Viiburi elanik Jim Beláew jutustab

Põgenesime isa, ema ja mina ikkagi autoga Haparandasse ja sõitsime öösel, kõik oli nii pime. Peatusime seal ühes hotellis, ma arvan, et sellest sai kaks-kolm nädalat. Seejärel kolisime Helsingisse, kus saime korteri ja seal ma elasin koos oma vanematega. Mingil põhjusel hakkas Soome politsei mind kahtlustama inglise agendina olemises, arvatavasti seetõttu, et olin Inglise kodanik. Politseinikud viisid mind Säpo peakorterisse ja nad tahtsid, et ma tunnistaksin, et tegutsesin inglise agendina. Minu isa helistas aga ühele politseinikule nimega Hakkarainen, nad olid head sõbrad ja mängisid koos bridži, nad nad käendasid mind ja mind vabastati. Üks isa advokaatidest soovitas meil, et ma taotleksin Soome kodakondsust, see anti peagi. Ma andsin end sõjaväeteenistusse üles ja seda tegi ka mu vend Bill. Mind saadeti Koulutuskeskus 3 (Väljaõppekeskus 3) …..Pärast kuuajalist väljaõpet seal maandasid sakslased väed meie selja taha, ma läksin ja pildistasin väikese kaameraga ning mind võeti jälle kinni. Sellest sai uus reis Helsingisse ülekuulamistega ja isa pidi jälle sekkuma, et mind politseist välja saada.

Jätkasin oma väljaõpet suurtükiväelasena Vaasas. Tasapisi sattusin ühte väeossa, mis oli paigutatud Oulu lähedale, seal jätkasin väljaõpet ja kui arvati, et olime valmis, saadeti meid tasapisi Karjalasse, Händelbro…..

See oli Laadoga lähedal, kuid me ei olnud venelastega kontaktis, teised väed võitlesid venelastega.

Kui sõda lõppes 1939-40, tulin tagasi oma vanemate juurde ja teise maailmasõja alguses 1941 tulin Mikkeli, ning mind paigutati valmisolekuüksusse. Mängisin viiulit ja selle tõttu sattusin ühte väikesesse sõjaväeorkestrisse. See ei olnud eriti lõbus, helistasin oma vennale Billile, kes oli sel ajal tööl Peastaabis (Päämaja) Soome ülemjuhataja K.G.Mannerheimi juures kõrgete vene ohvitseride ülekuulamiseks. Billil oli lennuk käsutuses, et kiiresti ülekuulatavate juurde jõuda. Püüdsin teda veenda mind Peakorterisse viima, kuid see ei läinud läbi. Selle asemel transporditi mind Petroskoisse Kaug-Karjalas, 2. Jäägripolgu puhkpilliorkestrisse, et koos paljude tsiviilkutseliste muusikutega kuuluda ka Petroskoi Linnaorkestrisse. See oli väga peen orkester ja sain koos teise viiuldaja Erkki Inkineniga esineda sõdurite õhtutel. Õppisin ka trikitama ja seda koos allseersant Lauri Tiilikaineniga. 1982. aastal oli meil Helsingis kokkutulek endiste kamraadidega ja selgus, et Tiilikainen oli läinud politseisse ja teenis ratsapolitseinikuna. Ka Jääskeläine, kellega ma ühel korral kaklesin, oli saanud politseinikuks ja oli nüüd politseiülem mõnes väiksemas linnas.

Mäletan Petroskoist, et pidime kaevama auke, et kaitsta end venelaste pommitamiste eest, kuid aukudes oli ohtlikum olla kui vabas õhus. Pinnas oli liivane ja kui plahvatustest värises, hakkas liiv auku sisse voolama ja tuli üles ronida, enne kui sind maeti.

Venelastel oli enamasti õhuvõim ja me pidime teenima vaatlejatena katusel. Albert, tema liikus end alati rünnakute ajal korstna taha ja jäi ellu.. Petroskois kohtasin üht „ülejooksikut“ Albert Kronbergi, ta oli alles 14-aastane ja kapten Onni Palomäki käskis mul tema eest hoolitseda, kuna me mõlemad rääkisime vene keelt. Ta oli tore noormees ja ma sain temaga hästi läbi. Ta sai Soome armee riided, kuid ta oli tol ajal üsna kõhetu, ei olnud mingeid sobivaid riideid, aga „võta, mis on“.

