Karl räägib 25. augustil 1991

Karl räägib eesti keeles

Eluasemepuudus oli Tapal pärast sõda suur ja nii suures majas ei lastud mul üksi oma perega elada. Depoülem kutsus mind ja küsis, keda ma endaga majja tahaksin. Seal oli ühetoaline korter ja kahetoaline köögiga korter. Ma töötasin koos Pavloviga, meid oli viis ja neid kolm, Pavlov sai väikese korteri ja meie saime suure. Nii algas meie elu Tapal. Ma olin juba siis üsna läbi, sõitsin Narva ja mul oli piimapudel kaasas, aga vaevu suutsin sedagi juua. Ma ei saanud und, pealegi oli suvi ja üsna soe. Tallinnas ei suudetud mu palavikku ravida, see osutus pikaajaliseks ja mind saadeti 13. veebruaril Tartusse. 15. märtsil tuli professor Karu ja täheldas, et mu pealagi oli vajunud ja muutunud täiesti lamedaks. Ajupõletik toob selliseid tagajärgi. Professor näitab seda meie naisarstile, ma ise polnud seda peaaegu märganudki. Astusin peegli ette ja avastasin selle ise, pealagi oli lame nagu lennuväli. Arst tuli oma tuppa, võttis mul käest ja see oli nagu elektrilöök oleks minust läbi käinud, närvid olid korrast ära ja ma ei suutnud peaaegu muud kui vett juua. Ta läks tagasi vastuvõtule ja kui ta välja tuli, teatas ta mulle, et mind on 6 kuuks haiguslehele pandud. Alles augustis sain ma uuesti välja. See oli Tallinna Psühhiaatriahaiglas.

Sel ajal möllas ikka veel Beria hullus. 5. märtsil suri Stalin ja keset ööd tulistati õhutõrjekahuritest. Stalin oli surnud ja pärast tema surma seda tähistati, kas rõõmust või kurbusest, seda ei teadnud keegi. Tulid Beria ajad ja alguses olin ma intensiivraviosakonnas. Haigetoas oli üks KGB major ja artist Roosileht Akadeemilisest Teatrist, ta oli nii palju joonud, et oli ühest küljest täiesti halvatud. Narvast oli seal üks 2. "raikomi" (piirkonnakomitee) sekretär ja Baltiski jaamast üks restoranidirektor. Kõik nad olid alkoholismi tõttu sisse võetud. Me lamasime samas toas, samas seltskonnas. Hommikul lähen sööklasse sööma, aga mu ülejäänud toakaaslased said tsinksalvi ja pudeli lauale kuni lõunani. Nad tulid välja alles lõunaks, kollased ja kurnatud. Ma olin nendega koos mitu kuud. KGB major oskas hästi anekdoote rääkida. Terved õhtud

rääkis ta anekdoote ja nalju, õde manitses teda lõpetama, muidu viib ta ta 1. osakonda.

- Varsti, varsti, ütles major. Ma lõpetan, kui te olete läinud.

Korteri Tapal võtsime oma valdusse 1950. aastal koos Pavloviga, see on sama maja, kus Albert praegu elab. Seal elasime kuni 1953. aastani, kuni ma haigestusin ja olin pool aastat ära. Haiglast tulin välja praktiliselt alasti, riided olid varastatud. Õnneks sai Bella mind veidi riietega aidata. (Bella on meie nõbu, Minna tütar). Kõik varastati, mantel, püksid ja saapad. Kokku hõlmas vargus ligi 50 rõivaeset, mõned väljakirjutatud pidid haiglarõivastes koju sõitma.

Minna tuli mulle järele ja ma sõitsin nendega, Leningradist oli tulnud Anna Rogenbaum (Aadu Jurgensoni tütar), ta oli seal kogu aeg töötanud. Me pidime tähistama ja mina pidin ka napsu võtma, öösiti ei saanud ma magada, sest jalad valutasid, see oli kohutav tunne.

Saabusin Tapale ja raudtee kiirabi registraator võttis mu enda hoole alla. Tema juures elasin haiguslehe ajal aasta või paar, hiljem hakkasin tööle ja sain eluaseme kivimajas. Ma olin Mariaga tülli läinud ja pool palka kulus laste elatisrahaks, ma ei elanud temaga koos alates 1953. aastast, kui ma haiglasse sattusin. Sõja ajal saime kumbki Ameerika mantli, selle võttis ta nii, et mul olid ainult sõdurimantel ja saapad. Nendes käisin klubides jne, muid riideid mul polnud.

