Karl räägib aastatest 1941-45

Torpet 24. juulil 1991. Karl Kronberg räägib oma kogemustest sõjas 1941-45.

See oli 1941, 3. septembril, kui me Sheltozerost teele asusime, sina olid ju kaasas, Albert, koos meie vanematega, kui me suurel teeristil lahku läksime. Meid oli 16 inimest, kes autole laaditi ja Petrozavodski suunas minema aeti. Seal peatusime mõneks ajaks ja siis jätkus reis Ladva poole. Seal käis juba suurtükituli, üsna lähedal, kuid kohapealne ülem arvas, et see pole piisavalt lähedal, ja meid majutati küüni magama ja puhkama. Silmatäit und polnud aga võimalik saada, kui suurtükid lähedalt nii kahurite kui miinipildujatega tulistasid.

Öösel tormas sisse üks ohvitser ja karjus meile ning hüüdis:

- Ärge magage, te kuradid, soomlased on maale toonud ühe salga ja nad tulevad ehk tapavad teid kõiki noaga, nii et te ei jõuagi ärgata!

Hommikul viidi meid Matrosovosse. See oli koht, kuhu 30ndatel aastatel oli tulnud hulk soome-kanada kommuniste metsatööle, kuid seal olime vaid mõned tunnid, peagi aeti meid edasi, umbes 20 km. Jõudsime ühte külla ja juba teel sinna kohtasime inimesi, kes meile vastu tulid. Mõned nooremad naised olid külasse jäänud – vanemad olid kadunud juba enne sõda ja see jääk, mis alles oli, olid need, keda polnud veel Vologda piirkonda evakueeritud. Meil oli halvasti nii tööriiete kui tööriistadega, kuid meid jaotati ikkagi töörühmadesse ja minust sai äkitselt seltskonna rühmajuht – brigadir. Meie rühm majutati ühte lähedalasuvasse majja, teised mõnda majja, mis asusid veidi kaugemal külas. Kui olukord rahulikumaks muutus, tahtsin näha, kus teine rühm on, ja kohtasin teel üht alampolkovnikut (kahe rööptahukaga krae peal) ja küsisin temalt veidi meie evakueerimise kohta.

- Ei mingit paanikat, vastas ta, kuid varsti pärast seda nägime hulka naisi meie poole jooksmas sellest töörühmast, mis oli varem küla sügavusse majutamiseks saadetud. Naised jooksid meie poole, oma asjad käes, ja karjusid meile, et kõik peaksid paari minuti jooksul kaduma.

Me jooksime tagasi. Naised, kellel oli mõned kohvrid kaasas, ei jaksanud neid kanda. Nad avasid kohvrid, võtsid välja kõige hädavajalikuma ja panid selle rätikusse, lõid jalaga kohvrit ja hakkasid Matrosovo suunas tagasi jooksma. Me ei sattunud seekord samasse külla, vaid otse selle alla, umbes 0,5 km lõuna poole, ja pandi tööle "blindaazhide" (maasse kaevatud kaitse- ja majutusruumide) ehitamisel. Seal oli üks salk Siberi inseneripolgust ja kõik meie rühmade nooremad mehed sattusid sinna appi. Polk sattus hiljem haarangusse, nad piirati soomlaste poolt ümber ja võeti vangi.

Küla all oli järv ja rand oli ägeda suurtükitule all. Me pidime blindaazhidega tegelema veidi kõrgemal rannal. Ühel hetkel sattus üks mürsk keset küla, kus oli üks "istrebitelnyj" pataljon (karistuspataljon), ja suur pilv tõusis taevasse.

"Istrebitelnyi" (pataljon) valvas nii oma kui vaenlase tegemiste üle. Kui keegi üritas tagasi põgeneda, siis nad hoolitsesid selle eest, et asjaosaline sellega hakkama ei saaks. Nende peamine ülesanne oli loomulikult õhudessantide tõrjumine, kuid nagu tavaliselt, kuulus oma vägede järelevalve tähtsa teisejärgulise ülesandena. (Sageli ehk koguni esmase ülesandena)

Kui mürsk küla tabas, nähti, kuidas osa pataljonist minema pistis, nad jätsid relvad ja kõik maha ja koerad jooksid nendega kaasa. Mõne aja pärast tekkis siiski teatav kord, pataljoniülem hoolitses selle eest, et need, kes polnud relvi kaasa saanud, pidid tagasi jooksma ja need tooma, kuid me ei näinud kedagi tagasi tulevat. Nad olid kas vangi langenud või oma ülemate poolt maha lastud selle vähe aulise käitumise eest. Me ei tea, kuhu nad said.

Matrosovos peatusime umbes nädala ja ühel õhtul saime ülesandeks kaevata kaevikuid, keegi ei teadnud miks, me polnud ju sõdurid. Meie rühm koosnes peamiselt vanematest karjalastest, ingerisoomlastest ja mõnedest saksa tüdrukutest. Kas sa mäletad neid saksa tüdrukuid Sheltozeros? Nad evakueeriti koos meiega 1941?

Sel ajal kui me Matrosovos kaevasime, nägime hulga väiksemaid lennukeid, need lendasid üle küla ja mõne aja pärast tuli üks pommituslennuk, mis heitis maha mõned pommid, enamik neist sattus siiski metsa.

Kui olime Matrosovost lahkunud, tulid (teadaolevalt) soomlased sinna. Meie ise tulime tagasi Ladvale, ma ei tea, mitu päeva me seal peatusime. Üks Paaps Frida tuttav, Ivan Patov, kes oli olnud vang pikki aegu, määrati kompaniiülemaks. Ilmus mõni ülem pioneeri-pataljonist ja ütles, et soomlased on rünnakule asumas. Ivan ütles, et me peaksime sealt minema pistma, ja võttis meid kaasa. Me põgenesime terve öö Petrozavodski suunas mööda tankidest ja muudest sõidukitest üles küntud teed. Inseneripataljoni ülem, üks kaardiväekapten, rakendas väga ranget distsipliini, mehed ei tohtinud isegi suitsetada, kuid mingil põhjusel polnud teda sõdurite juures, kui need pärast üht kokkupõrget tagasi tulid. Üks tatari sõdur ütles meile möödumisel:

- Ta ei tahtnud enam meiega olla.

