Reisikiri 2002-01-30 teel Tallinna ja edasi Peterburi.

See reis oleks pidanud toimuma juba 7. detsembril, kuid erinevatel põhjustel on see lükkunud praeguseni. Põhjuseid on olnud mitu: ühelt poolt on olnud raskusi viisa õigeaegse saamisega, venelased on selle keeruliseks ajanud. Ei saa saata „passipilti” konsulaati, vaid nüüd peab ise Stockholmi sõitma ja end näitama. Teine põhjus reisi edasilükkumiseks on olnud see, et novembri alguses jäin ma väga haigeks. Selgus, et kopsudega oli probleeme – seni olen pidanud arsti juures käima 6 korda – olen olnud röntgenis ja põhjalikult läbi vaadatud. Nüüd on kopsud paranemas, kuid kannatan endiselt suure jõuetuse all ja teatud määral ka mingisuguse algatus- ja tegevusvõime puudumise all. Lihased on kõhetuks jäänud ja ma ei suuda teha ainsatki kätekõverdust, enne haigust suutsin neid teha ligi 10. Nüüd aga sai see reis teoks, et osaleda minu viimase nõo – Vera Petrovna 80. sünnipäeval. See on juba täna, kui ta sünnipäeva tähistab, kuid pidustused jäävad ootama, kuni Bella, tema õetütar, ja mina jõuame homme Peterburi.

Eile oli meil BRF Morkullani aastakoosolek ja pärast pakuti võileibu. Kattekiht sisaldas majoneesi krevettidega, mida Ann-Marie ei märganud. Kell 02.30 ärkasin selle peale, et vannitoast kostis mingit oigavat häält. Olin märganud, et Ann-Marie oli välja läinud, ja kui ma üles tormasin, lamas ta seal esiku ja vannitoa vahelisel lävel. Püüdsin teda üles aidata, kuid ta palus veidi aega lamada, sest ütles, et tal on kõhus väga valus.

- Jaa, mõtlesin ma, sellest reisist ei tule ka seekord midagi. Me teame juba ammu, et ta ei ole krevette talunud, kuid pärast sapikivide operatsiooni mõnikümmend aastat tagasi on ta neid üsna hästi talunud. Kuid ilmselt see nii ei olnud. Ta jäi veel mõneks ajaks põrandale lebama ja siis aitasin ta voodisse ning hoog näis olevat möödunud.

Kell 5, kui äratuskell helises, tundis ta end üsna hästi, ainult et tal oli veidi peavalu.

Olen kokku leppinud endise kolleegi Björn Grönroosiga Albyst, et ta sõidutab mind Kappelskäri. Talvel käivad praamid Stockholmist ainult ülepäeviti ja ma oleksin pidanud kas sõitma nagu üleeile ja veetma paar päeva Tallinnas ilma tegevuseta. Bella ja Rein töötavad ega saa minu eest hoolitseda, talvel pole Tallinnas palju teha. Kappelskärist on igapäevane ühendus – hommikul Kappelskärist Tallinna ja öösel tagasi. Björn saatis mind Kappelskäri ja hoolitseb Fordi eest sel ajal, kui ma olen Eestis-Venemaal. Tagasisõit sõltub veidi sellest, kuidas asjad edasi arenevad.

Mul on kaasas mõned asjad, arvuti Alexander Topperile (minu onu Karli lapselapsele). Plaan oli, et ma oleksin pidanud autoga tulema, et Albert ja Faina Tapal. Albert pidi autole mõningaid parandusi tegema, kuid temagi põeb kopsupõletikku ega saa hetkel midagi teha (ta on liiga palju ja kaua keevitanud halbade vene elektroodidega ventileerimata ruumides). Tema kopsud on enam-vähem hävinud ja ta on sunnitud mõnikord inhalaatorit kasutama.

Arvuti kaasas kandmine on üsna vaevaline, mul on see väikesel kärul, kuid minu jõuetus muudab selle treppidel mõnevõrra raskesti käsitsetavaks.

