Lapimaa reis 2002-08-10/17

Kallis Marianne. (Marianne Stippich, En Peircivuat, CH 1615 Bossonien FR)

Suhteliselt värskete tervitustega sääskede ja rabade juurest Lapimaal, Werner, tema sõber ja kolleeg Richard ja mina tegime „juubelimatka“ põhjusel, et 35 aastat oli möödas sellest, kui Werner ja mina esimest korda koos Lapimaal matkasime. Tol korral polnud me ka päris üksi, oli 14-liikmeline grupp, kellega ma mängisin teejuhina Vakkottavaarest Abisko Turiststationini. Mõte oli reisi korrata, kuid me pole enam samas vormis. Werner oli pealegi natuke valesti arvestanud, me oleksime pidanud kogu aeg käima, ilma ühegi puhkepäevata, et ettenähtud ajaga Abiskosse jõuda. Nüüd tuli natuke lühem variant, sest Werner pole nii tugeva seljaga – ta harrastas uut kõndimisviisi ja võttis suusakepid kaasa. Spordibrošüüride järgi kergendab keharaskust umbes 8 kg iga kepi ja sammu kohta.

Reis algas natuke segaselt, me pidime võtma sama lennuki Arlandast, kuid head ja hoolsad šveitslased tulid tunnise hilinemisega Swissairiga Zürichist ja mina pidin enne neid Kirunasse lendama. Viimase hetkeni püüdsin lennukit kinni hoida ja nägin, kuidas nemad (kes pidid Kirunasse minema – 10 inimest peale Werneri ja tema kaaslase) tulid lennujaamabussiga, et püüda järele jõuda, kuid siis oli meie lennuk juba stardikäsu saanud ja seda ei saanud peatada.

Veetsin õhtu Kirunas linnas ringi jalutades ja vaatamisväärsusi vaadates. Kesklinnas koosnesid need peamiselt kohalikest inimestest ja mõnedest turistidest. „Põliselanikud“ on enamasti tugevamat sorti, meessoost isikud korralike „õllekõhtudega“ ja käivad enamasti sellistes läikivates vabaajarõivastes. Turistid paistsid natuke eksinud, nagu tavaliselt.

Järgmisel hommikupoolikul veetsin aega kullapesemise võistlusi vaadates. See oli iga-aastane korduv jant, osalejaid nii Rootsist kui Soomest. Oli 16 võistkonda, enamik paistsid üksteist juba varem tundvat ja räägiti nii soome kui rootsi keelt. Osalejad nägid ka umbes sama räpased välja nagu ehtsad kullakaevajad, paljudel olid korralikud kehavormid ja suured mustad kübarad. Kübarad olid ehitud rohke hulga märkidega kõigilt kullapesemise võistlustelt, millest nad osa olid võtnud. Suurem osa olid vanemas keskeas, kuid mõni üksik noor osales ka. Mäng toimus otse hotelli all, seal oli väike kunstlik oja ja selle vett kasutati pesemiseks. Osalejad said igaüks ämbri liivaga, selles pidi olema teatud arv kullateri ja need tuli nüüd aja peale välja pesta.

Kas sa leidsid mõne tera? küsisin ühelt tugevalt soome matroonilt kullakaevaja pilguga.

Jaa, tet plev nåkra korn för mycket så jak har kastat port en del! vastas ta

rootsi ja „meitin kieli“ segus, ühes uutest avalikest keeltest Rootsis (peale romani, jidiši ja saami keele).

Hommikupoolikul saabusid Werner ja Richard ning me astusime rongile Gällivare, sealt bussiga Vietasesse ja võtsime paadi „Akka“ transpordiks, et ületada Akkajaure järv Saltoluokta turismijaama juurde Akka massiivi juures. Jõudsime täpselt, et jõuda sauna minna ja õhtust süüa. Õhtut tähistati sellega, et Werner pakkus pudeli veini. Järgmisel päeval läks üle järve tagasi Vakkottavaaresse, kust matk pidi algama. Kaalusime seljakotid, minu seljakott näitas 17 kg ja teiste omad mõned natuke vähem.

