kuid teisalt pole ta ise ka just eeskujulik isa olnud, aga seda ta ei taha mõista. Albert & Faina teevad omalt poolt küll, kuid kui Karl kaebab, et nad käivad tema korteris ja varastavad asju, siis on neil loomulikult vastumeelne talle külla minna. Arvestades lühenenud eluiga ka Eestis, tähendab see, et Karl on enamiku oma sõpradest üle elanud ja on nüüd üsna üksik – pettunud ja illusioonideta. Ta kuulab liiga palju raadiot ja vaatab liiga palju televiisorit. Nii eesti kui ka vene saated on (see vähene, mida nägin) veel halvemad kui rootsi omad – pakutakse kõige hullemat (ja tootmise seisukohalt) odavamat tüüpi tingel-tangelit. Pealegi pole Karli televiisor kõige uuem mudel ja pilt on nii ebaselge kui ka virvendav. Moskva raadiol pole Eestis FM-riba ja heli on vastav.

Karl hakkab juba liiga vanaks jääma, et üksi elada. Käisin temaga Tapa sotsiaalametis, kuid koht vanadekodus maksaks tema puhul (arvestades, et lapsed elavad samas riigis) ligi 3000 EEK kuus ja raha ei jätku ei temal ega Albertil & Fainal. Karl saab veidi üle 1000 EEK kuus ja praegune üür on umbes 300 EEK kuus. Tütar Maja on olnud "emme tüdruk" ja tal on Karliga vaid juhuslikud kontaktid ning Valentin on Venemaal ja pildilt kadunud. Mina panustan küll teatud määral Karli üüri, kuid sellest ei piisa.

Pühapäeva hommikul asusime (Bella & Rein ja mina) teele nende Opel Berlinaga. Kui olime end Tallinnast välja ukerdanud (kus hakkab juba läänelik liiklus olema), läks sõit nii kiiresti kui mugavalt. Eesti teed on suhteliselt head, paljude miilide pikkuselt on sõidutee asfalteeritud ja seda on tehtud (nii reisijate kui auto jaoks) "inimlikul" moel. Sõitsime marsruudil Paide - Põltsamaa - Tartu - Petseri ja jõudsime lõpuks Riia - Peterburi maanteele. Piiriületus Venemaale on endine. Peaaegu nagu nõukogude ajal, aga veel hullem. Eesti poolel oli neli inimest: tolliametnik, passipolitseinik, naispolitseinik, kelle ülesanne oli passi tempel panna, ja piirivalvur, kes tõkkepuud haldas. See võttis 5 minutit. Siis algas traditsiooniline vene viletsus. Nende poolel on hiiglaslik rajatis terve külaga ja kuigi tegutsejaid ei paista olevat liiga palju, teevad nad oma tööd ärritavalt aeglaselt. Kõigepealt tuleb vastu "tõkkepuuvalvur". Ta võtab passid ja lohistab end mõne meetri kaugusel asuvasse valvuriputkasse. See võtab parimal juhul umbes 15 minutit. Kui ta tagasi tuleb ja passid üle annab, sõidetakse sadakond meetrit edasi vene "piirikülla". Majad on ehitatud jugoslaavlaste poolt ega sobi vene pilti (arvestades, kuidas Vaalimaal välja nägi). Seal tuleb esmalt vastu tolliametnik. Ta tahab, et kirjutataks täielik deklaratsioon autode sissetoomisest Venemaale, seejärel algab aeglane protseduur nende arvutis, mis tundub olevat "anno dazumal", kindlasti üks maailma aeglasemaid riistu. Vaatasin veidi protseduuri läbi akna, aga aknad on tugevalt ühesuunalised ja ma ei näinud eriti hästi, millega nad tegelesid. Hoolimata põhjalikkusest jättis tolliametnik meie deklaratsiooni omaniku valuuta kohta märkamata, mis põhjustas meile teatud tüli, kuid mitte eriti suures ulatuses, arvestades vene olusid.