Jõudsin Björn Grönroosi juurde tükk aega enne kaheksat, nüüd kell 09.00 heitsime Kappelskärist lahti. See praam on endine vene laev „Anna Karenina” ja sõitis kruiisiliikluses nõukogude ajal. Nüüd sõidab ta Eesti lipu all nimega „Christina Balticum”. See pole tegelikult algselt praam, see on tõeline laev ja sõidab nagu rööbastel. See on mõeldud sõitmiseks ka avamerel, mitte nagu Silja Line'i ja Viking Line'i „küünid” ühel kereosal. Need ei talu palju merd.

Ei ole mingi turismihooaeg ja peale veoautojuhtide. ei ole palju inimesi pardal, vaid käputäis venelasi, seda on näha nii riietest kui käitumisest. See laev on enamasti kaubalaev. Kappelskär asub Stockholmist tüki maa kaugusel ja siia pole otseseid reisijateühendusi, kui pole autot, peab sõitma Norrtäljesse ja sealt edasi kohaliku liiniga, et laevale jõuda.

Hetkel tunnen end üsna hästi, magan ja puhkan reisi ajal.

Saabusin Paldiskisse. See ei ole reisisadam, sellel puudub tolli- ja passikontroll „tavalistele” reisijatele ja seetõttu topiti meid väikesesse bussi edasiseks transpordiks tolli ja passikontrolli. Seal kohtas mind Alexander ja me alustasime mõnevõrra vaevalist reisi Tallinna. Lund oli üsna palju, pidime Keilas bussi vahetama ja teel kukkus meil arvuti maha. Alexandri elukohta (1 tuba ja köök) jõudes selgus, et ekraan oli saanud löögi ja elektrooniline süsteem oli nihkunud nii, et me ei saanud Wordi alumist juhtriba kätte. Loodan, et mõni arvutioskav sõber suudab selle parandada. Alexandri naine Öie pakkus veidi süüa ja nende 3-aastane laps Sigrid püüdis mind aeg-ajalt hirmutada, tehes näoilmetega teeseldud rünnakuid. Mõne tunni pärast sõitsime Tallinna bussijaama, kus Rein ja Bella meid ootasid. Rein pidi üle võtma pakikäru ja teki, millesse arvuti oli mähitud.

See oli vähem moodne pikamaabuss heade istmete ja ruumiga 20-25 reisijale ning alustasime oma reisi kell 23.00. Tallinna ja Narva piiripunkti vahel on 180 kilomeetrit. Sain uinuda ja see osa teekonnast läks kiiresti. Saabusime Narva umbes kella 2 ajal öösel. Eesti poolel läks passikontroll kiiresti, üks passiametnik võttis passid ja 10 minuti pärast oli ta tagasi. Vene poolel kihas rahvast (nagu tavaliselt), efektiivsusega, see oli madal ja kulus peaaegu 2 tundi, enne kui saime reisi jätkata. Kontroll ise ei olnud üksikasjalik (nagu see võis olla nõukogude ajal). Pidime oma reisikohvrid välja tassima ja need läbi röntgenikontrolli laskma, kohvrid tagasi tassima ja ootama, kuni kõik valmis saavad. Keegi ei tohtinud tollihoonest välja minna enne, kui kõik olid kontrollitud. Sellele ma aga ei mõelnud. Kui olime valmis, läksime Bella ja mina õue ja silmapilkselt oli seal üks naisisik, kes vene keeles hüüdis:

- Te ei tohi välja minna! Ma teesklesin, et ei mõista tema vene keelt ja hüüdsin tagasi inglise keeles, et ma ei saanud aru, mida ta ütles. Sellest piisas, ta vaikis ja me läksime bussi pagasiruumi, kuhu oma kohvrid sisse toppisime. Keeleoskusega paistab endiselt nõrk olevat, kui võõrkeelt kasutada, muutub asjaosaline pisut segaseks ja laseb asjal olla.

Reisi aeg oli hästi varutud, arvestades võimalikke viivitusi piiril, ja saabusime Balti jaama Peterburis määratud ajal – 05.30. Bella sõnul pidi Tanja (Vera Petrovna tütar) meid jaamas vastu võtma, kuid me ei leidnud teda ja seadsime end ootama mõneks minutiks.