Kapten võis olla soomlaste poolt maha lastud, kuid kõige tõenäolisemalt võtsid omad ta tulistamise ajal maha. Liiga agar ülemus ei kipu tegelikes oludes kuigi kaua elama.

Öösel jõudsime Petroskoisse, meid oli mitusada inimest, kes plankteed mööda linna sisse rändasid. Ühel korral käis äkitselt pauk hästi varjatud õhutõrjekahurist otse meie kõrval, me ei kuulnud ega näinud ühtegi lennukit ega paistnud läheduses ka mingeid sõdureid. Meid majutati päris headesse majadesse, hästi ehitatud ja varem Kanada-soomlaste poolt asustatud, kes kõige järgi otsustades olid pidanud oma eluasemetest suure kiiruga lahkuma, seal oli hulk mahajäetud asju. Ühes majas oli 5 reisikohvrit, enamjaolt täis naisteriideid, enamik rõivaist siidist ja sarnastest kallitest kangastest. Need pereisad olid vangistatud juba varakult 30ndatel ja nüüd olid ka naised eluasemetest lahkunud. Peale riiete, millega osa meie naisi end varustas, leidus nii õmblusmasinaid kui muid majapidamisseadmeid ning palju tööriistu. Meie naised varustasid end pesuga. Mul oli sõjaväe jope ja Alida õmbles selle juurde hulga valgeid kraesid.

Ma ei mäleta, mitu päeva me seal viibida saime, enne kui jälle pidime kolima. Seekord laaditi meid koos 1,5-tonnise leivaauto, paari väiksema staabiauto ja terve lasteaiaga praamile. Ma arvasin, et paar leivapätsi oma seljakotis ei tee paha ja "hankisin" need autost. Kui järvele jõudsime, hakkas korralikult puhuma ja ma ei suutnud all viibida ning hakkasin iiveldama. Läksin tekile, seal üleval polnud kuhugi külma eest peituda, nii astusin kipri roolikambrisse ja õnnestus saada koht otse pingi all, seal lamasin nagu koer, ei tundnud end üldse nii halvasti, sest lainetus ei tundunud siin nii häiriv. Öösel kostis teatud lärmi, aga ma olin iiveldav ja ei viitsinud välja minna. Kui jõudsime Schokshu kõrgusele, oli juba hommik ja lainetus lakanud, päike paistis selgest taevast ja lennuk tiirles taevas. Kõik näis väga rahulik ja idülliline, kuid tekil polnud ei autosid ega lasteaeda. Lapsed ja naised magasid autodes ja need olid öö jooksul tugevas tuules üle parda läinud. Köitest oli Nõukogude Liidus alati puudus ja arvatavasti polnud autosid kinnitatud. Jõudsime Voznessenjesse, kus saime 800 grammi või 1,5 kg leiba ja soolakala - "kiljka". Tundsin end ikka veel merehaigusest halvasti.

Sild üle Sviri jõe oli ikka veel terve ja paljud jooksid tagasi põhjakaldale. Kohtasin tüdrukut, kellega olin paar korda Šeltozeros tantsinud, ta oli olnud Gornõi küla kolhoosi sekretär ja küsisin temalt, kas mu vanemad olid Šeltozerost lahkunud.

- Ei, vastas ta. Seda küla ei jõutud evakueerida, sest transpordivahenditest oli puudus, polnud järel ei vankreid ega hobuseid. Mind valdas tugev heaolutunne pärast selle teate saamist.

Voznessenjest alustasime oma rännakut Lodeinoje Pole suunas - umbes 150 km pikkune teekond mööda Sviri jõge. Koos meiega transporditi hulk vange Medvežjegorskist, paljud olid nii halvas seisukorras, et kanti kanderaamidel välja ajutisse, suure kiiruga püstitatud laatsaretti, kus nad jaotati erinevatesse hoonetesse ja paar päeva hiljem vallutasid soomlased piirkonna. Jõudsime sel päeval läbida umbes 10 km, tegime lõkke ja kõik, kes olid Šeltozerost koos püsinud: Alida, Maria ja mina, saime jälle kokku. Maria oli olnud Noorkommunistide (komsomoli) sekretär, Fride Paap, mina, Maria ja Alida ning Ivan Popov hoidsime kokku. Öösel magasime väljas lõkke ääres ja Alida põletas oma seeliku tules. Külmetusin niiskusest ja külmast ning sain sellest teatud vaevused, mis mind seejärel pikemat aega piinasid.

Öösel kuulsime vangitransportide möödumist. Reeglina oli kontingendis vaid üks hobuvanker ja vangid, kes ei jaksanud omal jõul edasi liikuda, lasti arvatavasti maha, öösiti oli kuulda laske ja karjeid. Kedagi ei tohtinud maha jätta. Vangide valve oli range, rohkesti oli nii valvepersonali kui koeri. Vange liigutati Lodeinoje Pole suunas, et nad ei satuks soomlaste kätte. Jätkasime oma teekonda ja 15 päevaga olime läbinud 150 km Voznessenjest Lodeinoje Poleni - 10 km päevas. Mingit märkimisväärset toitu me ei saanud, enamasti oli tegu heal juhul umbes 800–1000 grammi leivaga päevas ja peaaegu mitte millegi muuga. Niipea kui marsis paus tekkis, suundusime lähedalasuvatele kartulipõldudele. Kartulid olid küll juba üles võetud, kuid väikese õnnega võis alati leida mõne, mis oli maha jäänud. Puudus oli ka soolast, Alida ja Maria käisid külades, kus veel rahvast oli, ja kerjasid soola. Nad võisid saada ühest majast lusikatäie ja teisest paar. Kasutasime soola kartulite soolamiseks. Noortel poistel, kes polnud kerjamisest huvitatud, oli üsna raske. Hommikuti olid nad näost kollased ja näljast nõrgad.