Tõus Vakkottavaarest on järsk, kohati väga järsk ja see nõudis palju vaeva, et kõrgmäestikule jõuda. Pidime peatuma mitmel korral, pöörama ümber ja „imetlema vaadet“ ehk laskma piimhappel jalgades taanduda ja hingamisel järele jõuda. Üleval kõrgmäestikul polnud seevastu probleeme, rada on küll väga kivine ja see väsitab jalataldu, alguses muutusid need üsna hellaks vaatamata meie paksudele kummitalladele. Matkajaid oli hõredalt, kohtasime ainult kahte paari ja ühte üksikut hunti. Tema ei käinud radadel, vaid oli võtnud oma teed otse üle mägede. Lõik Vakkottavaare-Teusajaure pole rohkem kui 9 km, kohalejõudmiseks kulus vaid mõni tund. Onnis oli ainult paar tüdrukut teel Vakkottavaare poole, hiljem tuli veel üks tüdrukutepaar, ka nemad „väljamineval“ suunal.

Minu vanad Sarek-saapad 70ndatest olid mõni aasta varem otsa saanud ja sain paari oma healt sõbralt ja endiselt kolleegilt Rune Lundquistilt. Ta kurtis, et need on talle liiga väikesed ja kui ma neid ühe päeva Lilla Fredrikslundil proovisin, tundusid need mulle suurepäraselt sobivat. Nr 43 on alati olnud minu suurus. Nüüd läks teisiti. Kui olin mõne miili käinud ja jalad olid paistetanud, jalutükid niiskeks muutunud, siis ei suutnud ma ise saapaid jalast tõmmata, vaid pidin paluma oma matkakaaslastelt abi. Werner pidi hoidma saabast jalgade vahel, mina surusin teise jalaga vastu tema tagumikku ja kui saabas lahti tuli, oli see nagu oleks pudelilt korgi välja tõmmanud. Käis vaid puhh – kas see tuli minust või saapast, jätan ütlemata. Edaspidi olin sunnitud kasutama kõige õhemaid sokke, et üldse oleks võimalik pärast päevast matka saapaid jalast tõmmata. Midagi peab olema juhtunud kas kingatööstusega või minu jalgadega, varem piisas alati 43dest ja polnud mingeid probleeme, nüüd kui saapaid lähemalt vaatasin, osutusid need jalalaba võlvist väga kitsaks. Saapad olid küll märgistatud Sarek-Tretorn, kuid olid arvatavasti valmistatud Itaalias, itaallaste kitsaste jalgade ja madala jalalaba võlvi jaoks. Sellest sai iga õhtu saabastega tüli ja tüli ei lõppenud enne, kui olime jõudnud Abiskosse, kus mul õnnestus rendikingade poes oma saapad numbri võrra suuremate vastu vahetada.

Sul on ju palju kallimad saapad kui need, mis mul siin, ütles tüdruk poes.

See mind ei huvita, vastasin mina, peaasi et ma saan paari

saapaid, mida saab jalast tõmmata ilma et selleks oleks vaja veel üht meest. Pealegi ei jõua ma neid saapaid niikuinii ära kulutada.

Järgmine päevateekond oli alguses sama vaevaline. Teusajaurest on tõus sama raske kui Vakkottavaarest ja me saime jälle võimaluse mitu korda imetleda vaadet, rohkem kui vajalik. Päev oli mõnus, väikesed villased pilved hõljusid taevas, paras tuul hoidis sääsed eemal ja üldine heaolutunne. Me pidasime puhkust väikese järve ääres, keetsime teed ja sõime lõunat. Kaitumjokki poole on pikk nõlv, kus tuleb kohati läbida rasket kiviklibuvälja. Kiviklibuvälja sees kohtasime üht poola paari kahe lapsega. Naine kandis imikut seljakotis ja umbes 4-aastane poiss kõndis omal jõul. Mees kandis ülejäänud varustust. Nad ei maganud hüttides, vaid neil oli oma telk kaasas ja pakk tundus nii suur kui ka raske, kuid mees näis sellest hoolimata nii rõõmus kui rahul. Nad tulid Abisko Turiststationist ja olid olnud väljas nädala. Me jagasime natuke oma šokolaaditükke perele. Üle Kaitumjoki on rippsild ja seal me istusime hetke ja imetlesime jokki. Siin on see üsna kärestikuline ja kõrgvee ajal poleks ületamine päris probleemivaba. Nüüd oli veetase üsna madal, suurem osa vihmast oli olnud Alam-Norrlandis, saime teada kui jõudsime „tsivilisatsiooni“. Seal oli sadanud päris tugevasti, vihm oli uhtunud ära nii teid, sildu kui maju, mis põhjustas suuri liiklusprobleeme, mis tabasid ka meid, kui pidime sõitma Abisko Turiststationist Narvikisse. Rong hilines kaks tundi ja „Rongikompanii“ (nagu seda raudtee-ettevõtte osa nüüd pärast vana SJ tükeldamist kutsutakse) viis meid bussiga Norrasse.