Maja osutus üsna lagunenud hurtsikuks, kuid mitte hullemaks kui enamik vene maju. Ahi oli parandatud ja see tähendas võimalust seal ka talvel elada, mida Vera Petrovna oli teinud, kuid ei kavatse korrata, sest teid ei lükata lumest puhtaks ja tal on raske poodi pääseda. Pealegi pole kõik majad tema ümber asustatud, enamikku kasutatakse väidetavalt Peterburi elanike suvilatena. Krunt on ümbritsetud aiaga, et takistada Joy'd (koera) seiklustele minemast. Ilma Joy'ta ei saaks ma siin elada, ütles Vera. Ümbruskond koosneb enamasti sellest, mida siin nimetataks "klientuuriks", ja kui ta rääkis, kuidas ta sai "abi" uue katusepapi paigaldamisel, siis mõistsin, et Venemaale pole veel suuremat lootust. Joomine on võimaluse korral veel hullem kui varem.

Auto tollikontroll ise oli umbes nagu Läänemaal, nii et mingi paranemine on siiski toimunud. Pärast tolliametnikku sõideti piiripolitsei juurde (kolme sõiduauto pikkuse kaugusele) ja seal jätkus samasugune protseduur. Kui ka sellega valmis saime, oli veel üks takistus tõkkepuuvalvuri näol. Seal kordus sama protseduur nagu esimese tõkkepuu juures, kuigi putka asus paarisaja meetri kaugusel peajaamast. Kokku võttis see piirijaamas veidi üle tunni - ilma et meie ees oleks olnud rohkem kui kaks autot.

Piirijaamast kulges sõit edasi läbi Pihkva, mille läbisime üsna kiiresti, hoolimata sellest, et praktiliselt mingit arvestatavat viitasid polnud. Tuli lihtsalt järgida kõige sirgemat teed ja suurimat autodevoolu. Pihkvast on umbes 40 km kaugusel küla Zapelka, kus Vera Petrovna elab. Sissesõit Gora külla asub täpselt enne Zapelka silti, edasi läheb raskemaks. Maja, kus ta elab, asub künka otsas ja tee sinna pole alati tavalise sõiduautoga läbitav. Maapind koosneb liivast ja savist, roobas on traktoriga sisse sõidetud ja viimase lõigu pidime Bella ja mina välja ronima ja jalgsi minema, et Opel ei kraabiks liiga palju auto aluskatet maha.

Vera Petrovna tuli välja - lonkides. Selgus, et ta oli astunud naela peale ja jalg polnud ikka veel paranenud. Hetkel oli ta üksi kodus koos Tanja koeraga (kolli, kõige suuremat sorti). Varsti pärast seda tuli aga Tanja koos poeg Alekseiga, nad olid käinud külas poes. Ka Bella oli ostnud palju toidukaupu, kui me Tartut läbisime, nii et selles osas oli hästi varustatud. Rein pole see, kes joogid unustab, ja ta tõi peidupaikadest välja mitu pudelit.

Pärast saabumist ja krundi ning maja ülevaatust algas pidu. Sõime ja jõime tavalisel vene kombel. Alguses oli ka Tanja poeg Aleksei kaasas, kuid pärast kolmandat napsu, mida Tanja ei tahtnud, et ta võtaks, kadus ta ülakorrusele ja pärast nägime teda vaid harva. Mingit suuremat võimekust ta ei paista olevat, puud on õues ja need oleks tulnud lõhkuda ja riita panna enne vihmade tulekut, kuid midagi sellist pole tehtud. Algatusvõime ei paista olevat kuigi suur, kuid ilmselt kuuletub ta Vera Petrovnale ja viimasel on temast siiski teatud abi. Tanja seevastu on minu lugupidamises tublisti tõusnud. Ta on maja ostnud, 2000 USD eest ei saa muidugi mingit paleed, kuid arvestades, et ta on üksi poja eest hoolitsemas ja oma emale väga abivalmis, on see siiski austusväärne. Lisaks on ta teinud juhiload ja isegi auto ostnud. Auto oli aga hetkel vigastatud ja ta tuli Zapelkasse bussiga.