Alehhovštšina külas, umbes 130 km Voznessenjest, sai igaüks meist 60–70 grammi šokolaadi, leiba polnud ka seekord saada, kuid pidime jätkama veel 22 km külla nimega Vatjukins, mis asub kõrgel künkal. Seal pidid naised töötama jõekalda äärde tankitõkete püstitamisega, samal ajal kui mehed ehitasid "dzottereid" (Derevänno-zemljanye tochki). Meie tööbrigaad koosnes mitmest rahvusest, enamasti ukrainlastest ja venelastest, ja jäime sinna umbes kuuks ajaks (lahkusime kodust 3. septembril 1941) ning alustasime teekonda Vologda suunas 10. novembril. Siin peatusime peaaegu kuu. Mingit erilist varustamist polnud ka siin, leiva proviandipunkt asus umbes 4 kilomeetri kaugusel, kuid meil läks siiski üsna hästi, meile maksti palka 300 rubla kuus ja saime teha teatud oste. Kaksteist inimest lõid käed ja ostsid kaks lehma. Lehmad maksid umbes 1500 rubla pea. Me tapsime lehmad, jagasime liha 12 hunnikusse, üks mees osutas käega ühele hunnikule ja hüüdis:

- Kellele?

ja teine, seistes seljaga teiste osalejate poole, hüüdis:

- Ivanov!

- Kellele?

- Petrovile! Ja nii edasi. See oli õiglane jaotus.

Keetsime rasva välja ja säilitasime selle hilisemaks tarbimiseks, samal ajal kui liha söödi ära lähipäevil. Hakkas külmaks minema. Novembris oli meil vahel ligi -30 kraadi külma. Marial olid ainult madalad kingad, Alidal olid saapad nagu minulgi, aga me olime noored ja tulime siiski üsna hästi toime. Külades, kus me ööbisime, võtsid ohvitserid enda kätte sisemised toad, samal ajal kui meie pidime ööbima välimistes. Ruumi oli alati vähe ja noortest majutati mõned lautadesse ja mõned sauna. Alchovschinast alustasime 10. novembril ja olime 15. detsembril uues sihtkohas. Nende 25 päeva jooksul valitses enamasti visa külm. Külad asetsesid üksteisest üsna suurte vahemaade taga ja enamikus neist polnud enam rahvast järel, sealt polnud midagi süüa võtta. Leiba me tavaliselt saime ja minu õlule langes leivakoti kandmine. Ühel hetkel jäi Maria teel väga haigeks, aga kuidagi ta kosus ja jäi ellu. Üks vanker leiva ja rasvaga järgnes kontingendile, sealt jagati teatud ajavahemike järel leiba, aga kutsar elas vahel pillavalt, vahetas leiba viina vastu ja jõi niimoodi osa meie portsjonitest maha. Paar päeva polnud meil üldse leiba süüa. Lõpuks jõudis üks toiduauto meile järele ja me saime natuke toiduaineid. Lidal ja Marial õnnestus kokkadeks saada ja nad keetsid iga päev mannasuppi. Lidal õnnestus taskutes natuke mannat välja smugeldada ja sel moel saime kuidagimoodi hakkama ilma liiga palju nälgimata.

Jõudsime Anitski sillani, umbes 20-50 kilomeetrit Vytegrast. Seal parandati ja ehitati välja Marinski raudteesüsteemi, kuid sõda tuli vahele. Ehitamine oli kestnud juba varem, kuid katkes sõja tõttu ja kogu ettevõtmine oli veidi kummaline. Kohati olid rööpad juba maha pandud ja mõnes kohas seisid isegi jaamahooned valmis. Enamik oli tehtud vangide tööjõuga. Seal oli mõned valmis elamud, kuid nagu tavaliselt, oli enamik poolik. Enamikus majades puudusid nii aknad kui uksed, mistõttu olid majad osaliselt lumme tuisanud. Meil õnnestus leida mõned uksed ja need paika panna. Õhtul tulime sisse ja hakkasime ahjudes tuld tegema ja oma riideid kuivatama. Tilkkus igast kandist, kõik oli märg, niiske, külm ja toidust oli puudus. Meil oli töölt küla majadeni 7 km.

Kõik need kannatused kulutasid tervist kõvasti ja paljud surid. Seal oli ka mõned kanadasoomlased. Nad olid kommunistid, keda oli 30. aastate alguses kommunistlik propaganda tagasi Euroopasse meelitanud, nüüd istusid nad lootusetult soos. Nad olid 60-70-aastased mehed, nooremad olid juba Stalini-aegsete puhastuste käigus hukka saanud.

Paljud neist meestest ei tulnud enam igapäevase tööga toime. Kõrge vanus, raske töö karmis külmas ja käimine töökoha ja laagri vahel põhjustasid, et õhtuti oli alati mõni puudu, nad külmusid teel surnuks. Ühel õhtul oli -41 kraadi ja udu, me pidime kogu tee külla jooksma. Paar meest olid sinna ette saadetud, et majad teistele ette valmistada. Mõned majad olid veidi üles köetud, aga soojus ei püsinud kaua. Enamik kanadasoomlasi suri seal. Ühel päeval külmutasin ma ühe varba ära ega saanud järgmisel päeval saabast jalga panna. Ma lamasin naril ja hommikul tuli sisse üks major ja küsib, miks ma väljas tööl ei ole.