Alguses töötasin kolhoosis, paigaldasin sigalasse küttesüsteemi, sinna tuli kümmekond aurukütteradiaatorit. Pärast seda läksin sõjaväe lennuväljale, paigaldasin sinna küttesüsteemi. Üks meie sugulane, Salme Jurgenson, kes töötas raudteel vahina, rääkis, et raudtee garaaži on vaja mehaanikut. Hakkasin seal tööle ja töötasin kuni 1956. aastani, jõudsin kolmandasse kategooriasse ja mu hädad algasid uuesti. Nii raha kui toiduga läks nii halvasti, et ajupõletiku vaevused tulid tagasi. Olin jälle haiglas umbes poolteist kuud, tulin sisse detsembris ja välja millalgi veebruaris.

Võtsin siis töölt lahkumisavalduse ja sõitsin Kaukaasiasse. See oli veebruaris ja vagunid olid külmad, temperatuur püsis alla -20 kraadi. Leidaga sain tuttavaks Sass Jurgensoni kaudu, ta oli käe matustel millalgi 1964. või 1966. aastal. Ta on Jhrgensoniga sugulane ja Leida küsis minult mitu korda, kas ma ei tahaks Kaukaasiasse tulla. Siin Tapal olid palgad madalad ja Kaukaasias oli sellest vaatenurgast veel hullem. Leidal oli aga hea sissetulek, ta ajas viina ja minul polnud sel aastal Kaukaasias tööd, aitasin Leidal viina ajada.

Saabusin veebruaris Kubanjisse, seal oli soe ja inimesed magasid pinkidel väljas parkides. Olin tulnud Leningradist, 10-12-tunnine reis, ja olin riietatud paksudesse fufaika-jakki ja -pükstesse ning mul olid all paksud aluspüksid. Leningradis ei olnud jaam köetud. Terve aasta ma ei töötanud väljas, keetsin Leidale puskarit, samal ajal kui tema töötas eesti puuviljakollektiivis.

Mõne aja pärast nägin kuulutust, kus vajati külmutusmasinate mehaanikut. Läksin selle saksa ülemuse juurde ettevõttes ja ta võttis mu ilma igasuguste komisjoniuuringuteta. Töötasin õpipoisina paar-kolm kuud, automaatikat polnud ja võttis aega, enne kui käeliigutused selgeks said, sest kogu reguleerimine tuli käsitsi teha. Seal töötasin valvekorras mehaanikuna umbes 4-5 tundi päevas. Tuli hoida temperatuuri umbes -22 °C jahutamisel ja -16 °C eelsoojendusel. Kui vahetus tuli, käidi ringi ja vaadati, mis külmutustemperatuur on. Seal töötasin kuni 1973. aastani, see oli hea töö. Mõnda aega töötasin kanafarmis, kanatapamajas, aga seal oli üsna igav. Vaatad mune ja tunned vastumeelsust. Kütja seal küsis, kui kaua ma seal töötan, ma läksin tema juurde ja mind vabastati augustis 1974. Nüüd hoolitsesin Škoda haudemismasina eest. Augustis vabanesin kohustusest olla haiglas arvel.

Selleks ajaks olin saanud mõned külastused puhkuste ajal, Waldemar oli seal käinud, siis tuli Albert koos Faina ja Lenaga. Kõik on olnud minu juures puhkusel. Arvasin, et haudemismasina eest hoolitsemine pole mingi õige töö ja sõitsin koos sugulastega tagasi Eestisse. Üks tuttav mees pani mind ehitusalasse kirja ja see töö oli mulle hästi tuttav, ehitasime paari aasta jooksul 5-6 maja, tegelesime peamiselt sisetööde ja katusekattega. Mul oli pension juba Kaukaasiast, 1969. aastal sain pensionäriks 64 rublaga kuus ja paljud arvasid, et see on hea pension. Siin sain tööd 120 rublaga kuus ja koos pensioniga tuli peaaegu 200 rubla. Mõnda aega töötasin kolhoosis, seal maksti 10 rubla kuus, aga rohkem kui 300 rubla ei tohtinud teenida, nii et ma ei töötanud rohkem kui 18 päeva kuus. Pärast kolhoosi hakkasin ehitama maja Maria II-le, siis ei olnud enam mingit kolhoositööd. Nüüd olen kodus ja tegelen peamiselt kütmisega oma korteris, söögitegemise ja pesuga. Pesen ise, pole mõtet pesu ära anda, paari pesukorra järel on riided läbi. Masinapesu kulutab riideid kõvasti. Ma oleksin vist saanud teise korteri suuremas majas, aga mul on tunne, et suurt maja võib olla raske soojas hoida nüüd, kui töötus jms saabub ja kütteks ei anta mingit kütust.

Mida veel sa vanadest aegadest kuulda tahaksid, küsisin temalt.