Kaitumi juures sõime lõunat ja kuna olime alustanud vara ega tundnud end eriti väsinuna, otsustasime jätkata matka järgmise peatuseni – hüttideni Singis. Sinna oli 13 km, kuid seekord ei olnud järske tõuse, vaid lainjas kõrgmäestikuplatoo. Rada kulgeb suuremalt jaolt mööda Kaitumjokki, on suhteliselt põõsane ja tõeline sääsepõrgu. Werner muutub veidi hüsteeriliseks, kui on palju sääski. Niipea kui ta kuuleb väikest sääsepininat, tahab ta peatumata edasi minna, kuid see pole eriti sobiv. Kivistel radadel muutuvad jalataldad kiiresti hellaks ja kui liiga kaua jätkata, jõuab ükskõiksuse seisundisse. See pole hea, võib tähelepanu hajuda ja valesti astuda, siis võib kukkuda ja end korralikult ära lüüa, see ei oleks pehme maandumine. Ma pidin tema tormamist veidi ohjeldama ja soovitama aeg-ajalt pause. Ta on ju õpetaja ja harjunud otsustama, kuid mul on kogemust matkajuhina ja õnnestus teda veenda puhkamise vajalikkuses aeg-ajalt. Hilisõhtul jõudsime Singi hüttideni. Neid oli samuti saanud tervelt 4 tükki ja magamiskohtade puudust seal ei olnud.

Singi hütid asuvad Kebnekajse turiststationi viiva tee ääres ja siin oli veidi rohkem rahvast, muuhulgas seltskond prantsuse noori Pariisi slummist koos juhiga, kelles keegi ei saanud eksida, et ta on prantslane. Noori oli umbes viisteist ja nad olid hästi distsiplineeritud, üksikul juhil oleks vaevalt õnnestunud nii paljude rootsi noorte üle arvet pidada. Tänapäeval on distsipliiniga selle maa lastel nii ja naa. Pärast sööki hakkasime oma edasist teekonda lähemalt vaatama ja taipasime, et Werner oli „sich ein wenig verrechnet“. Selgus, et peaksime käima iga päev – ilma puhkepäevata – ja see muutuks liiga üksluiseks. Plaane tuleb ümber teha ja siin see ka toimus. Me pidime pöörama Kebnekajse poole ja püüdma tippu jõuda – kui ilm meile armuline on.

Järgmisel päeval sai teekond „ida poole“ – Kebnekajse suunas. Sinna on 15 km ja rada kulgeb kogu aeg läbi orgude ja mööda jokki. Siin oli veidi rohkem rahvast, paljud teevad paari päeva matka ja läbivad lõigu Kebnekajse – Singi – Sälka hütid ja tagasi Kebnekajsesse. Ilm oli matkamiseks hea, päikesepaiste aeg-ajalt, üsna värske tuul ja ei mingeid sääski.

Kebnekajse Turiststationi juures oli elu, palju rahvast ja lausa turumeeleolu. Jaam on välja ehitatud 200 voodikohani – ühised magamissaalid, köök oma toidu valmistamiseks ja söögisaal, telkimiskohad jne. Loomulikult võtsime sauna uues, uhkes saunas enne kui läksime söögisaali natuke toitu saama. Seal pakuti põdrapraadi, seejärel tuli ka pudel veini Richi kulul.

Seltsielu õhtuti ei kipu sellistes kohtades eriti elav olema, enamik on matkanud ja üsna väsinud, samal ajal ootab ees järgmise päeva pingutus. Hommikul oli ilm pilves, nii et mingit retke Kebnekajse tippu ei tulnud, selle asemel võtsime kaasa natuke provianti ja minu Trangia priimuse ning suundusime Tarfala poole. Edasi-tagasi on 12 km kohati üsna kurnaval rajal. Kohale jõudes istusime Tarfala järve äärde (hoolimata Werneri protestidest – ta oli kuulnud üht sääske läheduses) ja hakkasime kohvi keetma. Ma olin ostnud purgi Gevalia pulberkohvi ja valanud selle ümber saami moodi kohvikotti. Kui kotikese avasin, tuli sealt välja väike halvasti lõhnav klomp, pulberkohv ei talu õhku. Pulbril peab olema mingi lisaaine, et nii kiiresti vajuda, isegi uraanipulber looduslikus olekus ei vaju niisama. Mitmel tööstusmessil olen teinud järelepärimisi lisaaine kohta, kuid kõik küsitletud on ühel häälel kinnitanud, et see on puhas kohv. Uskugu see, kes tahab! Olen peaaegu kindel, et mõne aasta pärast keegi „lööb häirekella“ ja ütleb, et pulberkohv sisaldab lisaaineid, mis on vähkitekitavad. Kõigil teistel toiduainetel peab tänapäeval olema deklaratsioon, kuid pulberkohvi purgil seda pole.