- Ma ei saa kingi jalga, vastasin mina.

- Siis mine ja hakka puusärke nikerdama, ütles ta. Vangid, kes olid neis paigus varem viibinud, olid läinud ja meie saime nende elamised ning teatud määral ka nende töö üle võtta. Ühes väikeses kuuris juhtusin ma leidma suure palli vatti, marlisidemeid ja mõningaid muid meditsiinitarbeid, muuhulgas paki linast riiet haavade sidumiseks. Selle võtsin ma enda kätte, andsin kaubad Alidale ja Mariale, kes said sellest riideid õmmelda. Laagrist saime kummikingad ja sukad, sel moel sain jala jälle korda. Öösel marssisid meist mööda mõned sõdurid, halvasti külma vastu varustatud, ainult vammus seljas ja riidest kiiver peas. Kuulda oli vaid saabaste trampimist kõvaks külmunud maal. Nad olid külmast näost mustad ja kõndisid tahtetult nagu lambakari. Neil polnud mingit võimalust sooja saada ja paljud külmusid surnuks. Soomlased olid juba lähedal, rinne kulges mööda üht seljandikku ja seal olid nad juba jõudnud oma kaitsepositsioonid ehitada.

Viibisime seal umbes kuu aega. Juba õhtul, kui ma metsas töö lõpetasin, valmistasin ette järgmise päeva tuletegemise, sel moel saime hommikul tööplatsile jõudes kiiresti sooja üles. Nooremad poisid, kes polnud kannatustega harjunud, tulid hommikul oma kergetes riietes ja pidid kohutavalt kannatama. Mingit tõelist tööd ka ei tehtud, maa oli nii kõvaks külmunud, et iga labidalöök ei vabastanud suuremat tükki kui viiekopikaline münt. Me pidime kuskil viibima, sest me ei tohtinud sõdurite eest laiali valguda, ja nii said lõkked loomulikeks kogunemiskohtadeks.

Mõne aja pärast viidi meid uude kohta, suurtesse laagribarakkidesse, mis mahutasid mitusada inimest ja kus olid kahekordsed narid. Sinna aeti kokku ka inimesi teistest Vologda piirkonna osadest, hobuvankrite ja saanidega, ja me pidime seal mõned päevad peatuma. Maria ja Alida olid hõivatud toiduvalmistamisega ja said kõrvale panna üsna palju leiba, lõpuks oli meil umbes 10-15 leivapätsi. Neid ei saanud kuhugi maha jätta, nii et ma tegin kelgu ja vedasin leivapätse endaga kaasa, kuhu iganes me läksime. Hiljem saime gaasigeneraatoriga auto transpordiks töökoha ja laagri vahel. Siis oli päris mõnus sõita, istusid seljaga generaatori poole ja ei pidanud nii palju külmetama. Mõne aja pärast saime isegi telgi, kus viibida, ja elu läks veidi kergemaks.

Meid viidi Vytegra, seal olime ühe öö suures majas, samal ajal kui ohvitserid jõid koos mõnede naistega, see ei olnud rahulik öö. Õnneks ei pidanud me seal kaua olema, juba järgmisel päeval toimus uus transport ja seekord Pudozisse. Patov oli kuhugi kadunud, mind määrati töögrupi juhiks ja kästi minna linna võimude juurde. Mulle anti GPU-mees kaasa. Võimud määrasid koha, kus me pidime tegema maja vundamendi. Oletataval töökohal ei tulnud mingeid edasisi korraldusi, ma ei tea, mitu päeva ma seal olin, ja äkitselt transporditi meid jälle autoga umbes 70 km metsa. Seal ei töötanud palju inimesi, neil polnud ei varustust ega riideid, kuid õhtul saime natuke provianti saepuruga segatud leiva ja põdraliha näol, õhtul keedeti suppi. Seal viibisime nädala, misjärel metsalangetajate laagri direktor pani meid autosse ja meid sõidutati veel 280 km edasi kohta nimega Nändyma, Obozerski ja Belomorski vahelisel teel. Tee võeti kasutusele 1941. aastal, nagu ka teine uus tee Vorkuta suunas. Poolel teel sinna oli suur küla nimega Kargapol. Ma mäletan, et isa rääkis sellest külast, seal olid omal ajal suured palgiparvetustööd Belaja jõe ääres. Külas oli 7 kirikut ja paljud mehed olid enne sõda elatist teeninud lodjavedajatena.

Järgmine peatus oli Kargasovo küla, kus veetsime ühe öö. Kollektiviseerimine oli oma töö teinud ja noori inimesi polnud peaaegu üldse järel, üks vana inimene lagunenud majas oli ainus põliselanik, ta oli vist 80–90-aastane ega olnud kogu oma pika elu jooksul näinud ei vedurit ega autot. Varem ei olnud sinna teed, lähima asustuseni oli mitusada kilomeetrit ja ta polnud kunagi külast väljas käinud. Pärast ühte ööd sõidutati meid tagasi Nändumi jaama. Seal oli rahvast nii Scheltozerost kui ka Rybrekast, nii poisse kui tüdrukuid. Koos ühe Rybreka mehega (kohtasin teda pärast sõda, ta oli kõigist raskustest üsna hästi läbi tulnud, ütles ta) olime 10. novembril Matjukinos liha ostmas. Seal oli äsja tapetud siga, omanik parajasti parandas saapaid ja ühel valveta hetkel napsas mees nii endale kui mulle tüki liha, ta oli harjunud varastama ja sahkerdama, ilmselt sellepärast ta ellu jäigi.