Kui Tanja pärast veerandtunnist ootamist ei olnud tulnud, otsustasime tegutseda. Bella ei tahtnud metrooga sõita, seal oleksime pidanud ümber istuma, ta pakkus takso. Läksime rea autode juurde, mis nägid välja nagu taksod, ja küsisime lähimalt mehelt, mis maksaks sõit Moskovski prospekt 106-le.

200 rubla, oli vastus. ( 1USD=32 rubla)

See on liiga kallis, ütles Bella, eelmisel aastal sõitsin 30 rubla eest.

Kui palju te maksta tahate? küsis autojuht. Kas ma ütlen 100

rubla, pakkusin ma Bellale eesti keeles ja ta vastas jaatavalt.

Jõudsime Vera ja Tanja elukohta, suurde ja uhkesse majja, mida kutsutakse Peterburi "Wall Streetiks". Varem elasid siin peamiselt parteifunktsionäärid. Majad nägid eestpoolt üsna korralikud välja, kuid hoovid olid endiselt korrastamata ja seal vedelevad vanad ja uued autod, läbiroostetanud plekist garaažid ja lahtised prügikastid. Trepikoda nägi välja nagu alati Venemaal, hoolitsemata ja pime, lift töötas, kuid nagises kahtlaselt ja nägi liiga vananenud välja, et äratada mingit usaldust.

Helistasime korteri nr 6 uksele 5. korrusel ja kuulsime Vera häält, kui ta küsis, kes seal on. Kui uks avanes, astusime üsna suurde esikusse, meid võtsid vastu Vera, koer Joy ja kaks kassi. Koer on vana ja on saanud löögi, ta lonkas pisut. Tanja poeg Aleksei oli tööl ja tuli alles veidi hiljem.

Korter koosnes kahest suurest toast (peaaegu 4 meetrit laekõrgust) koos köögi ja vannitoaga. Üks tuba oli täielikult renoveeritud, samuti vannituba ja köök, ülejäänud tuba oli renoveerimisel. Kui varem arvati, et vene vannitoad näevad poolikud välja, siis Tanja juures polnud sellest mingit küsimust. Vannituba oli täiuslikult plaaditud ja köögis olid põrandal klinkerplaadid. Tapeetimine oli samuti väga hästi tehtud, ilmselt leidub oskuslikke käsitöölisi ka Venemaal, kus nad küll nõukogude ajal peitu pugesid?

Vera on üsna terve, kuid on olnud mitmeid väiksemaid ajuverejookse. Need paistsid olevat paranenud, tal oli olnud halvatus ühel küljel, kuid seegi oli taandunud ja nüüd suutis ta korteris üsna hästi liikuda – välja minna ta siiski ei himustanud. Mõne aja pärast ilmus ka Tanja, ta oli bussijaama hiljaks jäänud, ja istusime lauda tee, võileibade ja salatitega ning paari napsuga, et tähistada sünnipäeva. Minu jaoks tähendas see seejärel magama heitmist ja puhkamist, tundsin end pärast bussireisi üsna väsinuna. Vene poolel ei ole teed eriti hästi ei lükatud ega hööveldatud ja see raputas korralikult.

Kui puhkus oli lõppenud, läksime Bella ja mina jalutama. Korter asub Moskva värava (mingi võidu mälestuseks püstitatud triumfikaar) ja Novodevitši kloostri vahel koos selle juurde kuuluva kalmistuga. Kloostrit on nõukogude ajal kasutatud laona, hoone on väljastpoolt vaadates korralikult lagunenud ja kalmistul oli ainult peatee lükatud. Sissepääsust paremal on väga ilus hauamonument kirjanik-luuletaja Nekrassovi mälestuseks, vasakul tahvel nende nimedega, kes osalesid terroriorganisatsioonis "Rahva Tahe" ja püüdsid tsaar Aleksander III elu. Nende juhtfiguuride seas oli Lenini vanim vend. Ta poodi Nöteborgi (Schlüsselburgi) kindluses 1887 ja ma olen ühel mereväevisiidil Leningradi näinud mälestustahvlit tema kohal ühe kongiukse kohal seal.

