Rysslandsresa DB030724

Lõpuks tagasi Venemaalt, Eestist ja Nyköpingi haiglast. Olukord on veidi nõrk, kuid stabiilne, sain suure infarkti just siis, kui olin Tallinnas praami peale minemas. Ilm oli olnud niiske ja soe, mul oli kott ja käru, mõlemad üsna raskelt koormatud auto- ja muude asjadega. Vahemaad sissepääsu ja laeva vahel on pikad ja järsku tundsin, et jõud lõppes. Kõigest viimaseid jõuvarusid pingutades suutsin end praamini vedada ja pardale minna, kuid siis oli kõik läbi ja kui jõudsin infoteki lamamistoolideni, pidin seal nurgas pikali heitma. Higi voolas kaua ja mul oli tugev valu vasakus käes.

Mõne aja pärast läksin infoletti ja mind suunati laevaarsti juurde. Ta andis mulle paar aspiriini ja ma läksin tagasi oma lamamiskohta. Valu ei läinud siiski üle ja pool tundi hiljem olin uuesti arsti juures, seekord hullema valuga kui varem. Ta märkas vist, et mul oli midagi südamega viga, pärast seda kui oli mind kuulanud ja pulssi võtnud, ning andis mulle nitroglütseriinitableti ja paar muud tabletti. Läksin tagasi lamamiskohta, kuid ei saanud rahu, lihtsalt ei suutnud tugeva valu tõttu puhata.

Piinlesin terve öö, und ei tulnud kuigi palju, ma lihtsalt ei suutnud piisavalt kaua paigal püsida, et uinuda. Sellest sai kohutav, pikk piinade öö, mis jätkus ka pärast seda, kui praam „Christina Baltica“ oli sildunud.

Olin Ford Orioni Eestisse jätnud ja leppinud Björn Grönroosiga kokku, et ta tuleb mulle praami juurde vastu kell 10.00. Võtsime mu asjad kaasa ja sõitsime Albysse, Björn ja Aili pidid edasi Göteborgi sõitma, et osaleda Gothia Cupil, kus mängis Björni sugulane Ameerikast.

Albysse jõudes oli Björnil mõned asjad ajada, ma käisin duši all ja puhkasin natuke. Kui olime Nyköpingisse jõudnud ja veidi meie juures istunud, sõitsid Björn ja Aili edasi. Mina läksin nendega kaasa ja mind anti üle Nyköpingi haigla erakorralise meditsiini osakonnale.

Erakorralises osakonnas toimus kiire ravi, tehti EKG ja võeti proove, seejärel viidi mind üles intensiivraviosakonda ja jätkati proovide võtmise ja tablettidega. Paari tunni pärast valu taandus ja seal ma siis lamasin kaks päeva hapnikutoru ninas, jälgimisjuhtmed ühendatud ja meditsiinipersonal käis tihti. Minu eest hoolitseti väga hästi ja paari päeva pärast viidi mind üle peahoone osakonda 12. Seal lamasin reedest neljapäevani ja sain päris terveks. Alguses olid siiski ranged korraldused, ma ei tohtinud ise üles tõusta, mind pesti ja hooldati igal võimalikul viisil õdede ja abiliste poolt.

Täna kirjutati mind välja ja tunnen end üsna tervena, Katarina on olnud Ann-Marie juures alates laupäevast ja teeb talle seltsi. Ann-Marie valvab mind nagu kull ega luba mingeid pingutusi. Tasasel maal pole mul mingit raskust kõndida, treppidel ja tõusudel võivad probleemid tekkida, kui liiga kiiresti edasi lähen.

Kui ma ei teaks, et olen haige, ei paneks seda peaaegu tähelegi, kuid tuleb uskuda arstiteadust ja võtta hulk tablette (praegu 3 sorti) ning loota, et aja jooksul läheb paremaks. 6-8 nädalat peaks kuluma, enne kui olen enam-vähem kosunud.