Proviandiga oli nagu tavaliselt – halvasti või väga halvasti – jutustab Karl. Ma ei suuda midagi teha, kui olen näljane, nii et läksin küla evakuatsioonipunkti. Seal istus ülemusena juudi mees ja ta ütles, et neil on vaja igasuguseid käsitöölisi; mehaanikuid, rätsepaid ja käsitöölisi. Tal oli vaja inimesi paari tehasesse Belomorskis ja Arhangelskis. Astusin tema juurde ja ütlesin, et olen mehaanik ja mu õde on rätsep, ja siis ta küsis:

- Kuhu sa tahad minna, Belomorskisse või Arhangelskisse?

Mõtlesin natuke. Belomorsk oli ju kodule lähemal, nii et ütlesin, et tahan sinna. Kui tagasi tulin, teatas Alida, et minu äraolekul oli tulnud käsk kogu kontingent tagasi metsatööplatsile transportida, kuid nagu tavaliselt, keegi ei öelnud miks. Alida ja Maria olid üksi kodus ja pidid mind oodates paigale jääma, kõik teised olid pidanud tagasi metsadesse minema. Meil vedas, et ei pidanud tagasi sõitma. Keegi ei tea, mis neist sai, kas nad sattusid rindele või hukkusid mingil muul moel, mitte ükski neist ei tulnud pärast sõda Scheltozeros tagasi.

Olime paar päeva evakuatsioonipunktis, oli karm talv ja kuigi olime juba märtsikuus, püsis külm umbes -20 kraadi juures. Küla vanamooril oli puusärk valmis ja ta magas selles.

Olukord oli nüüd muutunud, kuna teised olid pidanud lahkuma, ja ütlesin Mariale, et ta jookseks selle mehe juurde, kes töid jagas, ja ütleks, et me kõik oleme nõus Belomorskisse sõitma. Saime natuke kuivikuid kaasa ja öeldi, et kui rong peatub, peame minema küladesse ja paluma kolhoosiesimehelt leiba. See oli asjatu lootus, enamasti ei saanud me esimeest üldse kätte ja kordadel, kui see juhtus, polnud tal meile midagi anda. Tema varud olid ammu tühjad.

Paar-kolm päeva reisisime praktiliselt ilma toiduta. Kui Belomorskisse jõudsime, taheti, et võtaksime viiskümmend nahka kaasa, et neist vabrikus suusasidemeid valmistada. Me ise vaevu seisime jalul, veel vähem suutsime mingeid nahku kanda. Jõudsime kombinaati, kus pidi valmistama suuski ja suusasidemeid, kuid mingit tööd me ei saanud.

Meie seltskonnas oli üks mees Petroskoist. Enne sõda oli ta töötanud pagarina ja läks nüüd ümbruskonda luurele, et leida pagariäri ja vaadata, kas seal on mõni tuttav pagar. Tõepoolest. Ta kohtas oma kamraade ja tuli tagasi terve ämbriga kalja (lahja õlu) ja igaühele päts leiba. Sõime ja saime korralikult magada, seda ei tee, kui nälg sisikonda närib.

Järgmisel hommikul oli aeg end kombinaati sisse kirjutada, kuid meid ei võetud sinna, sest olime olnud väljasaadetud (pereselentsy) ja meil olid "hobuspassid", suusasidemete valmistamist peeti sõjatööstuseks ja seal ei saanud need, kes olid olnud väljasaadetud, töötada. Selle asemel saadeti meid raudteeehitusele. Komandant tundis meie isa, kuid ta ei olnud pärit ühestki lähimast külast, nad pidid olema tuttavad Pihkva ajast. Me pidime hakkama tööle veduriküttepuude laadijatena ja töötasime sellega märtsist kuni juuni või juulini. Iga tund möödus üks rongikoosseis Murmanskist, veeti sõjaväevarustust ja iga tund pidime laadima 10–15 kuupmeetrit puid. Eelmine laadimine oli toimunud Kemis ja tendri (puuvaru) külgi oli kõrgendatud lisalaudadega, et need mahutaksid rohkem kui tavaliselt.

Puit oli parvetatud mööda jõgesid ja järvi Belomorskini; see oli märg, raske ja mu käed paistetasid sedavõrd, et ma ei saanud töötada. Ma ei saanud käsi liigutada ja randmed olid paistes ning neis torkis. Ümbruskonnas oli üks vana vabastatud endine vidgades, vang nimega Akula, ta oli siia asumisele saadetud ammu enne sõda, elanud kaua selles kohas ja tal oli oma maja. Ta ütles, et ma võtaksin musta villast lõnga ja keeraksin kolm korda ümber randme. Mis see nüüd oligi, aga see aitas, ma ei tundnud pärast seda hommikul midagi, kuid olukord oli ikka halb. Me saime 700 grammi leiba ja selle juurde kuuma vett (kipjatok) – see oli põhiliselt kõik. Vedurid kulutasid umbes 10 kuupmeetrit puid 12 tunni kohta, me pidime vahetuse jooksul laadima 12 vedurit, Ameerika abi liiklus oli tihe ja rong käis umbes kord tunnis. Kevadel läks veidi kergemaks, siis saime kivisütt ja selle laadimine ei olnud nii kurnav. Seal töötasin ma kuni juuli või augustikuuni ja sain käsu minna metsatööle. See oli rahutu aeg ja meid saadeti siia-sinna. Ma läksin oma leivanormi järele ja seal laos istus üks tüdruk Šeltozerost.