Seda ei saa praegu rääkida, võib-olla räägin seda, kui veel vanemaks saan. Albert Jr pole ka vaba, Fainal oli laps juba enne Albert Jr-i. Laps elab Leedus ja Faina sai selle juba 13-14-aastaselt. Tema kõht on üsna kahjustatud, kortsus ja imelik. Ta on nõukogude süsteemi ohver, ütleb Karl, ta vägistati parteiliikme poolt lastekodus.

Valentiniga on ka halvasti, tema poeg Igor oli sel aastal siin külas ja ma püüdsin teda panna kartulipanekul aitama, aga ta pistis tagasi Tallinna. Ta õppis paar aastat vedurijuhiks, aga jättis selle pooleli ja läks mingile muule tööle. Ta elab tänaval Sveta ja Evgeni vastas mingis puumajas Paldiski maanteel. (Evgeni langes alkoholismi ohvriks ja suri 1990. aastate lõpus). Igoril ja tema naisel on paar last, olen neid kohanud Valentini Maria juures. Neil on üsna kitsas käes, üks palk naise ja kahe lapse ülalpidamiseks, sellest ei piisa kaugele. (Teadaolevalt suri Igor 2000. aastate alguses). Kõigepealt peaks omandama ameti ja siis looma pere. Faina on ju hea naine. Waldemaril on samamoodi. Mitte keegi neist pole võtnud endale naist, neid on võetud meesteks. Waldemar peab ise pesema ja kõigega hakkama saama, Olga võtab igal aastal puhkuse ja sõidab puhkusele ema juurde Ukrainasse. Praegu on Waldemaril muidugi üsna hea, seal saab sahkerdada.

Alida ei olnud Waldmari naisega päris rahul, (milline ämm see on?) nad vaevalt suhtlevad. Olga on pisut suurvenelane ja isegi Ann-Mari hakkas arvama, et tal on perenaisena teatud puudusi, Ann-Marie märkab harva kedagi ja mitte kunagi ilma tõelise põhjuseta.

Paljud meie naised on vaid pooled inimesed, kogu elu näib olevat sunnitöö, vabadust pole. Lastekolooniates vägistatakse lapsi, võib-olla on midagi sellist juhtunud Fainaga. Kui mõni parteiliige naise vägistab, ei tõuse keegi tema kaitseks. Kubanjis levis kõnekäänd, et kui mõni tüdruk tahab kollektiivist passi saada, peab ta parteipampiga magama.

Vanasti juhtus, et mõisnik pidi pruudiga magama, kuid oli mõningaid mehi, kes ostsid linnast hoora ja saatsid selle mõisnikule, kuna too alati ei teadnud, milline pruut välja näeb.

Isa rääkis ühest mõisnikust Eestis. Ta tahtis üht sulast mingi üleastumise eest piitsutada lasta. Vend sai teada, et see hakkab toimuma, võttis heinahargi ja torkas mõisniku surnuks. Ta saadeti koos oma vennaga Siberisse. Siberis töötasid nad end üles, said üsna rikkaks ja pöördusid tagasi vanale maale väga jõukate härradena.

Marksismi võeti tõsiselt. Varsti kaotab partei oma võimu ja tuleb nagu Ševardnadze on öelnud, uus veresaun, nad löövad kommunistid maha. Inimesed on partei peale nii vihased, kogu see tapmine ja laagrisolek teeb, et need, kes on olnud laagrivangid, ei kaota midagi, nad on muudetud metslasteks ega küsi, mis edasi saab. Teatud kättemaksu hakatakse juba kommunistide ja Nõukogude valitsuse peal võtma. Endise KGB palee ees Moskvas on püstitatud mälestusmärk suure kivi näol vangilaagripaigast Magadanist kõigi nende mälestuseks, kes saadeti kõnnumaale Kamtšatka lähedale. Seal seisab kivi koos ühe juudi „maailmaparandaja“ Feliks Dzeržinski ja endiste KGB-meestega (kindlasti on neid hoones palju alles) ja neile tuletatakse meelde nende hävitavaid ja inimvaenulikke kommunistlikke ideid.

Väikesed rahvad on võtnud teatud kättemaksu ja tuletavad kommunistidele meelde, mis on olnud. Tapal on raudteejaama seinale pandud vasksilt, mis räägib, et siit läks välja soomusrong, et võidelda Vene okupantide vastu Esimese maailmasõja ajal. Tallinnas oli varsti pärast uut iseseisvust 90ndate alguses mitu silti ühe keldrivareme kohal, rääkides, et siia lasksid venelased hulga pomme vahetult enne uut okupatsiooni Teise maailmasõja alguses.