Pärast soomlaste taganemist viidi meid Tamperesse. Ma ei osanud ühtegi puhkpilli mängida, nii et sain suure trummi käsitseda ja marssidel kõhul hoida. Marsisime Aleksandri koolist Hämeentie kaudu Messukylä kangelaskalmistule. See oli 1944. aasta hilissuvi.

Kui sõda sakslaste vastu lõppes, demobiliseeriti enamik kutsutuid.

Mind demobiliseeriti koos Erkki Inkineni, Toivo Iivarineni ja teiste kutsututega. Albert oli lepinguga seotud ja sai jääda Tamperesse, kus ta tegeles relvade vastuvõtmisega Tampere Toomkoolis. Kui enamik demobiliseeriti, viidi 2. jäägripolgu muusikakorpus oma alalisse garnisonilinna Kuopiosse, Savos.

Tulin tagasi Helsingisse ja kuna mu vanemad olid kaotanud kõik, mis meil Viiburis oli olnud, pidin hakkama perekonna toitjaks, mängides viieliikmelises orkestris. Abiellusin ühe soomlannaga, kes oli fotograaf ja tal oli ateljee Mikkelis. Tema nimi oli Elftelä hiljem – tegelikult oli ta nimi Elgstedt –, kuid nimi soomestati tol ajal valitsenud isamaalises vaimustuses. Pärast sõda, kui Mikkeli Peastaabis ei olnud enam nii palju ohvitsere teenistuses, ei läinud fotoateljeel eriti hästi ja ta otsustas koos lapsega Stockholmi kolida. Ta jättis mulle korteri ja kõik kaamerad. Mõne aja pärast sain teate, et peaksin Mikkelist Stockholmi kolima. Abielu oli pisut õnnetu ja meid häiris tema vanem õde oma alkoholiprobleemidega. Mina kolisin samuti Stockholmi ja sinna tuli ka mu vend Bill. Olin sunnitud Stockholmi kaudu Rootsi kolima ja seda järgmisel põhjusel. Taotlesin Soome presidendilt Paasikivilt vabastamist oma Soome kodakondsusest. See läks läbi tingimusel, et lahkun Soomest 14 päeva jooksul. Jooksin Inglise saatkonda, mul olid kõik paberid alles, ja sain uuesti Inglise kodanikuks.

Pärast mõneaastast viibimist Rootsis küsiti minult, kas ma ei tahaks saada tõlgiks kaitseväes, kirjutasin paberile kaitseväe luureteenistuse jaoks (mis asus Attachébyrån’i all). Siis ei läinud kaua, kui Albert ilmus Stockholmi. Ta oli ostnud kaamera ja kavatses end tantsupõrandatel pildistades edasi liikuda, ning hakkas samal ajal õppima teletehnikat ühes õppeasutuses.

Albert lisab, et ta on veetnud 25 suve Källvikeni kursustel ja osalenud paljudes sündmustes, kui venelased pidid külastama Rootsit või rootslased sõitma „sõprusvisiidile” Nõukogude Liitu.

Nüüd oleme vanad ja elame mälestustest, oleme Rootsis hästi hakkama saanud, Jim on 87 ja Albert on 80. Ta kukkus mõni aeg tagasi ja sai 5 pragu roietesse ja abaluusse.

Oleme üsna rahul oma eludega, lapsed saavad hästi hakkama ja kuigi meid on süüdistatud teatavas autoritaarsuses, ei ole ükski lastest suuremat kahju saanud.

Albert: Ma mäletan, et istusin Alfa-laboratooriumis Studsvikis ja Jim helistas. Ta rääkis, et oli tutvunud ühe pika ja stiilse naisega ja kavatseb temaga abielluda.

Lõpp 2008-03-11

Jim ja tema vend Bill on Viiburi-venelased.