- Ära mine sinna, Karl, ütles ta mulle, ma tulen sealt ja seal on surmalaager. Sealt ei ole keegi elusana tagasi tulnud. Mida ma pidin tegema?, mul polnud kuhugi põgeneda, kõikjal oli valve. Metsatöölt põgenedes läheb ainult hullemaks, kui sind kinni võetakse ja karistatakse. Ma sõitsin sinna ja mäletan, et oli imeline päev. Istusin kõrgele kännule ja vaatasin ringi. Seal oli mõned ameerika kommunistid, kellest mõned olid veel elus. See oli hilisem kontingent, põhiosa neist vahistati juba 1937-38. Ilusa ilmaga püüdis üks meditsiiniõde masseerida nende jalgu, kuid need olid nii kõhnad, et meenutasid pigem käsi kui jalgu. Mul olid teatud kahtlused ja kartsin, et siin võib ehk ka minu elutee lõppeda. Tüdruku abiga õnnestus mul korraldada nii, et sain vedurite remonditöökotta ja pääsesin metsatööst. Mul olid head soovitused ja olin metallitööde spetsialist, see päästis mind metsast. Ühel ajal olin töödejuhataja 5-liikmelisele ehitusbrigaadile ja pidin ehitama barakke. Algul ehitati barakid peamiselt mingist pooltootest, mis oli mõeldud rindebarakkide püstitamiseks, hiljem muutus see rohkem korralikeks palkmajadeks.

Kui mitu maja valmis sai, aeti sinna administraatoreid, uurijaid ja kõike muud rämpsu. Nad tulid täis entusiasmi, olid muusikariistad kaasas, naised olid pakslikud ja maalitud. Kuid nädala pärast muutus kõik. Nad ei olnud harjunud raske tööga, mida neilt nõuti, ja muutusid apaatseks. Ei läinud rohkem kui mõni nädal, kui kogu nende entusiasm oli otsas, pärast sööki söögibarakis ei jaksanud enamik neist isegi riideid seljast võtta. Nad lihtsalt heitsid naridele ja magasid riietega. Nad ei pidanud kaua vastu, mõne kuu pärast olid enamik neist läinud – paljudel õnnestus põgeneda.

See oli 1942 ja- 43. Ma olin õppinud kaevandusmehaanikuks ja vastutasin

Mootorvagun ja vedur, minust sai depoo vagunimeister ja mehaanik, kes seal oli (Prijantzev Aleksander), oli hea mees ja ta kuulus Amuuri sõjaväe tööbrigaadi, mis reguleeris raudteerööpaid (kitsarööpmeline). Tuli tülideni ja järgnenud kakluses ta tapeti. Kust saada uus mehaanik. Direktor tuli ja püüdis kedagi veenda, kuid keegi ei tahtnud vastutust võtta, sellel võisid olla teatud tagajärjed Venemaal. Keegi pidi selleks saama ja valik langes mulle. Minust sai peamehaanik, kuid valitsevates oludes ei olnud mul ühtegi vaba päeva – tööd oli päeval ja öösel. Niipea kui midagi juhtus, pidin kohal olema. Parandasin peamiselt ise, nii laagrikastide tihendeid kui ka vedurite liugureid, kui need hakkasid liiga palju vilistama auru lekke tõttu tihenditest. Toit oli ikka vilets ja närvesööv oli olla ülemus nii parteiliikmetele kui ka piirkondliku juhatuse liikmetele, kogu sellele vanale endiste tegelaste kogumile. See mõjus närvidele rohkem kui füüsiline töö ise. Sain kesknärvisüsteemi põletiku.

Alida ei tulnud Belomorskisse, ta saadeti Jemtse, seal oli sõjaväeladu koos transpordivahendite remonditöökodade ja rätsepatöökojaga. Rätsepatöökoda tegeles peamiselt riiete parandamisega, millest suur osa oli tulnud langenud sõduritelt. Liiga sageli oli neil ka verd, kuuli- ja granaadiaugud, enamik riideid olid ka pesemata. Laos töötasid ka tüdrukud Rõbrekast, nemad vastutasid kõigi Ameerikast tulevate kaupade eest: leib, juust, või, vorst. Kaubad sorteeriti laos ja saadeti edasi erinevatesse üksustesse ümberkaudu. Tüdrukud olid Mari tuttavad ja me saime osa nii ühest kui teisest lao varudest. Vedurite juures saime suppi paar korda päevas tööpäevadel, puhkepäevadel aga ainult ühe portsjoni päevas.

Läheduses oli üks endine eesti revolutsionäär – Mesi – vanem mees, kes kuulus meie tööbrigaadi ja kes "vabal ajal" aitas erinevates depoo kohtades. Mina tegin nagu tema ja läksin pagaritöökotta puid raiuma, paari kuupmeetri järel sain mõnikord pool ja enamasti terve leivapätsi. Kui ma kohaga päris tuttavaks sain, avastasin, et koridoris oli mõned jahukotid, täitsin leivavormid selle jahuga ja kandsin selle endaga majutusse, et saaksin keeta natuke putru.

Mesi oli võidelnud inglaste vastu uue tee ääres Njukhtsa lähedal esimese maailmasõja ajal. Ta rääkis, et ainus kord, kui nad midagi elust nägid, oli inglaste ajal. Eesti bandiidid olid Valge mere ääres korra hoidmiseks ja Mesi sattus koos mõne teisega inglise vangi. Läbiotsimisel oli ühel vangil õnnestunud püksisääres käsigranaat salaja kaasa tuua. Nad suleti punkrisse ja öösel palusid nad valvurilt vett. Kui valvur ukse avas, visati granaat tema pihta ja vangid said põgeneda, muidu oleks kõik maha lastud, kui nõukogude võim oleks nad vangide vahetusel tagasi saanud.

Inglased kadusid, eesti rügement saadeti laiali ja Mesi jäi Kaug-Karjalasse. Sain temaga tuttavaks, sest ta vastutas söökla järelevalve eest ja pärast tööd kohtusime tema juures ja vestlesime. Ta oli küll meie brigaadis, kuid kadus enamasti ennelõunal. Enne Mesiga kohtumist käisin enamasti üksi.