Vera oli väga elevil ja ainus, mida ta kahetses, oli see, et Karl polnud kaasa tulnud. Karl arvas, et reisimine oleks talle liiga tülikas, ja jäi Tapale.

Veral on üks vend veel elus. See elab suviti Pihkvast põhja pool ja me otsustasime talle külla minna. Pihkvas tahtsime külastada haiglat, et ehk saada Verale vigastatud jala jaoks abi, kuid see oli raisatud aeg. Esiteks võttis linna haigla leidmine omajagu aega, silte polnud, mille järgi minna, isegi mitte juhatusi haigla enda läheduses. Vera käis koos Tanja ja Bellaga erakorralises vastuvõtus, kuid sealt polnud abi loota. Ta on sisse kirjutatud Peterburis, mis iseenesest oli väike takistus, aga peapõhjus oli siiski see, et neil polnud mingeid ravimeid, pakkuda oli vaid natuke sidemeid ja salve.

Nõbu Aleksander Topper osutus umbes 85-aastaseks härraks, kuid siiski üsna erk ja terve. (Vanad talupojad on visa tõug.) Ta elab koos oma lahutatud tütrega Seredkas, suhteliselt heas suvemajas (Vene olude kohta). Meid võeti seal hästi vastu ja kiri, mille Bella oli Tallinnast nädal varem saatnud meie tulekust ette teatades, jõudis kohale vaid paar tundi pärast meie saabumist.

Sel ajal, kui ülejäänud seltskond koos tütrega maja üle vaatas,

intervjueerisin mina Aleksander Topperit – meie nõbu. Sellest kujunes peaaegu tunniajane jutustus tema elust ja seiklustest suurel Venemaal. Nende vanemad olid veski omanikud, kuid neid ei küüditatud kuhugi, neist said lihtsalt töölised selles veskis, mis neile oli kuulunud. Aleksander oli vabatahtlikult Kirovskisse läinud 1939. aastal, kui olud kolhoosides muutusid liiga raskeks, ja oli oma pika elu jooksul palju läbi elanud. Ta oli elanud nii Komis kui ka Kasahstanis, enne kui asus pärast sõda Nõukogude armee Eesti korpuses teenimist elama Leningradi.

Laupäeval, 15. septembril, oli siis aeg korda saata oma tegelik asi – külastada oma sünnikohta Pustaperzhas, mõni kilomeeter Novoselje jaamast lääne pool.

Umbes teadsin Karli kirjelduse järgi, kus see koht peaks asuma, kuid kindluse mõttes küsisin ühelt vanemalt paarilt selle kohta.

- Me ei tea, pole kunagi Pustaperzhast kuulnud, aga Pervenezis, suurimas majas bussipeatuse vastas, elab Maria Aleksejevna Ivanova ja tema tavaliselt teab kõige rohkem neist, kes seal varem on elanud.

- Peatusime näidatud maja juures ja noorema naise abiga leidsime Maria Aleksejevna. Ta istus vetsus ja läks omajagu aega, enne kui ta välja sai tulla. Seni said mina ja Bella vaadata üht vene kolhoosielamut ja vaatepilt polnud eriti julgustav. Seal on alati kohutav segadus, hulganisti kasutuid asju vedeleb siin ja seal, ning kõikjal leviv vene hais – seda võib olla liiga palju. Kui Maria Aleksejevna välja tuli, osutus ta tõesti suureks teadmiste allikaks.

Ta jutustas (noorema naise abiga) üsna hästi, kus meie talu asukoht oli, ja me sõitsime sinna, kuid vaatamata pingutustele me seda ei leidnud. Mida teha? Tulemata asjaga tagasi pöörduda ei tundunud eriti hea. Sõitsime tagasi Pervenetsi ja noorem naine oli nõus meiega kaasa tulema. Pidime Vera ja Tanja Pervenetsi jätma ning sõitsime uuesti välja sinna, mis pidi olema minu sünnikoht – ja seekord läksime õigesti.