Puhkeplats oli tore koht, otse järve ääres ja me mängisime nagu lapsed, hüppasime lume(jää)tükkidel, mis järvel ujusid. Kahjuks on see koht olnud tähelepanu all ka paar päeva pärast meie kojujõudmist. Paar vanemat meest (50 ja 80 aastat) olid ilmselt turismibrošüüridest ja „tee ise“ mõjustatuna läinud liustikuronimisele ja sattunud halva ilma kätte. Kõige järgi otsustades polnud neil piisavalt varustust kaasas – ega ka vormi sellisteks seiklusteks. Häire anti välja ja päästepatrull saadeti kohale. Patrull suutis nad tuua alla ühele astangule madalamal mäel, kust neid pidi helikopter peale võtma. Aktsioon toimus öösel ja kuigi on veel üsna valge, on see helikopterile siiski tülikas. See tuli liiga lähedale mäeseinale ja rootor lõi vastu järsakut, mille tagajärjel helikopter kukkus alla ja kolm nooremat meest (kaks pilooti ja pardamehaanik) kaotasid elu. Nüüd peavad kaks ellujäänut elama teadmisega, et nad põhjustasid kolme inimese surma ja helikopteri kaotuse. Hiljem on selgunud, et üks turistidest oli keegi NN Brandt, aastaid Abisko mägijaama eest vastutanud isik. Abiskos selliseid järsakuid pole ja ta hindas ilmselt üle oma võimet raskemal maastikul liikuda.

Tagasiteel Tarfalast murdsin hulga kaseoksi ja valmistasin saunavihta – nüüd pidi supeldama Soome standardmudeli järgi. Saunas istus hulk inimesi ja kui me oma saunavihaga sisse astusime, äratas see teatud huvi. Pärast seda, kui olime end vihaga peksnud, tekkis mitmel huvi ja pärast selle usinat kasutamist jäi järele vaid mõni oksake..

Algsed plaanid hõlmasid külastusi nii Abisko Turismijaama kui ka Narvikut. Werner ja Richard tahtsid näha Rootsi rauakäitlemist ja kui me lõpuks Kirunasse tagasi jõudsime, tegime külastuse Kirunavaara-Luossavaara kaevandusse. Turistidele on seal näidiskaevandus ja väga hea muuseum tegevuse kohta. Sel aastal tähistab Kiruna 100. aastapäeva ja kuna kaevandus on Kirunas „kõik“, pöörati sellele erilist tähelepanu. Maagi kaevandamine on kestnud 100 aastat ja tänapäeval ollakse 1000 meetri sügavusel. Kaevanduses on umbes 300 km asfalteeritud teid. Ööpäevas väljub 11 maagirongi Luleåsse ja Narvikusse, igas koosseisus 42 vagunit. Kaevandus on oma masinatega muljetavaldav rajatis. Turistidele demonstreeriti veoautosid, mis võtavad korraga 15 tonni, ja tõsteseadmeid maagi pinnale toimetamiseks.

Järgmisel päeval sõitsime Abisko Turismijaama ja jäime sinna ööseks. Seal oli võimaluse korral veel rohkem rahvast kui Kebnekaises ja mitte ainult neid, kes jaksasid käia 12 km Nikkaluoktast Kirunasse ja tagasi. Abisko Turismijaam asub raudteejaama juures ja sinna tuleb palju vanemaid inimesi, vanu mägimatkajaid, et teha päevaretki Torneträski äärde või võtta köisraudtee Nuolja tippu. Ka siin oli korralikult juurde ehitatud, ainult peahoone seisis seal vanadest aegadest (60- ja 70-ndatest) alles.