Ükskord sattusin ohvitseride söökla lähedale ja nägin väikest koera suurt sülti tükki söömas. Hiilisin lähemale, et koeralt saak ära võtta, kuid peni haaras süldi ja pistis minema, seal ma seisin näljasemana kui varem. Läksin kööki ja küsisin, kas neil on mulle tööd. – Muidugi on tööd, tule homme ja hakka meile pommivarjendile katust panema. Läksin sinna ja nad andsid mulle suppi. Leiba ei olnud, seda pidin saama ainult lõunaks. Pärast töö lõpetamist sain veel suppi, kuid leiba ikka mitte. Rääkisin sellest Mesile ja ütlesin, et olin tööd teinud, aga leiba supi kõrvale ei saanud. Mesi ütles: – Tule minuga, lähme koos sinna! Kui ma temaga kaasa läksin, siis hakkasid asjad juhtuma, saime borši pesukausitaolisest nõust, peaaegu sama suurest kui tavaline pesukauss, ja palju leiba, vaevu jõudsime ära süüa. Mesi ütles, et ma võtaksin koti ja toidunõu kaasa, sealt saime siis päris palju söögipoolist, nii suppi, putru kui leiba. Olime eluga päris hästi käima saanud, kuid siis tuli metsakomandeering, et raiuda puid veduri katelde kütmiseks.

Kui ma metsa jõudsin millalgi augusti keskel, istusin kännule ja vaatasin ringi. Ka siin oli endisi Kanada soomlasi, väikesi kiduraid inimesetaolisi kujusid peenikeste, kõhnade jalgadega. Üks meditsiiniõde masseeris neid aeg-ajalt laagris ja ma mõtlesin, et kui ma siia jään, siis on see ilmselt maise rännaku lõpp.

Hakkasin metsas tööle ja norm oli kaks kuupmeetrit päevas. Selle eest saime 900 grammi leiba ja suppi hommikul ja õhtul. Pandi kokku tööbrigaad ja hakkasime ehitama kitsarööpmelist raudteed, umbes ühe kilomeetri pikkust. Raudtee pidi olema palkide metsast väljaveoks. Hiljem komandeeriti sinna ka sõdureid ja nad ehitasid veel 10–15 kilomeetrit juurde. Seal töötasin aastatel 1944–1946. Nüüd oli rahu saabunud ja hakati rahvast metsatööle värbama. Donbass vajas palju kaevandustoestikku. 1944. aastal, kui ma sinna jõudsin, tuli ka palju rahvast Belomorskist, hakati asulat ehitama ja kohale saabusid nii piirkonna esimees, sekretär kui kogu parteiaparaat. Alguses läks elu elavamaks, kõik olid entusiastlikud ja täis uusasustajate vaimu pärast sõda. Mängiti ja lauldi, kuid karm elu nõudis peagi oma maksu, paari nädala pärast polnud enam laulu ega mängu kuulda. Veel mõne nädala pärast olid kõik tagasi kolinud tsiviliseeritumatele aladele.

Ehitasin üles ühe ümbertõstetud palkmaja, palgid olid märgistatud ja kui maja valmis sai, kolis asedirektor oma perega sinna sisse. Panime kokku ka palju moodulbarakke. Algul oli meil raudtee jaoks ainult üks mootorvagun, kuid mõne aja pärast saabus ka vedur ja parteiorganisaator Pridantsev võttis tööle peamehaanikuna, minust sai vahetusemehaanik. Kõik keerles metsaraie ümber ja mahud olid päris suured, mõni tuhat kuupmeetrit päevas. Palju rahvast oli koondatud üsna väikesele alale. 700 meest saadeti meile Kirovski haiglast 1945. aasta mais ja hiljem suvel saabus veel umbes 700 meest Soomest, nad olid üks kontingent repatrieeritud vange. Vangid rääkisid, kui hea neil Soomes oli olnud, puudust polnud ei söögist ega joogist ja kohtlemine oli ka hea. Meie metsatöölaagris hakati rahvast sorteerima, ukrainlased sattusid Valge mere kanalile, venelased aga jäeti siia. Minuga koos töötas üks Krasovski, kes oli Lenini ajal olnud ajalehe "Izvestija" toimetaja. Väga haritud mees, kellel oli suurepärane käekiri. Ta kirjutas välja palgaarvestuse aktid, mille ma pidin sisse andma, ja direktor küsis minult, kas mina olin selle kirjutanud,

– Ei, vastasin mina, see on Krasovski käekiri, nii ilusasti ei oska mina kirjutada.

Krasovski töötas mõnda aega treialina. Hakati juba vange vabastama ja kuna tal oli kuskil Kaukaasias poeg, siis ta kadus meie hulgast. Mina pidin jääma 1946. aasta sügiseni, meie peamehaanik sai komandeeringu Preisimaale, et demonteerida mõned masinad, lokomobiilid ja muu varustus, mille venelased olid sõjasaagiks võtnud. Ta sõitis platvormil (reisivaguneid meie liinidel ei olnud) ja veduri veega täitmisel sai ta märjaks. Märjana külmetas ta end ära ja oli tagasi tulles haige. Tema vennal oli ametikoht kalurikolhoosi direktorina kuskil Musta mere ääres ja vend transportis teda erinevatesse haiglatesse, kuid miski ei aidanud. Tasapisi tema tervis lõppes, ta viidi Belomorskisse ja seal mattis naine ta maha.

Minu jaoks tähendas see, et pidin jääma veel kolmeks aastaks. Meil, küüditatutel, polnud luba reisida nii nagu tahtsime ja seal, kus oli tööjõuvajadus, ei saanud me oma passe kätte. Praktikas olime riigi pärisorjad.