- Siin see on, ütles naine, kui olime üle põllu, kohati läbi metsa tatsanud ja lõpuks maja keldri juurde jõudnud.

Selgus, et olime olnud umbes 50 meetri kaugusel majavundamentidest, kuid kõik oli võssa kasvanud ja Bella oli leidnud vaid mõned kivid, mida me polnud tähele pannud. Koht asub Novoselje–Moložane teel, teeviida juures 6 km kaugusel Pervenetsi külast. 1939. aastal, kui ma seda paika eelmisel korral külastasin, olid alles veel laudavundament ja hoone alumine korrus suurtest raudkividest. Nüüd oli seal vaid üksikuid kive, osalt rohtu ja võssa kasvanud. Naine teadis aga, kus leidub midagi püsivamat, ja viis meid maakeldri juurde. Karli sõnul pidi kelder olema ehitatud meie vanaisa ajal millalgi selle sajandi alguses. See oli üldjoontes algses seisukorras, välja arvatud see, et tellistest esisein oli kadunud. Võlv oli endiselt terve ja riputuskonksud omal kohal. Keldri ligikaudsed mõõdud olid 6 x 3 x 2 meetrit keskelt. Imelik oli see, et võlv ise oli täiesti vigastamata, kuigi kask, mis kasvas maakeldri katusel, kui ma 1939. aastal seda kohta külastasin, oli siis käevarre jämedune, nüüd oli see kasvanud mehekeha jämeduseks. Juured ei olnud suutnud katusest läbi tungida ja ehitist kahjustada. Ümberringi kasvas mets ja keldrit võis märgata ainult avause poolt, muidu nägi see välja nagu iga teine metsaküngas. Tegime mõned pildid, kuid ma ei looda eriti, et need on midagi kõlbulikud, ilm oli vihmane ja metsas oli pime.

Kui Pervenetsi tagasi jõudsime, kasutasin juhust ja intervjueerisin Maria Aleksejevnat ning tal oli palju rääkida. Selgus, et ta (hoolimata oma noorest east selles kontekstis – sündinud 1924) mäletas palju 30ndatest ja järgnevatest aastatest. Ta mäletas minu ema ja tema õdesid-vendi.

- Jah, ma mäletan Kronberge, Miljat, Miljat, (vene deminutiiv Emelyst), ta nimetas mitmeid neist nimepidi ja rääkis, et Pustaperzha nimetati konfiskeerimise ja väljasaatmiste ajal ümber alevikuks „Leiner”, millest sai mingi piirkonnakeskus.

Nüüd olime peamise asja ajanud ja võisime Zapelkasse tagasi pöörduda ning sündmust rohkema söögi ja joogiga tähistada. Vera jutustas vahepalu oma elust ja viibimisest Irkutski kandis sõja ajal. Ta oli olnud innukas aktivist komsomoliliikumises, mida ta nüüd tunnistas oma elu suureks veaks.

Tagasi jõudes astusin autost Dorpatis ja võtsin rongi Tapale, et ööbida Karli juures. Aitasin teda mõningate asjadega ja terve esmaspäev kulus sellele. Teisipäeval pidin juba kella 11 paiku Tallinna poole minema, hilisemat rongi ei läinud, et jõuda praamile.

Bella oli saanud ülesandeks Waldemarini jõuda, ka ise helistasin Tapalt mitu korda vanu numbreid, kuid ei Bella ega mina ei saanud teda kätte. Vana aadress Kadaka tee 157 - 45 peaks ikka töötama ja telefon sinna on 009372 -2- 533 845. Oma ridaelamu Luiges, Tallinna lähistel, on nad arvatavasti igaveseks kaotanud. Lida pööraks end hauas, kui ta teaks, kui vähe mõistust Waldemar on kasutanud. Karl ütles vanasti, et Kronberge juhivad nende naised, siin pole küsimus mitte ainult Olgas, vaid ehk kõige rohkem ämmas.