Pärast jalutuskäiku ja puhkust hakkas maja end õhtusteks pidustusteks ette valmistama, laud kaeti ning Tanja, Bella ja Vera askeldasid toiduvalmistamisega. Umbes kella kuue ajal õhtul hakkasid külalised saabuma: Vera tütar Rita koos abikaasa Slava ja poja Juriiga ning veel üks nõbu, Vera venna Aleksandri tütar, kes suri paar aastat tagasi. Rita ja Slava poeg Juri osutus erinevalt Tanja pojast väga hästi kasvatatud noormeheks – nii viisakaks kui ka kombekaks. Ta jättis väga hea mulje.

Õhtu möödus pidulikus meeleolus, rohke toidu ja joogiga. Õhtu jooksul helistasin Jan-Åke Bergile Uppsalasse ja Vera sai temaga rääkida. Jan-Åke ja Margaretha olid saatnud kingituse ümbrikus, milles oli midagi rahalist, minult ja Ann-Marie'lt oli ka 2 x 500 SEK-i kaasas, Vera peaks kingitustega rahul olema. Raha läheb korteri renoveerimiseks. Umbes kell 22.00 hakkasid külalised lahkuma, mina olin ka selleks ajaks üsna väsinud ja soovisin võimalikult kiiresti voodisse saada. Magamiskohad jaotati ümber, Tanja ja Bella magasid köögis lahtikäival diivanil, mina sain Alexei voodi. Voodi viidi Vera tuppa ja ma sain selles Vera juures magada, Alexeile tehti ase elutuppa, magamiskoht, mis koosnes kahest tugitoolist ja mõnest padjast nende vahel.

Ka laupäeval tegime jalutuskäigu, nüüd Tanja seltsis. Ilm oli muutunud –15 kraadilt +2-3 kraadile ja tänavad olid vett ja lumelörtsi täis. Tanja püüdis osa kaotatud ajast tasa teha, kuid enne seda käisime kohvikus kohvi ja 50 grammi konjakit võtmas. Tanjast on saanud „kinnisvaramaakler“ ja ta teenib kõige järgi otsustades üsna hästi, sest tal on raha korteri ostmiseks ja remontimiseks. Nüüd kaalub ta isegi auto ostmist. Käisime Fordi esinduses ja vaatasime üht kõige väiksemat Fordi, mille hind oli 11 000 USD.

Jalutasime Moskva väravani, Tanja lahkus meist ja me läksime toidupoodi viina ostma. Pood oli täiesti läänelik, rahvast ja kaupa täis. Bella soovitas viina „Vene mõõt“, mille etiketilt oli näha, kuidas pudelit päeva jooksul tarbida. „Parandusjook“, „esimene naps“ jne. Ostsin 1 liitri ja kaks poolikut soodsa hinnaga, umbes 100 SEK-i.

Kui tagasi jõudsime, oli aeg valmistuda õhtuseks pidustuseks Vera tütre Rita ja tema mehe Slava kodus. Sõitsime „maršrutnoje taksoga“, VW-bussi sarnase sõidukiga, mis sõitis väiksematel liinidel, kuhu ei läinud ei tramm ega metroo. Lõpp-peatuses tuli meile vastu Yura.

Tanja ja Vera elavad kesklinnas, Rita pere aga rohkem „äärelinnas“ Morskoi prospektil. Kui Rita ja Slava korterisse jõudsime, osutus see tõeliseks kindluseks. Nad jagavad esikut teise perega ja sissepääsul oli rauduks. Lisaks oli veel üks võreust, mis jagas esiku kaheks. Kui me neid viimati 1985. aastal külastasime, oli Slava alustanud korteri viimistlemist. Nüüd oli ta teinud tõelise suure remondi, enamik vanu mööblit oli asendatud uuega, nii toas, köögis kui ka rõdul. Korter oli täielikult läänelikus stiilis ümber tehtud, moodsa köögisisustusega pliidist külmkapi ja nõudepesumasinani

Tuli jälle lauda istuda ja head enesetunnet nautida, kuid kopsupõletik võtab jõu ära ja niipea kui Vera ja Tanja juurde tagasi jõudsime, oli mul raskusi uinumisega. Osalt võis see olla sellepärast, et olin pärastlõunal veidi maganud, ja osalt tegi tagasisõidu ootus, et ma ei tundnud end pühapäeva hommikul üles tõustes väljapuhanuna. Buss Tallinna pidi väljuma kell 08.00. Saime korraliku hommikusöögi, jätsime Veraga hüvasti ja Tanja saatis meid Balti jaama.