Nagu ma juba mainisin, oli Alam-Norrlandis korralikult sadanud ja rongid ei töötanud, nii et pidime bussiga Narvikusse minema. Ikka oli päikeseline ja selge – 20 kraadi sooja – tõeline suvepäev. Narvikusse jõudes „tegime“ linna ja vaatasime laadimisjaama – ainult eemalt – erinevalt varasematest aastatest. Nüüd oli kogu ala ümber pandud suur tara ja ligi ei pääsenud. Ostsime koti krevette, leiba ja õlut, kõndisime reisisadama suunas ja leidsime koha, kus saime istuda ja süüa. See oli mingi pagulaste majutuskoht, nägime mõningaid tumedanahalisi inimesi. Reisissadamas seisis üks Saksa kruiisilaev Bahama lipu all. Sealt tuli välja hulk pakse vanemaid sakslasi, nad pidid tegema vaatamisväärsuste ringkäigu Narviku nägemiseks. Üritasime laevale pääseda, kuid see muidugi ei õnnestunud. Selgus, et kogu meeskond – kaptenist noorima messipoisini – koosnes ukrainlastest Odessast. Nad olid tööga üsna rahul, kuid see pidi lõppema, kui nad Saksamaale tagasi jõuavad, laev pidi saabumisel müüdama.

Tagasisõit Kirunasse toimus Ofoteni raudteed mööda. See pidi olema korralik saavutus 100 aastat tagasi selle raudtee ehitamine. See ronib merepinna tasemelt üle 300 meetri kõrgusele, läbib lugematuid sildu ja tunneleid – tõeline vaatamisväärsus, mis meenutab Šveitsi raudteid. Meiega kupees sõitis ka üks Lõuna-Korea naine, ta elas Londonis ja pidi tegema üsna pika reisi läbi Skandinaavia, külastades nii Soomet kui Taanit. Soomes pidi ta külastama Sodankylät, et kohtuda jõuluvanaga. Tal olid ka plaanid sõita tagasi läbi Bulgaaria ja Rumeenia.

Päike paistis selgest taevast Kirunas, kui astusime lennukisse tagasilennuks Stockholmi-Arlandasse. Me polnud tundnud vajadust vihmariideid selga panna Lapimaa matkal. Arlandasse saabudes tabas meid aga korralik vihmahoog ja pidime lõpuks vihmariided välja otsima ja selga panema, kui läksime autot pikaajalisest parklast tooma. Vihm jätkus terve õhtu ja järgneva öö. Werner oleks tahtnud kohe suvilasse sõita, kuid Ann-Marie, kes elas linnas, veenis teda loobuma – märkides, et kell on hiline ja suvilas pole niiske ilma tõttu eriti mõnus. Suvilat tuleb veidi kütta, et see poleks liiga niiske ja ebamugav.

Kui me järgmisel hommikul ärkasime, paistis päike ja maailm tundus veidi helgem kui eelmisel õhtul, nüüd saime suvilasse edasi sõita. Külalised veetsid päeva ümbrust vaadates, saunas käies ning süües ja juues. Nüüd hakkas minu sõprade puhkus lõppema ja järgmisel päeval sõidutasin nad tagasi Stockholmi. Enne lahkumist vaatasime üle Wasa muuseumi ja vanalinna. Werner tahtis väga kohtuda Maria ja Katarinaga. Maria tuli ja jõime kohvi ühes kohvikus Stortorgetil vanalinnas, Katarina oli Prantsusmaal oma elukaaslase ja tema lastega.

Kell 15.30 jätsid Maria ja mina oma sõpradega hüvasti, nemad pidid võtma uue kiirrongi Arlandasse. Tavaliselt maksab sõit Arlandasse kaks korda nii palju kui bussisõit, kuid uute klientide värbamise eesmärgil said nüüd kaks inimest sõita sama piletiga. Uue raudteeühendusega võtab sõit nüüd midagi veerand- ja kahekümne minuti vahel, bussiga võtab see üle poole tunni (olenevalt liiklusest).