Suvel ei olnud metsast mingeid väljavedusid ja ma sain vabaks. Mul polnud piiratud tööaega, kuid vajadusel pidin vahel töötama peaaegu ööpäev läbi. Kui selle väikese rongiga midagi juhtus, pidin ise kohal olema, need, kes olid terve päeva töötanud, ei jaksanud nii kaua vastu pidada. Tavaliselt sain paar kuud puhkust Belomorskist ja need puhkusekuud veetsin vanemate juures Šeltozeros. 1947. aastal käisin Eestis Jürgensone vaatamas. Karl Jürgenson töötas Tallinna lähedal Risti jaamas. Ta elas majas, mis kuulus ühele rootslasele, kuid rootslane oli sõja puhkedes minema läinud. Sass töötas juba Tapal, kuhu nad olid tulnud juba sõja ajal. Ta töötas miilitsas, ka tema tütred on samal erialal. Tee Eestisse tegin, et näha, kuidas seal on. Piima hind Karjalas oli 20 rubla, siin sai hakkama 10-ga. Rublad polnud ka siis palju väärt, kuid kaupa oli osta küllaga ja hinnad polnud meie mõõdupuu järgi peletavad. Pöördusin tagasi Norrlandi ja kuna emal oli selleks ajaks 7-8 kitse, võtsin paar kaasa. Suvel said nad metsas käia ja karjatada, kitsed on vastupidavad loomad ja saavad ise üsna hästi hakkama. Sügisel võisid nad mitu päeva metsas ära olla, kuid kui lumi tuli, tulid nad tagasi. Suvel niitsin heina ja kogusin lehtvihtu nende talvesöödaks.

Passimäärused olid veidi leevenenud ja kui Eestist tagasi tulin, ütlesin trusti peamehaanikule - Jaan Parvenkole - (ta tahtis mind paariks aastaks Leningradi mehaanikakursustele saata), et ma ei sõida kuhugi, ta proovigu leida asendaja, sest nüüd tahan tagasi Eestisse. Ma ei pääsenud nii ruttu kui tahtsin, vaid pidin veel terve aasta seal üleval jääma. Maria andis ühe kitse peamehaanikule üle ja too hakkas siis asendajat otsima. Viiburis oli omal ajal tehnikakool ja selles segaduses, mis sõjapuhkemisega tekkis, olid mõned diplomitunnistuste blanketid kaotsi läinud ja minu uus asendaja oli sel viisil omandanud "insenerihariduse". Ta pidi olema ehitusinsener. Üks vanem mees oli vedurijuht ja see uus mees lõi temaga kampa.

Vedureid tuli kindlas korras hoida, kuid õnneks olin veduri juba formaalselt ehitusosakonnale üle andnud. Nad võtsid veduri väikesteks tükkideks lahti ja kui see oli tehtud, sai uus mees Uuralist kirja, et ema oli surnud, nii et ta pidi matusele minema. Ta sai direktorilt isegi reisiraha - ta kadus ja jäigi kadunuks.

Mida nüüd veduriga teha? Sain ülesande see kokku panna ja ladusin kõik lahtivõetud osad tenderisse, andsin veduri veduridepoole üle ja sinna see jäi. Üks vanem mees pidi tulema ja varustuse üle võtma. Hakkas kiireks minema, sest Maria oli Albertit sünnitamas. Kirjutasin direktorile kirja ja teatasin, et kuna olin veduri formaalselt üle andnud, pole mul sellega enam midagi tegemist, asusime lõuna poole teele ja aprillikuus olin tagasi Eestis.

1947. aastal käisin Eestis ja avastasin, et elu seal oli enam-vähem normaalne, toit oli ka parem. Karjalas maksis kartulikott umbes 200 rubla, samas kui Eestis sai sama kartulikoti 20 rublaga, sama oli piimaga - 60 rubla Karjalas ja ainult 10 Eestis. Kui Eestist tagasi tulin, rääkisin oma ülemusega, Jaan Parmetiga, Kaliningradist pärit eestlasega, kuid ta ei rääkinud enam eesti keelt. Kui tagasi tulin, ütlesin talle:

- Nüüd pead sa head mehaanikut otsima, mina ei kavatse siia jääda. 1945. aastal, 7. novembril saime ka (olgugi ajutise) passi, kuid see oli meil juba taskus. Ma kavatsen siit plehku panna.

Lõpuks leiti üks mehaanik. Kui sõda lõppes, oli mul passi sisse kirjutatud, et pean pärast sõda veel 3 aastat Kaug-Karjalas viibima. Nüüd oli see aeg möödas ja 1948. aastal sõitsin Eestisse, hakkasin vedurikütjaks ja naine tuli paari-kolme kuu pärast Eestisse järele ja nüüd elame siin Eestis, meil läheb asjaolusid arvestades üsna hästi.

Jõudsime Tapale ja asusime ema juurde, ta elas koos Elvys Fridega (üks nõbu). Tüdruk oli vaid paar aastat vana ja jooksis seal tatine, räpane ja raskesti puhtana hoitav. See oli väike kuur, laudadest kokku pandud ja muldpõrandaga. Seal elasin koos emaga, kuni sain tööd veduridepoos. Loomulikult tekkis eluasemega probleeme. Vedurijaama personaliülem ütles, et ma kuulataksin, kas mõni eluase võiks vabaks jääda, siis aitaks ta mind selle saamisel. Mõned ingerlased, kes olid Eestis elanud, küüditati Kohtla-Järve lähedale, "km 101"-le, Tallinna lähedal ei tohtinud nad elada. Nüüd vabanes üks maja (mõnda aega olime ka Alida juures elanud). Üks vanem ingerlane tuli minu juurde ja ütles, et tema maja vabaneb, tema ja ta pere küüditatakse.

- -- Sa võid võtta meie maja, ütles ta mulle ja ma maksin talle selle eest 150 rubla, misjärel võtsime koos ühe pitsi enne lahkumist. Nüüd saabus ka Maria, ta pidi mõnda aega koristamisega tegelema, sest majas oli kohutavalt palju kirpe. Seal oli palju inimesi elanud, aga keegi polnud jaksanud suuremat koristamist ette võtta, see ei tule kõne alla, kui ei tea, kas tohib jääda või mitte.