Tagasisõit toimus küll päeval ja me saime aknast välja vaadata, kuid ilm oli äärmiselt troostitu ja hall, mööduv maastik on lame, üleujutatud ja aeg-ajalt paistab mõni vene talumaja, mis näib iga hetk kokku varisevat. Eesti poolel pole see iseenesest palju parem, kuigi seal püütakse parandada ja üle värvida.

Vene poolel peatus buss ainult korra, Kingissepas. Tolliformaalsused Ivangorod-Narvas ei võtnud kaua aega, vaevalt pool tundi. See sundis bussijuhti mõnes kohas pikemaid peatusi tegema, ta pidi aegadest kinni pidama nii Sillamäel, Jõhvis kui ka Rakveres. Rakveres astusin maha ja mind võtsid vastu Albert ja tema naine Faina. Olin Albert juunioriga kokku leppinud ja küsinud, kas ta saaks mulle Rakveres vastu tulla ja Tapal sauna pakkuda. Jätsin Bella Tallinna poole edasi sõitma ja istusin ümber Alberti ja Faina SAAB-i. See auto osteti mõni aasta tagasi, kui Alberti ja Faina poeg Aleksei oli Rootsis külas ja mina aitasin ostu juures. Auto maksis 45 000 SEK-i ja pärast oli mul palju tüli auto käibemaksu kättesaamisega. Lõpuks nõustusid maksuametnikud tagasimaksega, kuid enne seda olin pidanud kirjutama mitu kirja ja helistama kümmekond telefonikõnet. Tüdruk maksuametis rääkis, et ma olin esimene, kes oli kasutatud auto käibemaksu tagasi saanud.

Tapal vaatasime üle Alberti ja Faina maja, samuti täielikult ümber ehitatud, umbes nagu Slava ja Rita juures. Kõik vana mööbel oli välja visatud, köök oli täiesti moodne roostevaba sisustuse ja kõigi mugavustega. Vannituba oli ka ümber tehtud ja see nägi üsna luksuslik välja. Pärast mõningast puhkust sõime natuke, seejärel pani Albert sauna küdema ja me võtsime korraliku leili. Ma ei jaksanud eriti palju, kuid Albert vihtles agaralt ja see tundus väga mõnus. Sain endalt vene tolmu ja lõhna maha loputada.

Läksin vara magama. Pererahvas vaatas üht Ameerika filmi. Esmaspäeval ärkasin pärast umbes 11-tunnist und. Stockholmi praam väljus õhtul ja kuna raudteed töötavad halvasti (Tallinna-Narva vahel on ainult üks reis kummaski suunas), pidin võtma ainsa reisi juba kell 0945 Tapalt. Kohale jõudes võtsin Bella juurest Tallinna Kaubamajast oma väikese vankri ja teki ning suundusin siis sadamasse. Tuli pikk ootamine praami järele, mis pidi väljuma alles kell 18.00 õhtul. Aleksander pidi võib-olla enne väljumist sadamasse tulema, kuid ta ei jõudnud. Seevastu külastas mind Sveta, üks teine nõbu. Kojusõit toimus praamiga Tallinn-Stockholmi Vabasadam. Kohale jõudes tuli Björn Grönroos mulle autoga vastu ja ma sain Nyköpingi poole teele asuda.

Ma pidin pärast reisi hirmus välja nägema. Kui ma koju jõudsin, helistas Björn, ta polnud päris kindel, kas ma olen sõiduvõimeline, ja oli minu pärast mures.