Siin talukohas läheb elu nüüd oma vaikset rada. Kaks aastat tagasi renoveerisime talukoha suurt tuba, nüüd on olnud kord köögil ja esikul. Tööd on olnud palju, kuigi tare on väike. Eelmised üürnikud olid ainult kleepinud ja värvinud peale, ilma et oleksid maha tõmmanud ühtegi vana tapeeti või kraapinud ukse- ja seinapindu. Nüüd olen pidanud seda kõike tegema ja leidnud kuni 6 kihti tapeeti ja 3-4 kihti värvi ustel. Palju aega ja materjali on kulunud, kuid nüüd hakkab see välja nägema mõnevõrra vastuvõetav. 60-ndatel, kui spoonuksed tulid, olid inimesed löönud ustele masoniitplaadid peale. Need olen nüüd eemaldanud ja saanud välja algupärased vormid. Ühel uksel olid õnnetuseks väljaulatuvad täiteliistud, need olid lihtsalt maha raiutud, nii et neid ei saanud taastada, ja olen need täielikult eemaldanud. Teised peegeluksed näevad nüüd palju kenamad välja, kuigi ei ole täiesti siledad. Erinevatest värvikihtidest koosnes alumine kiht pruunist peitsist, ustel oli palju kahjustusi ja neid ei saanud taastada "loomulikuks". Need on pidanud saama valgeks, see teeb tare mõnevõrra heledamaks, kuna lagi on madal. Ukseraamid on kahvatu tooniga, Ann-Marie tahtis ka need täiesti valgeks, kuid mul õnnestus oma tahtmine läbi suruda. Ma arvasin, et ainult valgega läheks liiga kahvatuks. Nüüd on raamid sinised ja on heas kontrastis ülejäänud sisuga.

See kasvab nii et ragiseb, kastma pole just palju pidanud, kuid muru niitma seda enam. Kui me

tulime tagasi mägede reisilt, oli muru nii palju kasvanud, et ei saanud kasutada meie "keskkonnasõbralikku" akutoitega muruniidukit, vaid pidime laenama naabri mõnda võimsamat mootoriga varianti. Nüüd on aga muru nagu golfiväljaku "green".

Viljapuud, mille sain oma 60. sünnipäevaks hea kümme aastat tagasi, on kasvanud ja hakanud vilja kandma. Nüüd on meil kolm pirnipuud, kolm õunapuud, neli kirsipuud ja hulk ploomipuid ning terve rida erinevaid marjapõõsaid; musti, punaseid ja valgeid sõstraid, karusmarju ja põldmarju. Mõnel aastal on meil olnud palju põldmarju, kaks aastat tagasi külmusid enamik põldmarjapõõsaid, kuid on tagasi tulnud ja sel aastal (kui tuleb piisavalt palju päikeselisi päevi) saame rikkaliku saagi. Ann-Marie kurdab veidi kogu selle rohkuse üle ja ütleb, et varsti ei ole keldris kõigi purkide jaoks ruumi. Mina omalt poolt arvan, et kui on võimalus, siis tuleb kasvatada nii palju, et ei peaks talvel kitsi olema. Nüüd on mitukümmend liitrit erinevaid mahlu, moose ja muid hõrgutisi, mida talvepimeduses välja võtta.

Nüüd laupäeval tuleb üks hea sõber 70-ndatest külla. See on tšehhi professor, kes viibis meie juures Studsvikis ja töötas seal oma doktorieksami kallal. Professoriks ta tol ajal ei saanud, tema isa oli olnud riigiteenistuses "vanas" tšehhi riigis ja Jaroslavil (nagu ta nimi on) ei olnud päris õiget poliitilist värvi. Ma olin tunnistajaks tema ja ta naise Vera laulatusel, kui nad 1970. aastal abiellusid Bärbo kirikus Nyköpingi lähedal. Olen saanud olla tunnistajaks mitmele paarile: šveitslane Werner ja tema naine Felice, tšehhid Jaroslav ja Vera, üks pärsia paar, Zia ja Hosnieh Rouhani; (kus naisel oli hääldamatu nimi ja me kutsusime teda lihtsuse mõttes Hus Nio), meie naabrid siin maal, Tonny ja Gunilla Svensson-Waldemar, töökaaslane Gunnar Berggren, kui ta abiellus oma eesti noorpõlvearmastusega, ning mõned pagulaspaarid – segaabielud venelannade ja afgaanide ning hiinlaste vahel. Kõik (välja arvatud vene-hiina abielu) on endiselt omavahel abielus.

Nüüd aitab kirjutamisest, me peame minema Nyköpingisse oste tegema. Ann-Mari peab ka ennast üles lööma, ta läheb juuksurisse juukseid lõikama. See on endiselt veidi laineline ja ma olen pääsenud nägemast naist papilottides – juba see on õnnistus.