Waldemaril pole kahjuks sugulaste seas eriti head kuulsust, ta lubab, aga ei pea, ja mind valmistas ta mõni aasta tagasi suure pettumuse, kui pidin koos tema ja Karliga meie kodukanti külastama. Kuigi olime reisi ammu enne minu Tallinna jõudmist kokku leppinud, sõitis Waldemar Olga ja ämmaga Kaliningradi. Ta pidi paari päeva pärast tagasi tulema, et jõuaksime reisi teha, kuid kui ta lõpuks endast märku andis, oli minu jaoks reisi alustamiseks liiga hilja, mul oli tõlkeülesanne ja ma ei saanud nii kaua oodata. Nüüd kuulsin jälle mitmest tema poolt murtud lubadusest ja see on kurb.

Eesti hakkab viletsusest välja tulema ja palju on paranenud. Palju on poode ja baare ning kohvikuid siin-seal ja valik on suhteliselt suur. Toidu poolest pole millestki puudust, kuid põliselanikele madalate pensionidega on paljud kaubad liiga kallid – ja hinnad tõusevad kogu aeg. Teed hakkavad olema suhteliselt head ja veereb teel, selle asemel et rappuda, mis on endiselt nii Vene teedel. Seal pole isegi äsja pandud asfalt sile, lapiti veidi labidaga, sõidetakse kogu aeg rappudes ja on selge, et nad ei kasuta mingeid rullusid. Enamik on nagu tavaliselt: GAI (Riiklik Autoinspektsioon) seisab teede ääres sama tihedalt kui varem ja jälgib liiklust. Vahel võtavad auto ja sõidavad sirgetele lõikudele, et mõni kiiruseületaja kinni püüda, kuid autojuhtide kollegiaalsus on suur ja kogu aeg hoiatatakse vilkuvate tuledega vastutulevatelt autojuhtidelt, kui nad on mõnest laserpüstoliga GAI-kaaslasest möödunud.

Rongid Eestis ei käi nii tihedalt kui varem ja raudteed on viletsas seisukorras. Albert ja Faina on mures, nende raudteedepoo erastatakse ja nad ei tea, kas neil pärast uut aastat töökohta alles jääb. Vahetult enne seda on nad võtnud laenu, et maja renoveerida, ja on nüüd olukorra pärast väga mures. Maja on väljast täielikult renoveeritud, uue katuse ja uute rõhtlaudisega. Lisaks ehitavad nad väiksemat abihoonet sauna, pesuköögi ja aiasaaduste hoiuruumidega. Sees koosneb renoveerimine uuest köögist ja uuest tualetist. Neil pole ikka veel oma telefoni, kuid nendeni saab tütre Alena kaudu. Ta on abielus ja tal on väike poeg Kiril. Tapale tagasi jõudes olin koos Karliga nende juures teel. Mees töötab raudteel ja tundub olevat korralik mees, Alena paistab end hästi tundvat.

Reisist Tallinnast Stockholmi pole palju öelda. Reisijatevoog on sel aastaajal hõre ja pardal polnud palju inimesi. Tuul puhus korralikult ja lainetus oli tuntav. Laev värises paar korda, kuid mingit ohtu ei paistnud olevat. See pole traditsiooniline parvlaev, vaid tõeline laev, Vene laev – Anna Karenina. Laev on täielikult ümber ehitatud ja korralikus seisukorras, tõeliste käiguteede ja heade ruumidega.

Rein on mingi sadamafogt Tallinnas ja linn on ehitanud uue terminali Rootsi liikluse jaoks. Uhke ja täiesti läänelik, kuid asub veidi ida pool varasemast terminalist. Bella töötab Kaubamajas, ühes kaubamajas, ja vastutab naiste kingaosakonna eest.